Mida tähendab tööst võõrandumine? Kuidas taaskehtestab ennast tööideoloogia? Mismoodi pääseb tööline teda rõhuva süsteemi hammasrataste vahelt? Mida kujutab endast ökomarksism?

Kapitalistliku majandussüsteemi jaoks ei ole loodus elav, väärtuslik, piiratud ökosüsteem, vaid „tasuta kingitus” – tooraine allikas, mida kaevandada, töödelda ja kaubastada. Sama kehtib ka inimese kohta, kelle väärtus võrdsustatakse tehtud töö „turuväärtuse” ehk palgaga.[1] Keskkonnakriisid on tingitud seega produktivistlikust majandusmudelist, kus inimtööd ja loodust käsitletakse väärtuse loomise vahendina, mille paratamatuteks kõrvalsaadusteks on metsade raadamine, reostus, liikide väljasuremine ja kliimamuutused.

See ei olnud teisiti ka kommunistlikus idablokis. Looduse ja tööjõu kolonialistlik ekspluateerimine tootlikkuse suurendamiseks oli osa okupatsiooniaegsest agressioonist. Eesti looduse ja ühiskonna üha hoogustuv hävitamine praeguse neoliberaalse kapitalismi tingimustes näitlikustab aga tururatsionaalsuse probleemset olemust. Tegemist on justkui „loodusnähtusega” võrreldava protsessiga, milles ei saagi kedagi süüdistada. Aga meie praegune majandussüsteem ja näiteks ka 40-tunnine töönädal pole kuidagi jumala määratud – neid on võimalik muuta.

Töö kui inimese ja keskkonna vahendaja

Juba ammu enne industrialiseerimist, kapitalistlikku või kommunistlikku produktivismi, isegi ammu enne feodalismi sõltus maarahvas loodusest, muutes seda oma kätetööga. Ühiskondade käigus hoidmiseks oli vaja teha olulisi ja väärtuslikke „reproduktiivseid” toiminguid – oli tarvis otsida, kasvatada ja teha süüa või hoolitseda teiste pere- ja kogukonna liikmete eest. Seejuures rahuldas töö nii põhilisi ellujäämisvajadusi kui ka sügavamaid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja loomingulisi soove. Töö pakkus ühtekuuluvustunnet ja tähendust.

Kui sul on tasustatud töö, mis pakub sulle lisaks põhivajaduste rahuldamisele midagi ka hingele, siis sul on vedanud. See ei ole seotud täielikult (ja ainult) jõukusega, kuid mida madalam on kellegi haridustase, seda enam on ta oma tööst võõrandunud.[2] Tööst võõrandumisel on kaks omavahel seotud tähendust: (1) „töötajad” on eraldatud oma töö tulemustest, tervislikest töötingimustest ja ka iseendast, näiteks kogedes korduvaid ja mõttetuid ülesandeid täites dissotsiatsiooni; (2) inimesed on eraldatud keskkonnast loodust kaubastavate ja ekspluateerivate tegevuste kaudu.

Meie praegune majandussüsteem ja näiteks ka 40-tunnine töönädal pole kuidagi jumala määratud – neid on võimalik muuta.

Tänapäevane tööideoloogia distsiplineerib töötajaid, rõhudes sellistele väärtustele nagu täpsus, tõhusus ja tootlikkus ning kehtestades rangeid ajakavasid ja hierarhiaid. Töö ei ole isejuhtiv, vaid neid protsesse sunnivad tagant turu nõudmised. Töötajad ei tooda kaupu ja teenuseid enda tarbeks, ühiste vajaduste rahuldamiseks või oma loominguliste oskuste kasutamiseks. Selle tulemusel muutub töö pigem kontrollivaks väliseks jõuks, mitte inimlikkuse väljenduseks.

See, kuidas me töö kaudu keskkonnast võõrandume, viitab osaliselt asjaolule, et oleme tööd tehes enamasti eraldatud mitteinimlikust loodusest. Teisalt tegeleb suur osa tööst looduse ekspluateerimisega. Mõned majandussektorid mõjutavad keskkonda rohkem, näiteks põlevkivi kaevandamine, ehitus, lennundus või ametid, mis eeldavad palju ringilendamist, kuid isegi kontorirotid avaldavad keskkonnale mõju: meie loodusest pärit materjalidest koosnevat töökeskkonda köetakse ja valgustatakse fossiilse energiaga, meie vineerist lauad sisaldavad vihmametsast pärit tselluloosi, mille transportimiseks kasutati samuti fossiilseid kütuseid põletavaid laevu, kasutame hulgaliselt haruldasi muldmetalle sisaldavaid arvuteid ja nutiseadmeid, serverid, mis „pilvi” töös hoiavad, kasutavad rohkem energiat ja vett kui mõned riigid. Isegi kui oleme töö kaudu nii endast, teistest kui ka loodusest võõrandunud, on inimtöö ja mitteinimlik loodus ruumiliselt ja materiaalselt seotud just ekspluateerimise tõttu.[3]

Töö kui moraalne imperatiiv

Nii Nõukogude produktivistlik süsteem kui ka neoliberaalne kapitalism kasutavad inimeste rõhumiseks tööideoloogiat, kus töö on moraalne imperatiiv – miski, mida inimesed peavad tegema, et näidata vastutustunnet, distsipliini ja oma moraalset väärtust. Kui inimese väärtuse määratleb peamiselt tema töö ja tööturult eemal olemist peetakse laiskuse või läbikukkumise märgiks, siis (palga)töö tundubki olevat elu loomulik, vältimatu ja püsiv osa ning töö domineeriv roll igapäevaelus on kui loodusseadus. Säärane tööideoloogia on vajalik majandussüsteemi alalhoidmiseks ja tööst võõrandumise normaliseerimiseks. Seejuures käib tasustatud töö kõrgelt hindamisega käsikäes tasustamata reproduktiivse töö devalveerimine ja feminiseerimine. See tugevdab tööideoloogia hierarhiat, kus mingit tüüpi tööd (eriti meeste tehtav tasustatud töö) on sotsiaalselt rohkem väärtustatud kui teised.

Läbipõlemine, depressioon, ärevus ja kurnatus on aga tõusuteel.[4] Globaalse akumulatsiooni loogikast tingitud aina kiirenev töö- ja ühiskondliku elu ümberkujundamine on juhtimas Eesti ühiskonda kaosesse. Tööideoloogia, millest on saanud eestlaste rahvuslik usk, on osa probleemist.

Tööideoloogia lõpptulemus on lõks, kus isiklikku eneseteostust, sotsiaalset staatust ja isegi õnne mõõdetakse materiaalsete kaupade omandamise kaudu, mille tarvis on vaja aina rohkem töötada.

Samas pole töötajad (Eesti) neoliberaalses kapitalismis ainult süsteemi ohvrid, vaid ka kaasosalised neid rõhuva süsteemi taaskehtestamises. Tööst võõrandumist varjab individuaalse vabaduse ja tururatsionaalsuse retoorika. Töötajad ei tooda ainult kaupu, vaid ka taastoodavad kapitalismi sotsiaalseid tingimusi. Neoliberaalse kapitalismi tingimustes võivad töötajad näha end vabade üksikisikutena, kes teevad oma tööga seoses valikuid ja tunnevad end justkui süsteemist võimestatuna, kuid nad on struktuurselt seotud süsteemiga, mis nõuab nende osalust, et end ise taastoota. Eestlaste püüdlemine palga, karjääri ja majandusliku edu poole neoliberaalses süsteemis aitab luua pidevalt uut väärtust, mis on vajalik kasvupõhise majandusmudeli käigus hoidmiseks ja looduse ekspluateerimiseks.[5]

See seisukoht seab kahtluse alla traditsioonilised (öko)marksistlikud tõlgendused, mis näevad töölisklassi revolutsioonilise subjektina, kes saaks hakata keskkonnakriiside vastu võitlema. Mida rohkem tööd me ühiskondlikult väärtuse loomiseks teeme, seda rohkem ressursse kaevandatakse, töödeldakse ja ammendatakse. Tõeliste muutuste saavutamiseks peame võtma endale õiguse oma elu ja töö üle otsustada. Me peame hakkama nägema ennast osana suuremast tervikust, mis sõltub mitteinimlikust loodusest ja paikneb keset seda.

Töötaja, tarbija, inimene

Meie objektistamine „töötajatena” ulatub tootmisest ka tarbimisse, sest tööalane identiteet on seotud sügavalt meie tarbimisega. Töö ei ole ainult vahend, mis aitab inimestel elatist teenida, vaid see kujundab ka enesehinnangut ja sotsiaalseid rolle. Tööideoloogia lõpptulemus on lõks, kus isiklikku eneseteostust, sotsiaalset staatust ja isegi õnne mõõdetakse materiaalsete kaupade omandamise kaudu, mille tarvis on vaja aina rohkem töötada. Tarbimine normaliseerib töötamist ja töötamine normaliseerib tarbimist.[6]

Tarbimine on seega teine oluline tegur, mis süvendab meie võõrandumist nii iseendast, teistest kui ka keskkonnast. Ka tarbijatena puutume inimtöö viljadega kokku viisil, mis varjab tootmise inim- ja keskkonnakulusid. Ostetavad kaubad on lahutatud tööjõust, ressurssidest ja ökosüsteemidest, mis on olnud vajalikud nende tootmiseks. Nii jätkab tarbimine objektistamisprotsessi, mis algas tootmissfääris – me taandame end „tarbijateks” samamoodi, nagu meid on taandatud „töölisteks”. Tulemuseks on kahekordne võõrandumine, mille puhul meie identiteet on killustatud ning piiratud töötaja ja tarbija rolliga.

Koloniaalne tööjaotus ja globaalse kapitalismi tõus on aidanud eksportida ka tööideoloogiat, säilitades ja normaliseerides ekspluateerivaid tööpraktikaid ja globaalseid hierarhiaid.[7] Kuigi oleme sama dünaamika osalised, ei vastuta kõik töö ja tarbimise põhjustatud keskkonnahävingu eest võrdselt – neil, kellel on rohkem jõukust, rohkem võimu, kõrgem staatus ja mõjuvõim töö- ja tarbimishierarhias, on ka rohkem võimalusi selle muutmiseks. Keskkonna seisundi halvenemine mõjutab kõiki, aga ülemäära suur koormus langeb siiski vaesematele klassidele, põlisrahvastele ja n-ö kolmanda maailma või globaalse lõuna elanikele ehk gruppidele, kes heitmete tekitamise eest vähem vastutavad. Küll aga kannatavad just nemad enim kliimakriisi kõige tõsisemate tagajärgede all, olgu selleks siis merepinna tõus, äärmuslikud ilmastikunähtused, toiduga kindlustamatus või bioloogilise mitmekesisuse vähenemine.[8]

Radikaalsed reformid ja utoopilised visioonid

Me vajame koheseid samme praeguse majanduslanguse põhjustatud kannatuste leevendamiseks, juurutades samal ajal radikaalseid pikaajalisi reforme, mille vundamendiks oleks toodete ja teenuste kaubastamise lõpetamine, demokraatlikum ülevaade majanduse toimimisest ning säästva põllumajanduse ja transpordisüsteemide ülesehitamine, et aidata rahuldada elanikkonna baasvajadusi väiksema energiakuluga.

Peame vaidlustama loogika, mis eraldab tootmise tarbimisest ning taandab inimelu nendesse kitsastesse majanduslikult määratletud rollidesse.

Suuremas plaanis peame võitlema objektistamise vastu töötajate või tarbijatena. Selleks peame vaidlustama loogika, mis eraldab tootmise tarbimisest ning taandab inimelu nendesse kitsastesse majanduslikult määratletud rollidesse. Esimene samm on teadvustada sotsiaalseid struktuure, mis objektistavad inimest ja kujundavad ümber meie suhteid iseenda, üksteise ning loodusega, ja dekonstrueerida need. See hõlmab inimelu väärtuse tunnustamist väljaspool tööd ja tarbimist, samuti uusi loovuse, sotsiaalsuse ja eneseteostuse vorme, mis ei piirdu majandusliku tootlikkuse või materiaalse akumulatsiooniga. See nõuab ka ökoloogilist teadlikkust meie tarbimisharjumuste laiematest mõjudest, vastutustundlikumat eluviisi ning inimeste, ühiskonna ja keskkonna heaolu vastastikseoste tunnistamist.

Utoopilised visioonid lunastatud loodusest ja tööst on olnud ajalooliselt tähtsad ühiskondlike muutuste allikad. See võib anda meile energiat poliitiliseks organiseerumiseks ja muutuste saavutamiseks nende üle, kes saavad praegu kõige rohkem kasu tööjõu ja looduse äärmuslikust ekspluateerimisest. Just nemad vastutavad meie ühise tuleviku hävitamise eest.

[1] Barca, S. 2012. On Working-Class Environmentalism: A Historical and Transnational Overview. – Interface: A Journal for and about Social Movements, nr 4 (2), lk 61–80.
[2] Liu, N.; Zhang, M.; Feng, B. 2022. The Effect of Work Area on Work Alienation among China’s Grassroots Judicial Administrators. – Scientific Reports, nr 12 (1).
[3] Peck, G. 2006. The Nature of Labor: Fault Lines and Common Ground in Environmental and Labor History. – Environmental History, nr 11 (2), lk 212–238.
[4] Ojalo, T. jt 2024. Cohort Profile Update: Mental Health Online Survey in the Estonian Biobank (EstBB MHoS). – International Journal of Epidemiology, nr 53 (2).
[5] Postone, M. 2004. Critique and Historical Transformation. – Historical Materialism, nr 12 (3).
[6] Schor, J. 1991. The Overworked American: The Unexpected Decline of Leisure.
[7] Komlosy, A. 2018. Work: The Last 1,000 Years.
[8] Steffen, W. jt 2018. Trajectories of the Earth System in the Anthropocene. – Proceedings of the National Academy of Sciences, nr 115 (33), lk 8252–8259.

Halliki Kreinin on vanemteadur Potsdami Helmholtzi keskuse jätkusuutlikkuse uurimise instituudis (RIFS).