„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord uurime nublu ja Lexsoul Dancemachine’i albumikaaned kujundanud kunstnikult Estookinilt, kuidas mahutada muusika ühe pildi sisse.

Kuidas sünnib üks sinu loodud albumikaas? Milline on koostöö artistiga?

Loominguline protsess nii üldiselt kui ka albumikaante kujundamisel möödub esmalt üsna kiirelt või automaatselt või kui mitte automaatselt, siis vähemalt heuristiliselt. Seejärel samm-sammult ja loogiliselt, sageli aritmeetiliselt. Tõenäoliselt on parem mõelda sellest kui kontiinumist, mitte kahest täiesti erinevast protsessist.

Lexsoul Dancemachine’i albumi „Lexplosion II” kaas sündis pideva arutelu ja ideedepuhangute tulemusel, sisetundest ja impulssidest lähtudes, koostöös bändiga. Selles järgus tuleb lahendada palju küsimusi, näiteks milline on albumi värviskeem, kirjapilt, üldine tunnetus jne. 

See, milline koostöö täpsemalt välja näeb, varieerub olenevalt projektist. Peamine eesmärk on, et kaanekujundus oleks tunnetuslikult kooskõlas albumi sisu ja sõnumiga, sest see loob albumist esmamulje.

Mis kriteeriumitest sa albumikaane loomisel lähtuma pead? Kas see erineb palju su tavatöödest?

Albumikaanekujundused on ruudukujulised ehk ideaalselt tasakaalustatud. Iga külg on võrdse pikkusega ja see paneb tavaliselt silma lõuendil liikuma ringikujuliselt. Selle tõttu pean tegema teadlikult valikuid, kuidas kompositsiooni lahendada. nublu debüütalbumiga „Café Kosmos” vältisin kujunduses teadlikult täielikku tsentraalset paigutust, et astuda vastu ruudu terviklikule geomeetriale ja tekitada haaravam disain.

Lisaks peab hiljem olema võimalik kohandada ruutu paigutatud kujundust ümber reklaammaterjalide jaoks, mis on tihti ristkülikukujulised ja kus silm liigub rõhtpaigutusel küljelt küljele või püstpaigutusel üles-alla. See nõuab sama kujunduse ümberpaigutamist nii, et kompositsioon töötaks kolmes eri formaadis. Seda teades vajab albumikaane kujundamine rohkem ettemõtlemist ja planeerimist kui minu teised teosed.

Milline on sinu arvates hea albumikaas ja kui palju sa üldse kunstnikuna jälgid, mida selles sfääris tehakse?

Märkan juhuslikult, kuid pole teadlikult otsinud. Kontseptuaalses tähenduses on hea albumikaanekujundus subjektiivne, küsimus on ju selles, kas ja kuidas see tekitab vaatajas emotsiooni ja loob muusikaga seose või kas disain ainult markeerib kaanekujundust.

Kas sul on selles vallas ka erilisi lemmikuid?  

Storm Thorgerson on üks nimi, mis meelde tuleb, sest ta suutis visualiseerida graafilise disainerina kujundlikku mõtlemist.

Mis muusikale või artistile sooviksid ise albumikaane teha?

Eesti artistidest sooviksin kindlasti teha koostööd Rita Rayga. Eestist väljaspool Björk või Garbage.