Ott Pärna tahab teha Eestist ägeda riigi, mis julgeks riskida. Sotsiaaldemokraatide ridades kandideeriv arenguökonomist kannab oma doktoritööd kaasas ja leiab, et praegu meil tegelikult majanduspoliitikat ei olegi.

Kas te teate, kes on poliitilises kõnepruugis plaaster?

Jah, alternatiiv on olla kips, ma saan aru, nagu kirjutab Müürileht.

Kas te olete plaaster?

Arvan, et olen radikaal. Mul on piisav ettevalmistus ja arvamus sellest, kuidas riiki arendatakse. Olen väga paljudes riikides elanud – Singapuris, Inglismaal, Soomes, Taanis. Ma olen näinud suhteliselt ägedaid riike. Selles mõttes olen üsna kompromissitu: miks Eestist ei võiks samasuguse teha? Kogu teadliku elu olen veetnud väljaspool poliitikat ja arvan, et võiksin elu jooksul saadud kogemusi ja teadmisi nüüd läbi poliitika realiseerida, et aidata Eestil omale paremat positsiooni välja võidelda. Kui minu oskused, taust või miski muu aitab antud juhul sotsiaaldemokraatlikku erakonda paremaks ja majandusprogrammi tugevamaks teha – jumala pärast! Ma saan aru, et poliitilises retoorikas nimetatakse seda kas mingite kompetentsiaukude või nõrgemate kohtade lappimiseks või siis mingite valdkondade täiesti teadlikuks tugevdamiseks. Mina tugevdaksin seda arengu poolt.

Miks te just sotsid valisite?

Selleks on mitu põhjust. Üks neist on meie lai riigireformiplaan, mis on suure hulga ekspertide – Raivo Vare, Jüri Raidla, Rainer Katteli ja Eva Truuverki – kokku pandud. Kui tahad mingit laiemat ühiskonda parandavat agendat ellu viia, tasub seda teha mõne erakonna kaudu – meil on parlamentaarne demokraatia. Selleks tuleks aga valida erakond, kes suudab kõnetada suhteliselt laia osa ühiskonnast.

Kas te mõne teise erakonnaga ka läbirääkimisi pidasite?

Ei pidanud. Ma mõtlesin enda jaoks selgelt välja, mida ma teha tahan: selleks ka see riigireformi plaan, mille kokku olen pannud. Määras see, milline erakond on plaanile teoreetiliselt kõige avatum ning kellel on kõige rohkem hoobasid käes, et seda teha.

Ja oma olemuselt olen sotsiaalliberaal. 40 000 vasesuses last, 100 000 välja rännanud või välismaal tööl käivat inimest ja tühjaks jooksvad regioonid – need probleemid ei lahene iseenesest. Midagi peab tegema. See on ühiskonna kestmise küsimus. Võib ju öelda, et turg lahendab need asjad ära, aga me näeme, et pole lahendanud. Teine pool on see, et mulle meeldib selline inimkeskne vaade.

Kellega sotsidest te majandusteemadel räägite?

Sõltub kontekstist, aga näiteks Anto Liivatiga, programmijuhiga. Traditsioonilisemast majandusest Urve Paloga, kes on minu meelest üks väheseid majandusharidusega majandusministreid, kui hakata vaatama ministrite CVsid. Urvel on täna selgelt käsil suuremad infrastruktuuri teemad: energeetika, transpordiliinid jne. Mu enda taust on majandusarengu alane – riskikapital, start-up’id, uute ideede realiseerimine.

Riigireformi koduleheküljel on ühe maailmas valitseva trendina välja toodud üha kasvav surve sotsiaalsüsteemidele. Kuidas sellega suhestuks sotside idee tõsta miinimumpalka, lastetoetusi, maksta hambaravihüvitist?

Sotsiaalselt vähegi sidusat ühiskonda on odavam, mugavam, mõnusam ja turvalisem ülal pidada kui hästi suurt klassiühiskonda. Me näeme, et Venemaal ehitavad rikkurid suuri müüre oma rantšode ümber – et nad ellu jäetaks. Skandinaavias on suudetud mingitki tasakaalu hoida, et väga suur osa ühiskonnast ei ole hammarataste vahel, ja on tagatud paremad võimalused kõikide jaoks baasasjadele – haridusele, elementaarsele arstiabile, hambaravile – ligisaamisel. Me tahame põhjamaist heaoluühiskonda mitte selle ümberjagamise mõttes, vaid ühiskonda, kus kõik grupid tulevad toime.

Teistpidi – tõusev vesi tõstab kõiki paate. Kui majandus kasvab viis-seitse protsenti aastas, siis tulevad ka kehvemal järjel kihid toime. Kui vesi ei tõuse, siis jäävad hammasrataste vahele need alumised paadid. Riik peab sellega tegelema, vastasel juhul on see sotsiaalne probleem. Tullakse tänavatele; ja majandusteadlased ka ütlevad, et üle 20% tööpuudus on juba hoopis teistsugune probleem kui lihtsalt tööpuuduse probleem.

Kas tasuta kõrgharidus on oma olemuselt mõistlik idee – kuidas üldse nende tasuta hüvedega on?

Tasuta asja ei ole maailmas olemas, keegi maksab selle arve kinni. Siin on minu doktoritöö (ulatab köidetud töö) – 407 lehte, 575 kasutatud kirjanduse artiklit. Tehtud kümme aastat. Muidugi vahepeal tegin ma tööd, eelmisel aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kaitsesin seda. Seda on toetanud NATO stipendium, on olnud ka Eesti stipendium mõni aeg tagasi, olen sinna oma raha kõvasti sisse pannud. Loobunud selle nimel elus väga paljudest asjadest, sealhulgas puhkustest, kui olen suviti seda kirjutanud. Ma arvan, et mingi kraadi omandamine on komplekt erinevatest kulutustest. Mingi osa sellest on hea stipendiumidega kanda, mingi osa on aga selgelt su omavastutus. Ma ei tea, kas ma absoluutselt tasuta kõrghariduse poolt olen, aga sõltumata perekondlikust või varalisest staatusest, mingi ligipääs adekvaatsele haridusele normaalsetel inimestel… ma arvan, et see on täiesti must, peab olema. Kas see tähendab absoluutselt tasuta kõrgharidust, ma ei tea. Kui see tasuta kõrgharidus peaks samas tähendama viletsat kvaliteeti, ma pigem ikkagi maksaks ja tahaks kvaliteeti. Parim majanduspoliitika on tegelikult hariduspoliitika. Kui räägime viie rikkama hulka või edukaks riigiks saamisest, siis selle eeldus on maailmatasemel ülikoolid. Täna maksab riik hariduse kinni, aga ega me väga ei küsi, kas tahame, nui neljaks, maailmatasemel haridust saada. Need rakukesed, mis on jõudnud päris tippu, on üsna juhuslikult tekkinud. Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool – kõige rahvusvahelisem meediakool kogu siinses regioonis: 20-30 erinevast rahvusest tudengid. Suhteliselt kiiresti, 10 aastaga, on päris tippu jõutud. Alati võib öelda, et meil on vähe raha, et teha Eestisse maailma tippülikoole, aga samas mida pehmemad on valdkonnad, seda odavam on seda teha.

Mis Reformierakonna senisel majanduspoliitikal häda on?

Kuramus, kui meie majandus kasvab nullkasvu, või mõne protsendi venitab hädapärast, no see ei ole mingisugune majanduspoliitika. Majanduspoliitika oleks siis, kui me paneksime neli-viis protsenti jooksvat majanduskasvu. Müts maha! Kui meil oleks selline edenemine, siis oleksin nõus, et meil on korralik majanduspoliitika.

Mis meil siis praegu on?

Ma arvan, et ideedepuudus on. Ma isegi ei arva, et puuduks teotahe. Üks põhjuseid, miks mõtlesin järgmised neli aastat riigiasjale pühendada, on see, et näen põlvkondade vahetumisega kaasnevat suuremat avatust ideedele. Ansipi ajal… võib-olla olime oma eelmise edu kiiluvees, aga suhteliselt kinnised uutele ideedele. Täna ma ütleks, et avatust on, aga ideid pole. Aga kus viga näed laita, seal mine ja aita. Mine oma ideedega, eks. Ma püüan teha kõik selleks, et ideid viia, aga teiselt poolt ikkagi sillata seda ideelisemat seltskonda üle erakondade. Vahet ei ole, mis erakonnas need inimesed on: meil on vaja oma riiki arendada. Esimesel märtsil on valimised ära, aga sealt edasi peab hakkama musta tööd tegema. Mida siis ikkagi teha, et see riik edukamaks saada? Algul ei olnud narratiivi, nüüd leiti narratiiv, et oleme kaasaegne põhjamaa. Need mõtted on kõik sellised, et ma tahaks saada Nobeli preemiat. Tore on, aga kuidas?

Miks eestlaste tööviljakus on nii madal?

(Mõtleb) Esiteks jääb riigis ekspordi suunal tehtav rahvusvaheliste ettevõtete väärtusahelas lihtsakoeliseks, teiseks ei konsolideeri rahvusvahelised ettevõtted siia oma kasumit. Seega on ekspordisektori tootlikkus madal ja siseturu sektorites pole võimalik tootlikkust kõrgena hoida. Alati küsitakse, miks saab bussijuht Soomes kaks või kolm korda rohkem palka kui Eestis. Kas ta teeb rohkem töötunde või sõidab paremini? Ei! Aga lihtsalt, kui sul on riigis ekspordisektorid, mis suudavad rohkem raha riiki tuua, saavad ka palgad olla kõrgemad. Meie roll rahvusvahelises tööjaotuses on niivõrd marginaalne, et see lihtsalt ei võimalda paremat palgataset. See on üks pool asjast, aga teine pool on kohalike inimeste ettevalmistamises. Juba struktuurselt on meil madalama tehnoloogiaga töötlemises paarkümmend tuhat inimest rohkem ja kõrgtehnoloogilises paarkümmend tuhat inimest vähem kui Soomes, kui riikide erinevused suures osas maha taandame. See tähendab, et lihtsamates sektorites, kus mahud ilmselgelt vähenevad, peab vaatama, mida me inimestega teeme – ümberõppe küsimus. Siin tuleb mängu riigi ja haridussektori roll, et kelleks ümber õppida. Tuleb välja selgitada, millised on inimeste võimed ja millised neile vastavad ametid.

Kui nüüd kiigata sotside programmi, siis seal on plaan vähendada ettevõtlusbürokraatiat. Kas sinna alla võiks minna ka 1000-euroste arvete deklareerimise nõude kaotamine?

Kui meil õnnestuks neid maksupettureid, keda tegelikult rihitakse, kätte saada kuidagi paremini… Selle asemel, et panna kõigile koormis peale, et kui mõni laps ei käi koolis, siis andku kõik lapsed oma päevaplaanist aru. Ma ise olen arenguökonomist, minu asi on mõelda, kuidas majandus liikvele saada. On efektiivuse küsimus, kas riik korjab oma maksud kokku. Aga teine on efektsuse pool, riik kõigi oma poliitikate ja asjadega – müügipool. Täna näeme, et kuna majandus ei kasva, siis hakkab tekk kitsamaks jääma. Siis minnaksegi sellistesse ekstreemsetesse instrumentidesse (nagu 1000-euroste arvete deklareerimise nõue – toim.) . Meil on vaja riigieelarve ära täita, õpetajad ja politsenikud tahavad palka. Ühelt poolt on see inimlik soov, aga teisalt on häda ikka selles, et majandus ei kasva.

Kui nüüd rääkida võimalustest, kuidas seda majandust kasvatada, siis mis te arvate, kas Eesti peaks võlakirju emiteerima?

Ma arvan, et põhimõtteliselt võiks riigil olla võlakiri. Ja võlakirja hinnastamine hindab ära ka meie taseme. Me kasutame oma kapitali riigi arendamiseks üsna vähe. Pooltel ettevõtetest pole piisavalt kapitali, et kasvada. Riik on tegelikult nagu ettevõte – ta peab kasvama. Kasvule on omane, et sa investeerid kogu aeg. Vahel ma vaatan, et riik on meil nagu Apple: lühiajalises perspektiivis on just nagu liiga palju raha ja võimalusi, aga pikas perspektiivis pole tulevik üldse kindel. See Euroopa Keskpanga mõte, et hakkame võlakirju ostma, kohalikud keskpangad peavad seda tegema – et kui me selle raha ka välja viime… mul on kohati küsimus, et kuule, äkki me oleme lollid.

Mis projekte võiks Eestis võlakirjadest saadava tuluga rahastada?

Riik finantseerib oma eelarvedefitsiiti ka ju laenuga. Samamoodi saab seda võlakirjaga teha. Kuidas ma ütlen… Kui mul on mingisugne väga väike summa raha deposiidil, aga samas võimalus palgata tehnikaülikooli rahvusvahelisi professorieid, viia see ülikool kümne aastaga rahvusvahelisele tasemele – ma igal juhul teeks seda.
Kui meil on finantsilist võimekust, siis tuleb investeerida arenguteemadesse. Näiteks võiks luua rahvusvahelise messi- ja konverentsikeskuse. Eestis käib turiste umbes sama palju kui Helsingis. Samas ärituristide osakaal Helsingis on 50% kõikidest turistidest. Meil on 25%. Ja äriturist on see, kes loob siin ettevõtet, kallist töökohta jne. Rahvusvaheline konverentsikeskus tooks suursündmustega 30 000–40 000 unikaalset ärituristi aastas. See suurendab meie sõpraderingi – sõjalist võimu meil väga palju pole, sõprade võim võiks meil olla. Ja lennuühendused – subsideerida me neid ei saa, Euroopa Komisjon ei luba peale maksta, et mingeid lennuühendusi üleval hoida. Küll aga saame luua argumente, miks siia lennata. Riigieelarvet peaks vaatama investeeringutena, mitte kuluna. Peaks olema ikkagi küsimus, kui palju konkreetne investeering meie SKPd, heaolu või ühiskonna sidusust kasvatab.

Sotside programmis on selline punkt, et langetaks sotsiaalmaksu määra nendel töötajatel, kes elavad-töötavad väljaspool Harjumaad. Kas see ei lähe vastuollu teie visiooniga, et Tallinn võiks olla võimalikult atraktiivne majanduslinn, mis suudab võistelda Helsingi ja Prahaga?

Peabki suutma. Tallinna osakaal Eesti SKPst on 50%, Tallinn koos Harjumaaga on 60% Eesti majndusest. Ehk see, mis saab Tallinnast, määrab paljuski ära Eesti tuleviku. Tallinn on selgelt see, mis peab konkureerima Helsingi, Stockholmi, Kopenhaageni, Peterburi ja Riiaga. Ja Tallinn ei saavuta seda positsiooni, tuues viimast võrumaalast Tallinnasse, vaid pigem ikkagi talentidega rahvusvahelisel turul. Tallinna arendamine on üks ülesanne, aga teine asi on mingigi piirkondliku tasakaalu saavutamine. Meil on vaja lisaks Tallinnale ja Tartule veel kolme kuni viit korralikumat tõmbekeskust. Juba ainuüksi sellepärast, et oleme piiririik ja me ei saa lubada, et meie regioonid tühjaks jooksevad. Arvan, et on suur eelis, et meil on selline linnriik nagu Tallinn, mis võiks ägedaks rahvusvaheliseks saada – nagu Hong Kong, Singapur, mis iganes. Ja siis on meil see roheline maa: pool Eestist on metsaga kaetud, olles üks rohelisemaid maid maailmas. Meil on kõik see äge muu, mida eelmainitud linnriikidel pole. Teisalt, transpordiühendused määravad ära, kus inimesed elavad. Kui me tahame tõmbekeskusi peale Tartu ja Tallinna, siis tuleb need ühendada teiste keskustega. Jälle jõuame selleni, et tegevused, mida sa piirkonnas teed, peavad olema seotud. Oluline on ka piirkondliku valitsemise küsimus – kuidas valitseda tervet seda piirkonda. Meil on täna väiksed vallad, keskselt tegelikult ei valitseta, maakonnatasandilt. Maavanem on, aga ta on pigem siseministeeriumi ametnik kohapeal. Ta pole valitud liider ja tal pole eelarvet, et tervet piirkonda juhtida. Sotsiaalmaksuerisus on üks element selles, et motiveerida regioonidesse töökohtade loomist, ehkki eks seal ole ka teisi asju, mida tuleks teha. Seetõttu on kõikvõimalikud maksuotsused alati nagu kirsid tordi peal, aga see tort peab ise ka olemas olema. Reformierakond lubab pidevalt maksualandusi, eks. No fine enough, aga küsimus on selles, et sul on eelarvesse raha vaja, teine asi on see, kas see maksualandamine aitab kaasa näiteks haridustaseme tõusule. Arengu mõttes on ikkagi olulised need kasvueeldused.

Vahel on räägitud, et haldusreformi suurim takistus on see, et kohalikud juhid-ametnikud ei soovi oma töökohtadest loobuda, ja riigireformiga kaasnev riigiaparaadi korrastamine tähendaks tegelikult ju sedasama. Kuidas seda inimlikku probleemi lahendada, kuidas neid inimesi rahustada? Kuidas panna neid selle ideega kaasa tulema?

Reformi on vaja selleks, et tagada piirkondade arenguvõimekus. Mina teeksin Eestis kaks-kolm pilooti: võtaks mõne regiooni ette, näiteks ühe linnakeskse nagu Saaremaal Kuressaare. Vaataks, kuidas seal piirkondlik juhtimine peaks toimima – kas on siis mingid osavallad või selline külataseme demokraatia. Näiteks institutsionaliseerida külavanema staatus. Külavanematest moodustuks mingid osavallavolikogud, kes omakorda nomineeriks selle piirkonna kubermangu juhtkonna. Aga meil on ju ka teist tüüpi maakondi. On Ida-Virumaa, mis on nelja-viie tõmbekeskuse keskne. Seal toimiks teistsugune lahendus kui Saaremaa puhul. Kui pilootprojektid töötavad, tulevad teised järele. Ja siis näeme, et ühe regiooni puhul tasub kasutada ühte mudelit, teise puhul natuke teist. Riigina me üldse piloteerime hästi vähe, suuri asju ei julge ära teha – kardame, et midagi läheb untsu. Aga võtame ette ja mängime läbi, vaatame, mis töötab. Võtame teadlikult riske.

Kuidas kavatsete peatada väljarände Eestist?

(Mõtleb) Kui kunagi läksid inimesed sinna, kus olid töökohad, siis nüüd lähevad inimesed sinna, kus on lahe elada. Kui me talendist räägime. Väiksema ettevalmistusega inimeste jaoks on see puhas palgavaesuse küsimus. Kui me siin majanduse liikuma saame, siis lihtsamate töökohtade palgad ka tõusevad, mis hoiab inimesi Eestis. Alati öeldakse, et see küsimus taandub rahale, aga olen oma elus päris palju vabakonnas tegutsenud ja üldiselt, kui sa pead ilma rahata inimesi motiveerima, siis motiveerid sa looga. Liidri defineerib see, et tal on järgijad. Järgijad on tal siis, kui tal on mingisugune lugu rääkida, ta ise seda veenvalt räägib ja sellega tahetakse kaasa minna. Pead ise ikkagi juba kättpidi küljes olema, siis tulevad teised kaasa. Samuti on riigiga. Ma arvan, et pärast 1. märtsi Toompeale kokku tulev seltskond inspireerib ta ka teisi, kui ta põleb teotahtest.

Kas varasematest seltskondadest kõigil on olnud siiani ükskõik?

Ma ei tea, kas ükskõik, aga on aru saada, kas seltskond põleb või ei põle.

Praegused siis ei põle?

Põlemist on vähe, ma ütleks. Ma alustasin sellega, et olen radikaal – kui miski on võimalik, siis tuleks seda teha. Tegelikult on maailmas riike, kes on jõudnud täiesti tippu, ja sealt edasi on suhteliselt pime maa. Nagu soomlaste case – arutavad, mis on tuleviku töökohad, töötlev tööstus on sealt välja läinud. Me oleme sinna poolel teel. Meil on maailmas küll ja küll eeskujusid, kellest snitti võtta ja edasi minna. Aga jällegi, miski ei juhtu iseenesest. Edukama riigi valitsemine on märksa teravam: see pole ainult administreerimine, vaid selgelt arengujuhtimine.

Paar aastat tagasi käis Hans H. Luik välja Eesti riigi kestliku kahanemise idee, mida näiteks president Ilves hakkas kohe toetama. Teie juttu kuulates ma eeldan, et teile see idee peale ei lähe.

Ei lähe peale jah, allaandjapositsioonis ma küll olla ei taha – et viime siis võtmed Brüsselisse või Moskvasse ära. Ma arvan, et me tahame seda riiki pidada. Ma ei taha selle kahanemisega leppida.

Nii et hoolimata kõikidest nendest negatiivsetest trendidest, mis maailmas on, ütleksite te, et tulevik tume ei ole?

Ma arvan, et see on väärt tegemist… oma riik. Üks asi veel – sellised geograafiliste piiridega rahvusriigid ei ole ju eriti vanad asjad maailmas. Ma arvan, et riik redefineerub maailmas kindlasti.

On asju, mida me saame teha ja mis on ka sotside programmis. Esiteks IT-õppe laiendamine üle valdkondade, üle haridustasemete. Et inimene, kes õpib semiootikuks, teaks, et ta saab Google’is viis korda rohkem palka kui kuskil raamatukogus, ja mis on semiootiku roll ühiskonna väljakutsete-probleemide lahendamisel. Siis ettevõtlusõppe laiendamine üle valdkondade. Ükskõik mis valdkonnas õppides peaks saama adekvaatse ettevalmistuse ettevõtlikkusest. Kui inimesed on suutelised tegema rahvusvahelist äri enesekindlalt, siis on sellest kindlasti kasu.

Kuidas saame riigi tasandil mõtlemises sellise hüppe teha, et hakkame tõesti tegelema probleemide ennetamisega, mitte tagajärgedega?

Riik on tegelikult püramiid. Mida rohkem on ülevalpool tahet, seda kiiremini ja suurema tõenäosusega asjad juhtuvad. Ma arvan, et ühiskonna valmisolek on päris suur. On inimesi, kes valutavad südant selle riigi kui terviku arendamise pärast. Probleem on, et need mõtted pole loogiliselt sinna üles jõudnud. Mina tõesti püüdlen selle poole, et arvestada, mida ekspertgrupid mõtlevad-arvavad. Möönan, et see ei ole lihtne. Lihtsam oleks öelda, et asjad ise juhtuvad. Et ma ei pea midagi otsustama, vastutust võtma, mingeid panuseid tegema. Aga me näeme, et nii ei lähe. Kahel põhjusel ei saa me muneda. Esiteks toimub ümberringi tööjõu vaba liikumine, inimesed lähevad sinna, kus on paremad töökohad. Teiseks, seetõttu, et oleme geopoliitiliselt sensitiivses piirkonnas, peame olema väledamad kui naabrid. On ju ütlus, et kui sul omal plaani ei ole, siis oled osa kellegi teisest plaanist. Üle meie käivad mitmed geopoliitilised jõujooned, meie enda roll on olla siin tugev, väle, vajalik. Meil on mingites valdkondades värskeid mõtteid, näiteks e-valitsemine. Eesti riik ei püsi, kui me siin ainult turistidele rahvatantsu tantsime, odavat lõbu pakume. Me peame saama tegusaks ja tõsiseltvõetavaks, oluliseks tegijaks omas nišis, et me oleks vajalikud. Šveits oli suure sõja ajal puutumatu, sest teda oli vaja. Tuleb mõelda, milleks on Eestit maailmale vaja.

Meil enne oli juttu riigivalitsemisest. Üheks riigireformi motodest on see, et anname riigi rahvale tagasi. Mida see täpsemalt tähendab? Kuidas see peaks välja nägema, et riik on rahvale tagasi antud?

David Cameronil oli mingi valimismanifest, Big Society, suure ühiskonna idee. Et ühiskondade ees seisvad väljakutsed on niivõrd suured, et valitsused kui kitsad kildkonnad ei saa nendega hakkama. Peab suutma ühiskonda laiemalt kaasata riigi laias mõttes valitsemisse, arendamisse. Kunagi me tegime meditsiiniteenuste ekspordi seiret. See on valdkond, kus riik ei saa üksi hakkama, erasektor ei saa üksi hakkama. Erasektori väiksed kliinikud ei tee teenuste eksporti üksi ära. Samamoodi haiglad. Tegu on suhteliselt delikaatse valdkonnaga, mida läbi mõtelda, reguleerida. Erasektor ei saa üksi, riik ei saa üksi. Sa pead need osapooled kuidagi kokku saama, et nad arendaks valdkonda püsivalt ja mõtestatult, saades ajas üha targemaks.

Kui mõelda Riigikogu pädevuse peale erinevates valdkondades, siis kuidas me saaksime Riigikokku rohkem erialainimesi?

Andke mulle hääl ja üks on rohkem! Noh, tõsimeeli, see on üks asi. Ma olen seda meelt, et riigikogu võiks olla selline elukogenud inimeste või mingi valdkonna professionaalide kogu, suuremas osas, kui ta seda on täna. Me näeme, et ta on tegelikult ära kuivanud. Oli seal 90ndate alguses ju väle debatt, jumal küll – ajaloolasi, kuningriiklasi, seal oli kõikvõimalikke majandusinimesi, päris palju doktoreid. Kes on läinud pensionile, kes Brüsselisse; vaikselt on parteivertikaalides koolitatud inimesed asemele tulnud. Nad võivad olla tublid mingi asja ajamisel, aga neil pole tunnetust kindlate ühiskonnasektorite suhtes või professionaalsust mingis ühes valdkonnas. Ma olen seda meelt, et taas võiks olla parlamendis rohkem selliseid ühiskonnainimesi, kes on valmis ise oma naha turule viima ja keda teised väärtustavad. Veel – kui tahad saada palli väravasse, pead väljakule minema. Mina annan küll oma panuse, et sotsiaaldemokraadid organisatsioonina oleksid sellised, keda ma ise organisatsioonina hindan, tasemel partei. Arvan ka, et kui sellised erinevad inimesed panustavad erakondadesse, tõstab see kõigi kvaliteeti. Konkurents – ühed lähevad paremaks, teised ka. Ma arvan, et on hästi oluline mitte lihtsalt luua uus erakond, millega platsi puhtaks tegema tulla, vaid võtta olemasolevad erakonnad käsile ja üles tuunida.

Mis Arengufondist võiks saada?

Arengufondil on kaks poolt: riskikapitalid ja start-up’id ning arenguseire. Arenguseire poolel oli minu ajal umbes 2500 inimest erinevaid seireid tegemas. Arenguseire selline funktsioon tõmmati pärast mind – kaks-kolm aastat tagasi ma lõpetasin – kinni. Aga minu meelest vajab riik sellist tulevikkuvaatamist. Et me ainult ei reageeriks asjadele, vaid et oleks ka perspektiiv. Nüüd on küsimus, kus see funktsioon võiks olla. Selle üle on palju debateeritud: kas see peaks olema riigikogu thinktank’ina, kas ehk hoopis valitsuse omana. Samas on meil hulk rakendusagentuure, millel tegelik strateegiaosa puudub. Kredex, EAS, PRIA, KIK, Innove, Archimedes. Kas nüüd on vaja neile kõigile strateegiaosa teha või võiks see olla ühine, et valdkondi katta ja omavahel seostada. Meil on ka Teaduste Akadeemia, mis natuke otsib oma rolli. Ma ütleks, et järgmise valitsuse oluline küsimus on, ja seda ütlevad meile OECD ja kõik, kuidas me oma strateegilise tulevikuseire ära lahendame nii, et ta on mõjus, läheb korda ja on seotud igapäevaotsustega.

Nii et Arengufondi tema praegusel kujul pole mõtet pidada?

Ma ütleks, et seda funktsiooni on vaja – küsimus on, kus ta peab olema. Kas ta peaks olema näiteks valitsusest eraldiseisev nagu Soomes? Ja mismoodi peaks riik investeerima, kas otse või fondide kaudu? Ehk siis ma tänasel kujul fondi ei hoiaks, aga ma mõtleks, mida teha tema funktsioonidega. Sest kui me tulevikuseirega ei tegele, kobame pimeduses ja ootame, kuni kellegi teise plaani osaks muutume.

Arengufondiga seoses mäletab valija teid veel kui inimest, kes kulutas bürooruumide peale ekstravagantselt palju. Mis te sellele valijale ütleksite – miks peaks ta usaldama teid riigijuhtimise juurde?

Mind mäletab valija natuke teistmoodi. 2500 inimest, kes olid seires – kasvuvisioonide tegemine, IT-seire, meditsiiniteenuste seire. Ja teine pool on start-up’id. Vähe on Eestis neid, kes on 100-miljonilisi projekte üles ehitanud. Siin on küsimus selles, kas Arengufondil, mis korraldab väga suuri sündmusi, peab mingi seminariruum olema või mitte. Ülikoolis peab tudengite õpetamiseks olema mingi seminariruum. Arengufondis oli meil kõige suurem ruum 14-kohaline, tegime siis 45-kohalise seminariruumi. Laienesime sellepärast, et meil oli vaja suuremat ruumi, kuhu inimesed kokku tuua. See on ainus põhjus. Rendihinda maksime kesklinnas umbes sama palju kui kuskil Sõpruse puiestee keskel maksaks.

Nii et te olete seni veendunud, et see oli õigustatud kulutus?

Jumala eest! Arengufondi nõukogu tahtis, et korraldaksime rohkem sündmusi enda juures. Ja nõukogu soov oli, et me liiguks rohkem selles suunas, et seiretest välja kasvanud ideed läheks riiklikesse poliitikatesse. Aga mingi hetk sai minu ametiaeg läbi ja valiti hoopis teistsugune strateegia: me ei tee seireid, meil ei ole vaja rahvast kokku tuua. Ja siis ei ole ka ruume vaja.

Kui mõtlete korraks konkreetselt nende mõne kahtlustava valija peale – mida te neile ütlete, et nad teid usaldaks?

Ma ütlen seda, et ma olen väga püsiv selles, mis ma teen. 10 aastat tegin oma doktoritööd, ma teen kõik käsile võetud asjad ära. Ja mul on rahvusvahelises plaanis piisavalt suur ettevalmistus selleks, et ägedat riiki teha. Mul on üksjagu teadmist, mida Eestiga paremini teha. Ja kui selleks on mingeid vahendeid vaja, mingeid seminariruume – see on tühine vaev!