„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägib Tallinn Music Weekis töötav Eva Johanna Lepikov muusikavaldkonna kommunikatsiooni põhitõdedest.

Kuidas sa sattusid muusikamaailma kommunikatsiooniga tegelema?

Õppisin UKs muusikaettevõtlust, aga kommunikatsioonini jõudsin pooljuhuslikult. Esimesi kogemusi jahtides läksin appi oma õele, kes töötab samas valdkonnas. Sealt läks lumepall veerema, sest mida rohkem on mingil alal kogemust ette näidata, seda rohkem pakutakse uusi võimalusi. Tagantjärele mõeldes on see loogiline suund, muusikapress ja -meedia on mulle päris noorest east huvi pakkunud (aitäh, MTV Eesti). Kui ajakirjanikuks saamise ambitsiooni matsin ammu maha, siis PRi vallas tunnen end hästi, olles vahelüliks ajakirjanike ja muusikute vahel. Best of both worlds.

Mis omadused ja oskused peavad sinu arvates kommunikatsioonispetsi tööriistakastis olema?

Organiseeritus ja oskus näha suurt pilti. Nii tempokas valdkonnas võib huupi lahmides küll õnneks minna, aga tõenäoliselt lased hea uudise raisku. Samuti inimeste ja „ruumi” tajumine, et teada, kellele, millal ja milliste sõnumitega läheneda. Strateegilisusega vähemalt sama oluline on loomingulisus. Kasuks tuleb ka siiras uudishimu muusikas, kultuuris ja muus maailmas toimuva vastu. Lai silmaring, lugemus ja kuulamus aitavad kommunikeeritavat konteksti panna. Ja muidugi ei pääse heast kirjaoskusest ja keelevaistust.

Kui kiiresti see valdkond muutub ja kui palju peab end uute trendidega kursis hoidma või kas on mingid kindlad reeglid, millele saab alati toetuda?

On küll välja kujunenud tavad ja formaadid, teisalt muutuvad trendid meeletult kiiresti. Eestis on asi mõnevõrra lihtsam, kuna valdkond on väike ja muutused aeglasemad. Kui mõni toimetaja vahetub, tekib uus platvorm või raadiosaade, levib uudis ruttu. Omaette teemaks on teiste turgude muusikapressi ja PRi tavade erinevused. Kuna algteadmised sain loengutest ja esimeste PR-projektide kallal nokitsesin UKs, siis Eestis alustades tuli palju ümber harjutada. Välispressile lähenedes tuleb kindlasti kasuks sealsete tavadega kursis olemine.

Kuidas võrdleksid eri kanalite rolli sõnumi edastamisel?

See on individuaalne ja taas on tähtis oma sihtgruppi tunda – kes ja kus nad on ning mida kõige meelsamini tarbivad. Pea ees uuele platvormile sukeldumisest olulisemgi võib olla oma sisu kvaliteedi hoidmine seal, kus publik juba viibib. Samas mõne teise sihtgrupi puhul mõjub just viimaste moeröögatustega kaasaminek. Isiklikust vaatevinklist on minu jaoks alati oma töö vilju paberväljaandes nähes rohkem „päris” tunne.

Mida sa oma töö juures kõige põnevamaks ja keerulisemaks pead?

Mulle meeldib süveneda. Muusikaga töötades ning teost peas ja paberil lahates tekib mul sellega sügavam suhe kui seda lihtsalt tarbijana kogedes. Ka kommunikatsiooniga kaasnev eeltöö on põnev, uudishimu mul jagub. Tihti satun mõne ajakirjaniku tausta uurides kultuuriloolisesse jäneseurgu. Juba mainitud tempokus on omamoodi paradoks. Hoiab asja põnevana, teisest küljest teeb kohanemise raskemaks. Ja muidugi on lõputult etteaimamatuid tegureid, mis võivad pikaaegse töö tulemust kallutada.