Elu tundub sedavõrd iseenesestmõistetav, et oma igapäevatoimetustes me väga tihti selle algusele ja lõpule ei mõtle. Seevastu leidub palju inimesi, kellel tuleb nende sündmustega tööalaselt pidevalt rinda pista.

Sünnist ja surmast räägitakse sageli vaid siis, kui need puudutavad lähikondlasi või on juhtunud midagi, mis ühiskonnaski laiemat kõlapinda leiab. Ka siis kaldutakse seda muidu loomulikku protsessi kirjeldama kui kauget, võõrast ning omamoodi suurejoonelist. Ent kui su töö seisneb elude vastuvõtmises või sellest lahkumisel toeks olemises, saab nendest sündmustest argipäev. Nii näevad näiteks Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemandad lakkamatult, millised on erinevate elude algused, ning Järve õendus- ja hooldusabikliiniku hingehoidja jällegi, milliseks võib kujuneda lõpp.

Elu algus ja sünd

Maailmas levib palju erinevaid teooriaid elu täpse algusaja kohta – eostumisest sünnini –, millest tulenevalt sätestatakse seadusi, kuid pole konkreetset üldtunnustatud käsitlust, mis lubaks tõsikindlalt väita, et just sel hetkel on uus elu alguse saanud. Pelgulinna sünnitusmaja sünnitusosakonna vastutav ämmaemand Merit Tammela leiab, et sealsete töötajate silmis algab see kahe triibuga rasedustestil. Ämmaemandusjuht Heli Rannu lisab, et hetkest, mil naine arvab, et tema sees on uus elu tärganud, peavad ka nemad seda aktsepteerima. Pärast „kahte triipu” on sünnini siiski veel pikk maa ning Rannu sõnul teevad raseduskeskuse ämmaemandad kaasa teekonna täpikesest pildil hällis magava lapseni, püüdes seejuures tulevast ema eesootavaga võimalikult hästi kurssi viia. Samal ajal loodavad nad südames alati, et nende sekkumist on võimalikult vähe ning kõik kulgeb komplikatsioonideta.

Sarnased lootused püsivad ka siis, kui rasestumisest on möödas keskmiselt 40 nädalat ning algab sünnitusprotsess. Ämmaemandad nõustuvad naerdes üksteisega, et nende jaoks oleks kõige suurepärasem sünnitus just selline, kus saab lihtsalt kõrval seista ning ei pea absoluutselt vahele segama. Lisaks toovad nad välja, et naisel on täiesti võimalik üksinda laps ilmale tuua. Olgugi et enam pole kodus saunalaval sünnitamine tavaline nähtus, on nende personal vastsündinute osakonna ämmaemandusjuhi Kadri Madari sõnul valmis jagama telefoni teel juhtnööre neile, kes ühel või teisel põhjusel õigeks ajaks sünnitusmajja ei jõua.

Ehkki puuduvad uuringud, millele saaks kindlalt toetuda, julgevad ämmaemandad oletada, et lapse jaoks eelneb ilmaletulekule õrn füüsiline ebamugavustunne. „Kui algab sünnitusprotsess ehk tekivad kontraktsioonid, tunnetab seda ka laps. Ta saab aru, et midagi on teistmoodi, emakas hakkab teda kokku suruma, tal läheb kitsaks. Tihti ütlevad ka emad, et beebi liigutab rohkem ja teisiti kui muidu. See tuleneb sellest, et ta tajub enda ümber muutust ning teda hakatakse lükkama, ta sätib ennast,” kirjeldab Tammela.

„Kui kaheksakümnendatel tuli 26-aastane naine sünnitama, mõtlesid kõik, et küll on ikka vana. Praegu 26-aastaseid vaadates mõtleme naljatlemisi, et nad peaks veel noorust nautima.”

Kolmest kohalviibinud ämmaemandast kõige pikema tööstaažiga Heli Rannu toob välja, et sünnitajate vanus on märgatavalt tõusnud. „Kui kaheksakümnendatel tuli 26-aastane naine sünnitama, mõtlesid kõik, et küll on ikka vana. Praegu 26-aastaseid vaadates mõtleme naljatlemisi, et nad peaks veel noorust nautima. Üle 40 aasta vanuseid on protsentuaalselt ikka palju, varem ei tulnud see justkui kõne allagi.” Tammela lisab, et tegelikult on siiski parim vanus sünnitamiseks alla 35. „Paratamatult hormonaalne tasakaal muutub, naise keha hakkab end menopausiks ette valmistama,” selgitab ta. Loomulikult ei pane keegi neist hilist sünnitamist pahaks, ei meditsiinitöötaja ega lihtsalt inimesena, kuid kõik rõhutavad, et üha tõusva keskmise ea tõttu on neil vaja rohkem sekkuda, mis tähendab enam raskeid ning ootamatuid olukordi ka ülejäänud perekonna jaoks.

Ideaalset sünnitust kirjeldab Kadri Madar kui iga pere jaoks individuaalset situatsiooni. Tema sõnul on väga oluline, et naine ja laps koos lähedastega oleksid pärast sündi toimunuga rahul. Siin ei saa rääkida ainult kiirest ja täiesti valutust sünnitusest, sest kindlasti lisandub psühholoogiline aspekt. „Sageli on tulevastel emadel sünnituse suhtes teatud ootused ning nende täitumata jäämisel ei jõuta sünnitusprotsessiga sinna, kuhu on algselt plaanitud.” Samuti on vanematel, eriti just tulevastel emadel, kõrged ootused ka seoses pärast sündi toimuvaga. Kui kõik läheb plaanipäraselt, jääb vastsündinu, pisike sooja hoidev müts peas, emaga suurde ruumikasse tuppa, kus saab kohe nahk-naha-vastas-kontakti kaudu turvatunde, soojuse ja palju muud. Kui aga vastsündinu peaks abi vajama, on ämmaemandad sunnitud ta emast mõneks ajaks eemale viima. Sellisel juhul tuleb appi väga heal tasemel tehnoloogia, mis Pelgulinna sünnitusmaja suuri valgusküllaseid ruume täidab.

Hoolimata sellest, et ämmaemandad puutuvad kokku väga emotsionaalsete hetkedega ja on sealjuures vahel ehk liigagi empaatilised, kirjeldavad nad end kui ratsionaalseid, teaduslikele faktidele tuginevaid inimesi. „Meie majas võib kogeda maailma suurimat rõõmu,” räägib Heli Rannu, „ja samal ajal kõige suuremat kurbust, kui kõik ei lähe nii, nagu oodati.” Ämmaemandad selgitavad, et ehkki nad teevad kõik endast oleneva, et uus elu saaks sujuvalt ja komplikatsioonideta alata, ei ole neil võimalik saatusele vahele astuda. „Kui loodus on midagi määranud, ei saa meie seda muuta.”

Elu lõpp ja surm

Teoloogilise kõrgharidusega hingehoidja Rutti Proosa pole Ida-Tallinna Keskhaigla õendus- ja hooldusabikliinikus töötamise jooksul kordagi surma pealt näinud. „Olen jõudnud lahkunu juurde mõned minutid hiljem või siis on pärast öeldud, et keegi, kellega just vestlemas käisin, on äsja lahkunud.” Proosa igapäevatöö on suhelda patsientidega, kes viibivad hooldusravihaiglas, sõltumata nende diagnoosist või seisundist. „Suur osa patsientidest on siin väga vanad, mõni on ravimatu haigusega, nende hulgas on kahjuks ka noori, ning on ka lihtsalt neid, kel on näiteks luumurd ja kes vajavad seetõttu kõrvalist abi.”

Proosa sõnul otsustab ta enamasti ise, kellega juttu ajama läheb. „Vahel ka öeldakse, et keegi on palunud enda juurde tulla, kuid valin patsiente selle järgi, kellega on võimalik sõnalist kontakti saada ja kes seda soovivad. See, et ma kellegi juurde lähen, ei tähenda, et ta peaks olema suremas.” Patsientidega vestleb Proosa väga erinevatel teemadel. „Tihti räägime sellest, millega patsient on varem tegelenud. Oluline ongi just sideme loomine, et inimene üldse ennast avaks. Vahel läheb see väga kiiresti, mõnikord aga kulub kauem aega. Surmateemat me üldjuhul ei puuduta, eesmärk ongi pigem olla kaaslane selle pika haiglas olemise aja jooksul.”

Kõik patsiendid on aga erinevad ning surma on aastate jooksul siiski käsitletud. „Mina ei saa öelda, kui kaugele on kellegi haigus arenenud või kui palju on elada jäänud. Mina saan ära kuulata ja vajadusel tuge pakkuda.” Proosa sõnul ei ole inimeste, kes on oma peatsest lahkumisest teadlikud, käitumises kuigi palju ühiseid jooni. Tema hinnangul ei saa tuua välja mingit mustrit, kuidas üks või teine inimene reageerib sellises situatsioonis erinevatele teadetele, mida ta oluliseks peab. „Väga palju on neid patsiente, kes ei suuda seda aduda, nad ei saa sellest aru ning võib-olla ei julge mõelda, mis neid ees ootab. Võib öelda, et nad justkui eitavad reaalsust.” Samas on Proosa puutunud kokku ka patsientidega, kes kurdavad, et nad on pikalt surma oodanud, aga see ei paista tulevat. „Üldjuhul on nendeks väga vanad, üle 90-aastased inimesed, kelle jaoks on elu haiglas küllaltki kurnavaks muutunud.”

„Lähedastega ümbritsetud ruumis suremisest on saamas minevik, sest järjest igapäevasemaks muutub lahkumine üksinduses ja üksilduses.”

Proosa ise kirjeldab surma kui vaikuse ja rahu saabumist. Tema arvates on iga surm individuaalne. „Surm võib olla traagiline, kui see tabab noort inimest. Samas võib see olla ka vabastav, kui patsient on kannatanud pikalt valude käes ja elamine on olnud tõeliselt raske. Aga see, et me surmast räägime ja sellele mõtleme, ei tähenda, et peaksime seda ootama hakkama.” Rutti Proosa ei eita, et lähedaste jaoks on iga surm kurb ja traagiline. Peamiselt harjumusjõu ja igatsuse tõttu muutub lein raskesti talutavaks. „Kindlasti tuleks leinavat inimest toetada, teda ei tohi üksinda jätta, ei pea rääkima, tihti toob see kahju, aga peaks lihtsalt olemas olema.”

Kõik traditsioonid, mis surmaga kaasnevad, on üle maailma väga erinevad. Eestis on olnud kombeks peielauas istuda ja tavalisest vaoshoitumalt kadunukest meenutada. „Mulle tundub, et traditsioonid hakkavad üha rohkem muutuma. Noorem generatsioon tuleb peale ning enam pole surm elu loomulik osa.” Proosa kirjeldab, kuidas lähedastega ümbritsetud ruumis suremisest on saamas minevik, sest järjest igapäevasemaks muutub lahkumine üksinduses ja üksilduses. Tema sõnul ei ole mõttekas tekitada ühiskonnas diskussiooni, mis keskenduks ainult surmale, kuid tuleb rääkida sellest, et surm on elu igapäevane osa ja seda ei saa kuhugi peita või ära kaotada.

„Inimesed kardavad surma, sest nende jaoks on see võrdne teadmatusega. Loomulikult kardetakse asja, mida ei tunta või millest ei saada aru.” Surm on omamoodi kurb igal juhul. „Väga raske on leppida, kui oled harjunud, et ukse vahelt pead palatisse pistes keegi kusagil voodis alati lehvitab, ja ühel hetkel seda enam ei juhtu, sest patsient on lahkunud.” Selleks et oma emotsioonidest võitu saada ja mitte niigi ajamahukat tööd koju kaasa võtta, mõtleb Rutti Proosa oma usule. „Ma olen veendunud, et inimesed on pärast surma hoitud.”

Kellelgi pole ühtset ja kindlat vastust, mis toimus meiega enne, kui meie elu algas, ning mis saab pärast seda, kui oleme kohtunud surmaga. Meditsiinitöötajad jäävad kindlaks teaduslikele faktidele ning teoloogilise taustaga inimesed toetuvad oma usule. Ometi on kõigil ühesugune ettekujutus elust, mis kätkeb endas nii selle algust kui ka lõppu. Sünni ja surmaga seonduvaid teemasid tuleks ühiskonnas kindlasti rohkem lahata, et need ei muutuks kaugeteks, kuivõrd ühel või teisel hetkel puutume ju kõik nendega kokku. Ämmaemandad ja hingehoidjad, kes panustavad iga päev mõlemasse protsessi ning nendele eelneva sujuvamaks ja inimlikumaks muutmisesse, peaksid aga igal juhul ühiskonnas kõrgelt hinnatud olema. Kui kõigil on õigus inimväärsele elule, peaks olema õigus ka elu inimväärsele algusele ja lõpule.

Hanna Gerta Alamets huvitub kõigest, mis maailmas, eriti kultuuris, toimub. Esimeseks ülikooliaastaks valmistub ta Voltaire’i, Nesbøt ja Barnesi lugedes. Muul ajal üritab end poolmaratonivormi joosta ning ühiskonnas oma kohta leida.

Olivia Tammisto on Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiklassi vilistlane. Elurajal kulgemisega on ta praegu väga rahul, sest kõik uksed ja aknad oleksid justkui valla. Ja seda need ka on.

Johanna Adojaan on väike vanainimene, linna läinud kunksmoor, kellest saab varsti paberitega kunstnik. Johanna elab tudengielu: õpib Belgias Antwerpeni kuninglikus kunstiakadeemias fotograafiat ja sööb kiikuva lühtri all tatart tatraga.