„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägib oma tööst äsja aasta videokunstnikuks kuulutatud Alyona Movko-Mägi.

Mis on sinu kui kunstniku protsessis kõige tähtsam, et kontserdile sobiv visuaal luua?

Kõige rohkem sõltub mu inspiratsioonist, mis tuleb kas muusikast endast või ruumist, kus kontsert toimub. Tihti on artistil juba mingi visioon või suund, mille poole liikuda. Briifil põhinevaid visuaale ma enam ei tee, kuna kogemuse põhjal tean, et arendusprotsess jõuab sel juhul tupikusse. Ruum ise on väga oluline, sest õhkkond, mida muusikute või orkestriga loome, on väga efemeerne, seda ei saa pildistada ega lindistada, vaid ainult tunda, selles kohas ja sellel hetkel. Seega ruum, või selle puudumine, on oluline kapsel, mis hoiab materjali endas ja peegeldab seda.

Oled inseneri taustaga, ühendad oma töös kunsti, tehnoloogia ja inimkogemuse ning selles on omajagu filosoofiat ja psühholoogiat. Mis tundeid ja kogemusi sa oma töödega edasi tahad anda?

Ma olen väga empaatiline, mis põhjustab mulle omajagu probleeme. Ajaga olen õppinud, kuidas seda enda kasuks pöörata, kuidas oma emotsionaalsus vaatlejale suunata ja teda kaasata. Alateadlikult loon maailma, mis on poeetiline, tundlik, kuid ka kindlate rõhuasetustega. Tänu inseneri taustale on mul väga hea arusaam tehnoloogiast ja selle võimekusest. Seega sellele poolele ma aega ei raiska ja pühendun rohkem sisule; vorm on alati tunnetuslik.

Oluline on mainida, et oled sünesteet. Kuidas see sinu puhul väljendub ja kuidas kajastad seda visuaalides, mida muusika taustaks lood?

Ma usun, et iga inimene on mingil määral sünesteet. Asi seisneb selles, mis tundeid ta omavahel seob. Kunstnikuteekonna alguses tundus mulle, et muusikat „näha” on täiesti tavaline, kuid alles muusikaakadeemiasse sisse astudes sain aru, et see ei ole kõigile loomulik. Praegu ma sellele omadusele eriti ei rõhu, sest vahel on vaataja teadmatus vabadus.

Mis on videokunsti vallas uuemad tehnoloogilised võimalused?

Viimasel ajal oleme rääkinud palju tehisintellekti arengust ja selle võimalustest. Mulle endale pakub see kaasloome rõõmu – on tore, kui saan vastuseks midagi ootamatut. Tehisintellekt võib tulla lagedale millegi väga tundliku ja vaheldusrikkaga, seega see on suurepärane mänguväli. Soovitan vaadata Emer Värgi Instagrami kontot – seal on imelised näited, kuidas andeka kunstniku ja tehisintellekti koostöö viib kaasahaarava tulemuseni. Ehk siis oleme liikunud rohkem virtuaalsesse ruumi – alates etenduskunstist (teater e¯lektron) kuni kunstiplatvormideni (kanvas.ai). Füüsilises maailmas on LED-ekraanid läinud suuremaks, projektorid võimsamaks, CGI odavamaks ja graafikakaardid on endiselt kallid. 

Milline oleks su unistuste kontsert, millele videokunsti luua?

Kardan, et ma ei oska enam unistada, sest mu unistused täituvad alati – seega on mu unistuste kontserdid kõik need, mida teen. Ma tõesti armastan seda värki.