Kultuurinähtuste peavooluks ja underground’iks jaotumine näib eriti popkultuuris justkui paratamatu. Aga mida see jaotus endast õieti kujutab või milleks me seda vajame – on see väärtusteljestik, on see poliitika? Või tasuks hoopis ideoloogiad kõrvale jätta ja rääkida statistilistest faktidest?

Päris kaua on just popkultuur lubanud kasutada enese selgitamiseks lihtsat, ent justkui kehtivat skeemi. Ühele poole jääb hästivalgustatud ja -korraldatud „meinstriim” ning teisale, kujuteldavalt allapoole, pulbitseva energiaga underground. On olnud eri teooriaid. Üks ütleb, et need kaks moodustavad enam-vähem harmoonilise terviku. Teine jälle näeb kahe pooluse vahel pigem umbusklikku vastasseisu. Kolmandate arvates on aga peavool midagi parasiidi ja vereimeja taolist, mis röövib pimeduse varjus alternatiivkultuurilt tema energiat. Huvitav muidugi. Ehkki kogu too kirjeldatud jaotus mu enda elus teab mis praktilist rolli ei mängi. Ja see on suuresti mu isikliku maitse küsimus – ma lihtsalt ei tee oma valikuid taoliste jäikade määratluste järgi. Aga puhtalt tasakaalu loomise nimel lubaksin ma sellel väärtuskoordinaadistikul ometi püsti seista.

Tõsi, mõne viimase aastaga on samas sündinud üks muutus ja seda on olnud ausalt öeldes omajagu hirmutav jälgida. Vaadakem, mis on saanud tollest peavoolu mõistest just poliitilisel väljal ja kes tükivad kujutama sellele alternatiivi. Inimesed, kes peavad ennast intelligentseteks, räägivad täpsustustele aega kulutamata näiteks „peavoolumeediast” või „peavoolupoliitikast” ja nende vestluskaaslased isegi enam ei takista neid selles. Sündinud on mingi ebardlik sümbioos, mille üheks koostisosaks on iselaadne tötsakas talupojatarkus ja teiseks labasevõitu laiatarbe-gnostitsism, mis usub, et meile nähtav maailm on pettus ja ainult sügavuti (näiteks internetti) minnes leiame päästvad valguslätted uuesti üles. (Tõepoolest, see meenutab isegi rohkem filmi „Matrix”, kui ma esialgu arvasin.) Taoliste travestiate juurest popmuusika ja popkultuuri juurde tulles ei taha ma niisiis kaasa mängida seda fassaadide maharebimise mängu, vaid küsin hoopis, millest too vastandus võiks koosneda ja millistes piirides ta toimib.

Inimesed, kes peavad ennast intelligentseteks, räägivad täpsustustele aega kulutamata näiteks „peavoolumeediast” või „peavoolupoliitikast” ja nende vestluskaaslased isegi enam ei takista neid selles.

Popi partikulaarsus ja universaalsus

Hiljuti jõudis minuni prantsuse teoreetiku Agnès Gayraud’ raamat „Popi dialektika” ja tõuke edasiseks – koos sooviga kohati vastu vaielda – sain just sealt. Gayraud asetab ühele poole popmuusika partikulaarsuse, mida võiks kirjeldada kui ühe inimese kõnetamist teise poolt. Tähtis on lisaks ka see, et tolles kommunikatsiooniaktis ei osale mingid atomiseeritud figuurid, vaid inimesed, kes kuuluvad erinevatesse spetsiaalsetesse võrgustikesse – neil on rass, sugu ja muud identiteedi vormid. Päris kindlasti on nad kõik kehalised subjektid (erinevalt klassikalist muusikat saatvast ametlikust diskursusest, mis näib seda mõõdet vältivat). Olles oma raamatu pealkirjale vastavalt dialektiline, asetab Gayraud siia kõrvale universaalsuse mõiste, mida me võiksime antud teemat arvestades nimetada ka peavooluks. Sellesse paari on vastandlikkus sisse kodeeritud, aga isegi mitte selles pole asi. Tähtsam on see, et konflikt peitub nende omavahelises läbikäimises. Ehk peavool justkui tõmbaks partikulaarsusi enese poole ja õnnestumise korral saavad mahajääjad rääkida truudusemurdmisest ja isegi reetmisest. Ning lisaks on peavoolu jõudmine justkui midagi surmasuudluse taolist, mis tegelikult hävitab kõik nood ülevõetu partikulaarsed jooned. Järeldus on, et mitte keegi ei võida. Ometi tunnistab Gayraud, et tolles püüdluses universaalsuse poole on ka midagi utoopilist. Või täpsemalt öeldes on see utoopia popmuusikas üks kesksetest – unistus kõneleda paljude inimestega korraga.

Peavool justkui tõmbaks partikulaarsusi enese poole ja õnnestumise korral saavad mahajääjad rääkida truudusemurdmisest ja isegi reetmisest.

Oleks vaja osutada sellelegi, millest Gayraud’ jaotus mööda läheb. Esiteks on tema mudel kuidagi peenem ja jahedam kui näiteks klassikaline eritlus „kõrgeks” ja „madalaks”. Ning ega too väga kirglik ja liikuvate piiridega jaotus peavoolust ja underground’ist kõnelemiseks tõesti väga ei näigi sobivat. Lihtsalt popkultuuri ajaloos pole alati nii, et underground tahab olla kõrgemal, kunsti positsioonis ja tõrjub argist ning madalat vestlusringist kaugemale. Võimalik on ju ka täpselt vastupidine – näiteks afroameerika kultuuriga seotud väljenduslikud koodid on brutaalsed ja füüsilised ning sellistena „madalad”, kuid just see, et peavool neid mõista ja ära seedida ei suuda, annab neile „alternatiivse” elujõu.

Teine skeem, mida Gayraud väldib, on möödunud sajandi traditsioonilise kultuuriteooria, näiteks Frankfurdi koolkonna ideed. Nõnda näitab Theodor Adorno meile olulisena konflikti orgaanilise ja mehaanilise vahel. Ühele poole jääb tema käsitluses autonoomse elujõuga autentne kunst ning teisale heteronoomset pseudokunsti tootev tehniline struktuur, mida Adorno määratleb „kultuuritööstusena”. Too viimane rakendab tervet hulka väga ratsionaalseid strateegiaid, et mitte hoida ohjes ainult kunstivälja, vaid tegelikult tervet ühiskonda („sotsiaalne tsement” on väljend, mida Adorno kasutab). See mudel on liiga rigiidne, et kujutada üldse ette mingit infovahetust kahe äärmuse vahel, kuigi samas on Adorno argumente lahjendatult ka mujal kasutatud – näiteks siis, kui on viidatud peavoolukultuuri kommertslikule iseloomule.

Popkultuuri ajaloos pole alati nii, et underground tahab olla kõrgemal, kunsti positsioonis ja tõrjub argist ning madalat vestlusringist kaugemale.

Edetabeli demokraatia

Kolmandaks on Gayraud’le võõras ka selline arusaam, mis käsitleb peavoolu lihtsalt kui statistilist fakti. Meinstriim oleks tolle loogika järgi justkui miski, mida saaks määratleda pelgalt (publiku, müüdud plaatide jne) hulga kaudu. Mingit ideoloogiat siit nagu ei paista ja paljude arvates teeb just see peavoolu ohtlikuks. Samas, kui peavoolu statistiliselt defineerida, näeb see välja demokraatlik ja omal moel avatud. Mõelgem näiteks peavoolumuusika ühele kesksele institutsioonile – müügiedetabelile selle Top 40 formaadis. Edetabeli kõnejõud tulenebki minu arvates just sellest, et ta on kokku pandud täiesti juhuslikest elementidest – sellistest, mis juhtusid teatud ajahetkel käepärast olema ja menukaks saama. (Ma võin vaielda edetabeli koostamise meetoditega, aga ei oska minna piisavalt kaugele, väitmaks, et tegemist on kallutatud jõududega kellegi huvides.) Tähtsaim on see, et edetabelit ei piira mingid esteetilised manifestid, mingid katsed ületada eri laulude järgnevusest sündivat kakofooniat. See on aus kaos, milles liikuvad üksikosad jagavad omavahel hulgaliselt kommertseduks vajalikke kultuurilisi koode, kuid valemiteks need koodid ometi ei kujune. Muidugi on see ühtaegu poliitiliselt kahtlane ja samas huvitav järeldus. Kapitalismi lubadus on ju olnud, et absoluutselt igasugune energia võib läbi lüüa (just selline oli üleskutse taasärkavale Eestile nii umbes aastal 1992). Ja me näeme selle täitumist muusikaajaloos – nii Elvis, biitlid kui ka Sex Pistols kuulusid marginaalsete kilda napilt hetk enne oma läbimurret… Samas muidugi on kõik kolm näited sellest, kuidas ollakse kõrgemal pelgalt müüginumbritest ja arveraamatutest.

Edetabeli kõnejõud tulenebki minu arvates just sellest, et ta on kokku pandud täiesti juhuslikest elementidest – sellistest, mis juhtusid teatud ajahetkel käepärast olema ja menukaks saama.

Gayraud’ pakutud peavoolu ja underground’i mudel on staatiline ja hästi tasakaalus, kombineerib kõrgelennulised unistused kompromissi ja konformismi ideedega ning jätab nad üksteist täiendama. Sealjuures on tal oluliseks lisanduseks ka asjakohased näited. Utoopilist peibutust pakkuva peavoolu sümboliks on tal Detroiti plaadifirma Motown – konkreetselt ansambli The Supremes universaalse armastussõnumiga laulud. Teisale jääb aga Memphise plaadifirma Stax, mis toonitas oma valikuga (näiteks „Shafti” ja teiste n-ö blaxploitation-filmide saatemuusika) hoopis alternatiivset tumedanahaliste identiteeti – tõrksat ja protestivaimulist nagu kuuekümnendate aastate lõpule kohane. Järeldus on siin meie jaoks tegelikult väga lihtne. Underground ei ole midagi sellist, mis asuks kuidagimoodi muusikatööstusest väljas, mingi puhta ja rikkumata inimlikkuse vallas. Ta on ikkagi pigem sõna otseses mõttes muusikatööstuse looming. Ja suhe peavoolu ja alternatiivkultuuri vahel on iseenesest vajalik, sest ta on tootlik kummagi poole jaoks – milline ka poleks retoorika, mis seda kommunikatsiooni saadab.

Vastandlikud ambitsioonid

Vaatame kaugemale, möödunud sajandi kahekümnendatesse aastatesse. Umbes siis võttis plaaditööstus käibele sõna „blues”, et koondada sel moel enda ümber mustanahalist publikut. Eesmärk oli suhteliselt kaootilised muusikalised signaalid kuidagi ühtlustada ning tänu selliste lauljate nagu Bessie Smith populaarsusele see ka õnnestus. Kuid juba õige varsti kultiveeriti bluus kui meie mõistes alternatiivmuusika. Artistid, nagu Charley Patton ja Robert Johnson, olid toiminud oma tavakeskkonnas meelelahutajatena – mängides muu hulgas ka tolleaegsete pophittide kavereid –, kuid plaatidele valiti teistsugune materjal, sest vaja oli autentsemat ja tooremat väljenduslaadi. Nõnda sündinud underground polnud iseseisva loomingulise vabaduse märk, vaid kalkuleeritud äriline otsus. Just sellise bluusitraditsiooni avastasid hiljem rokkmuusikud ja defineerisid selle oma loomekeskkonda ümber.

Underground ei ole midagi sellist, mis asuks kuidagimoodi muusikatööstusest väljas, mingi puhta ja rikkumata inimlikkuse vallas.

Rokkmuusika ise sidus samuti kokku väga erinevaid ambitsioone, pealtnäha isegi vastandlikke. Paljuski just afroameerika muusikalt saadi teatav ausa ja autentse kõnelemise litsents koos õigete koodidega, mis toda ausust ära aitasid tunda. Teisalt ei saa kuidagi öelda, et tollane rokkmuusika oleks olnud või tahtnud olla alternatiivmuusika. Muidugi oli päevakorras hulk strateegiaid, kuidas loomulikku väljendust piiravat kommertssurvet tõrjuda, aga rokkmuusika teine ja tähtsam ambitsioon oli ikkagi midagi muud – nimelt valitseda maailma oma reeglite järgi. Kuuekümnendate lõpuks oli rokkmuusika muusikatööstuse esialgse tõrksuse ületanud ja populaarsem kui iial varem. Kahtlemata võisid muusikud otsida eksperimenteerides sellele populaarsusele alternatiive, nihkuda esiplaanilt tahapoole ja rääkida kummalistest asjadest isevärki keeles. Aga selline trots eeldas mingit täiendavat selgitust, sest oli veider loobuda sulle antud tribüünist ja kõnevõimest. Ansambel The Stooges alustas oma debüütplaati järgmiste sõnadega: „Well it’s 1969 okay / All across the USA / It’s another year / For me and you.” Absoluutselt igaüks pidi olema selle muusika kuuldeulatuses, tahab ta siis või mitte.

Ja isegi punk polnud seitsmekümnendate lõpul kindlasti mitte puhas alternatiivkultuur meile tuttavas tähenduses. Kõigepealt – seesama võimuvõtmise ja enesekehtestamise idee oli ka neile oluline. Aga tähtsam veel oli see, et punk tahtis olla pigem pop- kui rokkmuusika – pigem ebaküps kui täiskasvanud, pigem kiire ja lööv kui sügav ja läbikomponeeritud. Pungi formaat oli popsingel, laulud olid täis viiteid ammusele edetabelipopile, rämpslikumale glämmile ja infantiilsele bubblegum’ile. Ning muusikud ei varjanudki, et neile läksid korda edetabelikohad. See, mille vastu punk tõrkus, oli üldtunnustatud retrorokk, mis oli seitsmekümnendateks peavoolu jõudnud, ja ka ilmingud roki küpsusest, näiteks Led Zeppelin, The Rolling Stones või The Who. Kuid tolle lärmaka katkestuse kogu radikaalsus tasandati hiljem indie-muusika abiga, mis vastukaaluks liiga värvilistele kaheksakümnendatele otsis enesele toetuspunkti just minevikust. Kuid juba tuli hiphop ning seesama meinstriimi pidev tormijooksuga vallutamise projekt muudkui jätkus. „Leave This Off Your Fucking Charts” on ansambli Public Enemy ühe loo pealkiri. Võib-olla keegi kuuleb siin paanikat ja hirmu süsteemi kägistava haarde ees. Kuid tegelikult on see midagi muud: me valitseme maailma nii, nagu me ise tahame. Teie reeglite asemel on meie reeglid…

Paljuski just afroameerika muusikalt saadi teatav ausa ja autentse kõnelemise litsents koos õigete koodidega, mis toda ausust ära aitasid tunda.

Võib-olla olekski aeg meenutada, miks me meinstriimi ja underground’i dünaamikat üldse vajasime. Jah, nagu algul mainitud sai, ilmselt selleks, et popmaailma kuidagi paigal hoida ja oma valikutes mitte eksida. Et mahutada ära esteetilised ja eetilised küsimused nii, et vastused oskaksid sind õigel teel hoida. Hästi sissetöötatud ideoloogia peavoolust ja underground’ist pole mitte ainult üks tähtsaimaid muusikatööstuse loodud müüte, vaid võib ka päriselt kasulik olla, kui otsitakse aluseid maitseotsustuste baasil koondumiseks ja vastandumiseks. Kui tahetakse teha vahet mitte ainult „hea” ja „halva”, vaid ka (moraalselt) „õige” ja „vale” vahel. Ainult et kõik see tundub õõnes, kui keelduda kuulamast, mil moel nii siit- kui ka sealtpoolt kujuteldavat rindejoont meiega tegelikult räägitakse. Ja kui keelduda märkamast, et kummaski laagris on küllaga üksteiselt röövitud sümboleid ja väärisesemeid, mille ümber võtavad kuju üha uued kultuslikud rituaalid.

Tõnis Kahu on muusika- ja kultuurikriitik ning viimased tosin aastat Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõud. Aastal 2006 avaldas ta raamatu „Viis ja sõnad”, kus ta vaatleb oma lemmiklugusid eesti popmuusikas.