Jõukad ühiskonnad kipuvad õnnetuks jääma. Esialgu paradoksaalsena näiv väide ei ole seda teps mitte, kui märgata, et jõukaks on teinud ühiskondi tihti just selline töö, millel puudub selle tegijate jaoks suurem tähendus.

Eks on muidugi ülbe arvata, et ma tean, mis on tähenduslik ja mis ei ole, aga mida rohkem ma olen seda küsimust inimestele esitanud (ja kes tunnevad mind, need teavad, et ma tõesti teen seda), mida rohkem olen selle kohta lugenud ja sellest mõelnud, seda selgemaks on saanud, et inimese elule annab peamiselt tähenduse teiste aitamine. Sellel võib olla palju vorme ja tasandeid – aidata saab ühe inimese (või ka looma) kaupa või kogukonda, asulat või isegi ühiskonda laiemalt –, kuid olen veendunud, et tähenduslikku elu ei saa elada ainult sissepoole, endale mõeldes. Õnnelik ei saa olla ainult ennast aidates.

Suure osa ärkveloleku ajast veedavad jõukate ühiskondade liikmed tööl. Kui tööl käiakse peamiselt vaid raha pärast, et võimaldada „väärtuslikku elu” väljaspool tööd, siis on paratamatu, et suurema osa elust ei elata seda väärtuslikku elu, mille nimel tööl vaeva nähakse. Suurema osa elust ei tehta seega midagi tähenduslikku. See on lihtne matemaatika.

Olen jõudnud veendumusele, et see on üks mitmest vaimsete probleemide tekitajast jõukates ühiskondades, nüüd juba ka Eestis. Inimeste eludest on puudu miski oluline ja seda puuduolevat „miskit” otsitakse siis kõikjalt mujalt – horoskoobist, kristallidest, vandenõuteooriatest, tantralaagrist ja paljudest muudest kohtadest, mis tervikuna teevad ühiskonda rumalamaks ja vaimselt vaesemaks.

Tähenduslikku elu ei saa elada ainult sissepoole, endale mõeldes. Õnnelik ei saa olla ainult ennast aidates.

Nii ei pea aga olema. Teisi ei peaks aitama ainult vabal ajal, töö kõrvalt. Töö ise saab olla tähenduslik ja peakski seda olema. Seda muidugi vaid juhul, kui töökohti pakkuvad organisatsioonid leiavad viisi, kuidas tehtav töö saaks inimesi, kogukonda ja ühiskonda aidata. Üks osa minu viimaste aastate tööst on olnud organisatsioonide konsulteerimine DD StratLabis – tegelen nende strateegiaga ja muu hulgas aitan neil välja mõelda, kuidas nad saaksid ühiskonda paremaks muuta, kasutades selleks seda, mida nad oskavad teha. Igal organisatsioonil on võimalik selline viis leida, kuid enamik ei ole seda otsinud ja, veel hullem, paljud arvavad, et pole vajagi – töö peabki mõttetu olema.

Töö tähendus ajalooliselt

Kujutan ette, et nii mõnigi, kes seda praegu loeb, võib mõelda, et see on lihtsalt mingi heade aegade probleem; et oleme „pehmoks” läinud ja vanasti piisas lihtsalt tööst, polnud vaja mingeid peeneid tähendustasandeid. Töökoht pidi tooma leiva lauale ja töölt ei otsitud pingpongilauda ega elu mõtet.

Ühtpidi, isegi kui see oleks nii, siis mis sellest? Igal ajastul ongi omad väljakutsed ja neid ongi õige just siis lahendada. Aga teisalt mulle tundub, et tegelikult ei ole nii. Ajalooline kogemus näitab just seda, mida ma siin öelda püüan. Enamasti töötati elualadel, mille vajalikkus ühiskonnale ja inimestele oli tegelikult väga ilmselge – põllumajandus, toiduvalmistamine, ehitus. Need tööd toitsid, majutasid ja seega aitasid inimesi, kogukonda ning ühiskonda väga otseselt.

Need tööd võisid olla rasked ja tervist kahjustavad, kuid neil oli väga selge tähendus ja mõte. Need olid suunatud iseenda, oma pere, kogukonna ja laiemalt ühiskonna heaolu tõstmisele. Tähendust ei pidanud otsima, see oli ilmselge. Isegi sellises olukorras on riigid ja valitsejad teinud veel ka lisapropagandat ning neid töid ja nende ühiskondlikku panust esile tõstnud – meenuvad nõukogudeaegsed plakatid viljapõldudega, kuid täpselt sama eesmärgiga reklaamid ka läänest. Põllutööde kiitmist ja ühiskondlikult kasulikuna raamistamist võib aga täheldada juba tsivilisatsiooni ajaloolistes hällides, rääkimata veel varasemast jahitegevuse ülistamisest koopamaalingutel. Inimkond on alati väärtustanud kõrgelt töid, mis aitavad teisi.

Kui tööl käiakse peamiselt vaid raha pärast, et võimaldada „väärtuslikku elu” väljaspool tööd, siis on paratamatu, et suurema osa elust ei elata seda väärtuslikku elu, mille nimel tööl vaeva nähakse.

Seega, kui vanasti ei olnud töö rohkem ja selgemalt tähenduslik ainult sisemiselt, vaid seda raamistasid nii ka riigid ja ühiskond laiemalt, siis praegu elame täpselt vastupidisel ajastul. Meil pole mitte ainult palju töid, millel puudub tähendus või mis on nii keerulised ja kaudsed, et need pole indiviidile hoomatavad, vaid meid ümbritsev maailm kannab tihti isekust, individualismi, erajõukust ja isiklikku edu ülistavat sõnumit.

Miks nii mõttetuks on läinud?

On inimesi, kes arvavad, et see on kõik üks suur vandenõu. Keegi kuskil otsustas, et nii on hea inimesi ära kasutada; et „valitsev klass” kujundas sellise olukorra tahtlikult. I call bullshit. Enamik asju ühiskonnas juhtub, areneb samm-sammult ilma kellegi tugeva kontrolli ja „suure plaanita”. Nii ka meie praeguse olukorra puhul.

Suures plaanis tundub see areng mulle üsna loomuliku protsessina. Ühiskondliku ja tehnoloogilise progressi paratamatu tulemus kõikjal üle planeedi on olnud see, et järjest vähem inimesi peab tegema füüsiliselt rasket tööd (mis on hea) ning inimtegevus on nihkunud selle tulemusena teenuste ja muu kergema juurde. See on omakorda tekitanud vajaduse selliste töökohtade järele, mis haldavad, juhivad, teavitavad ja teevad kõike muud sellist – neid ameteid on antropoloog David Graeber nimetanud bullshit job’ideks.

Antud juhul pole aga ilmselt siiski päris vale veidi Thatcherit ja Reaganit süüdistada, või ka Eesti poliitikuid, kes on pidanud isekust positiivseks jõuks. Teatud poliitilised liikumised on edendanud 70–80ndatest saati neoliberalistlikku pseudopsühholoogilist suhtumist ühiskonda ja majandusse. Püüdnud meid veenda, et kõige parem on selline ühiskonnakorraldus, mille aluseks on kõigi inimeste ja ettevõtete (majanduslik) sõda kõigi teiste inimeste ja ettevõtete vastu. Selle mõtteviisi alustekstiks sai Milton Friedmani 1970. aastal avaldatud essee pealkirjaga „The Social Responsibility of Business Is to Increase Its Profits”, mille iva sai võtta kokku hüüdlausega „ahnus on hea”. Friedman ründas essees senist arusaama, et ettevõtetel lasub vastutus oma töötajate heaolu, kitsamalt enda tegutsemispiirkonna ja laiemalt ühiskonna hüvangu eest. Ta veenis ettevõtete juhte ja poliitikuid üle maailma edukalt selles, et ettevõtete fookust peab hoidma 100% aktsionäride jõukuse suurendamisel ning et kõik muu tuleb siis juba ise. 50 aastat hiljem paistab üsna selge, et seda pole juhtunud ning Friedmani arusaam polnud mitte ainult vale, vaid ka kohutavalt kahjulik.

Mida ei peaks tegema

Ma ei ole muidugi esimene, kes neid mõtteid mõelnud on. Paljud on neid probleeme märganud ja lahendama asunud. Mulle tundub aga, et leitud on päris mitu „valeteed”, mis on kahjuks ka Eestis üsna levinud.

Esimene valetee on kutsuda oma organisatsiooni keegi guru-koolitaja, kes tuleb ja aitab töötajatel oma töö mõttekaks mõtestada. See on halb valik mitmel põhjusel. Esiteks, seda tüüpi asjad kipuvad panema inimesi mõtlema väga enesekeskselt, vaatama sissepoole, ja rihivad kahjuks tihti ka esoteerika valdkonda, mis viib omakorda selleni, et keskeakriisi jõudnuna otsustatakse töökohalt lahkuda ja alustada aurakoolitaja karjääri või midagi hullemat. Veel halvem on aga, et see ei lahenda kuidagi algul tuvastatud probleeme: fookus on ikka endal (mitte teistel inimestel, kogukonnal, ühiskonnal, keskkonnal) ning peamine igapäevane tegevus (töö, mille tegelikku olemust see koolitus ei muuda) jääb samaks nagu enne, s.t tähendusetuks.

Teine valetee (kuigi juba märkimisväärselt parem) on EÜV – ettevõtte ühiskondlik vastutus (corporate social responsibility). See tähendab, et ettevõtted võtavad ette ja hakkavad ühiskonnas head tegema. Siin on mitu kari. Esiteks rohepesu või laiemalt mainepesu ehk see, mida tehakse, on rohkem turundus kui päriselt miski ühiskonnale-keskkonnale hea. Palju kurvem on aga olukord, kui EÜV on siiras ja tahetakse päriselt panustada, kuid ei muudeta seda, mida ettevõte/organisatsioon teeb oma põhitegevusena, vaid tegeletakse organisatsioonivälise heategevusega (vähem ja rohkem strateegiliselt). Jällegi, need tegevused, mis peamiselt hävitavad planeeti, rebivad demokraatliku ühiskonna õmblusi lahti või lihtsalt koorivad mitu nahka tavaliselt inimeselt, jäävad samaks ja lõpuks pettub seetõttu ka EÜV inimene. 

Mida peaks tegema

Minu jaoks on ainus realistlik lahendus see, kui võimalikult paljud praegu eksisteerivad organisatsioonid – ettevõtted, avaliku sektori asutused, mittetulunduslikud organisatsioonid – võtavad ette oma põhitegevused, vaatavad neile väga kriitilise pilguga otsa ning kujundavad need ümber nii, et põhitegevus ise teeb rohkem head kui halba. See tähendab, et kui lahutaksime oma ühiskondlik-keskkondlikust kasust meie ühiskondlik-keskkondliku kahju, siis oleksime plussis.

Selleks peaks iga organisatsioon küsima endalt kolm küsimust. 1) Kas meie põhitegevus teeb kahju inimestele, kogukonnale, ühiskonnale, keskkonnale? 2) Kas me saaksime kuidagi seda kahju vähendada? 3) Kas meie põhitegevus saaks kuidagi hoopis aidata inimesi, kogukonda, ühiskonda, keskkonda?

Minu jaoks on ainus realistlik lahendus see, kui võimalikult paljud praegu eksisteerivad organisatsioonid kujundavad oma põhitegevuse ümber nii, et see teeb rohkem head kui halba.

Kui neile küsimustele on vastatud, saab sellest lähtuvalt kujundada reaalselt ümber oma organisatsiooni ja selle tegutsemise peamised alused. Vahetada tooret, toota midagi muud, seada ranged eetilised piirangud klientide valikul jne.

Kui sellise protsessi läbib üksainus organisatsioon, siis on võimatu olla lõpuni „hea”. Meie ühiskonnas on komplekssed tarneahelad ja seosed omavahel nii läbi põimunud, et üksi ei ole enam võimalik olla lõpuni keskkonnasäästlik, eetiline, neutraalne, õiglane jne. Ent mida rohkemad organisatsioonid sellise sisekaemuse ja sisemise reformatsiooni ette võtavad, seda lihtsam on omakorda ka kõigil teistel „heaks” saada. Kui elektritootmine on roheline, kui põllumajandus on mahe, kui sotsiaalvõrk on tugev, siis on lihtsam anda oma panus nii, et sellel on päriselt mõte; et see ei tekita ainult paremat tunnet, vaid ongi päriselt parem.

Miks see ei juhtu?

Sest me ei usu. Oleme elanud juba mõnda aega depressiivses ajastus, kus usku paremasse tulevikku on järjest vähem. Kus meid valitseb jätkuvalt see thatcherlik veendumus, et inimesed on oma olemuselt halvad ja isekad ning seepärast ei maksa panustada teistesse, vaid ainult iseendasse ja oma jõukusesse. Kus parim, mida suudame ette kujutada, on tihti olukord, kus teeme natuke vähem keskkonnale kahju, kui pingutame hästi palju ja hakkame kehvemini elama. See ilmselgelt ei motiveeri, inspireeri ega pane inimesi entusiastlikult tegutsema.

See ongi meie väljakutse tuum: mida rohkemad hakkavad uuesti uskuma, et teistmoodi on võimalik, et enamik inimesi on tegelikult sisimas head ja tahavad teha head, et on mõtet panustada ühistesse asjadesse ehk oma kogukonda, oma riiki, maailma tervikuna, seda lihtsam on kõigil seda päriselt teha.

Martin A. Noorkõiv juhib Sihtasutust Domus Dorpatensis (DD), mis pakub DD Akadeemia programmi tudengitele ning DD StratLabi strateegiakonsultatsiooni avalikule ja kolmandale sektorile. TÜ doktorantuuris uurib Martin jätkusuutlike siirete teemat ning vabal ajal on ta pühendunud „Star Treki” fänn.