„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel. Seekord räägib oma töö eripäradest pianist ning ERSO maine- ja kommunikatsioonijuht Kärt Ruubel.

Sa töötad ERSO maine- ja kommunikatsioonijuhina. Tavapäraselt kasutatakse „maine” asemel sõna „turundus”. Mida teeb mainejuht?

Katsun tõmmata meediakajastuste ja reklaamidega orkestrile väärilist tähelepanu, mis oleks maitsekas ja tänapäevane ning samal ajal kooskõlas aastakümneid ja -sadu tagasi loodud muusikaga. Kõige põnevam osa minu tööst on suhtlus ajakirjanikega – püüan leida iga kontserdi puhul kõige atraktiivsema aspekti ja esitlen seda ajakirjanikele. Sageli nad tulevadki minu ideega kaasa ning kirjutavad ERSO tegemistest või tutvustavad orkestri liikmeid ja meiega koos ülesastuvaid soliste/dirigente. 

Küsimus, kuidas tuua klassikalist muusikat eri kuulajateni, on ilmselt igavikuline. Kuidas sa kommunikatsioonijuhina sellele ülesandele lähened? 

Kuna ERSO kontserdid on väga eriilmelised, pakume hooaja vältel elamusi väga laiale kuulajaskonnale. Mõtlen iga kontserdi puhul detailselt läbi, mis kanalites oleks sobilik sündmuse kohta infot edastada. Eelkõige katsun tabada sobilikku huvilist ajakirjanduse kaudu. Soovin, et kogu ühiskonnal tekiks isiklikum suhe meie sajapealise orkestri eri liikmetega. Nii on publikul palju lihtsam kontserdisaali jõuda, kui need vapustavad muusikud, kes igal reedel Estonia laval musitseerivad, on neile tuttavad. 

Mis takistusi sulle ette satub ja kas need on kuidagi aja jooksul muutunud?

Kõige raskem on murda inimeste hirme klassikalise muusika ees. Tegelikult on see muusika lihtsalt niivõrd hea ja seetõttu seda esitatakse endiselt ka sadu aastaid pärast teose loomist. Me ei eelda, et publikul on klassikalise muusika vallas kogemusi või teadmisi. Soovime lihtsalt avatust seda kogeda. Kui esitus on kirglik ja sealt õhkab armastust muusika vastu, ei jäta see kedagi külmaks.

Milline on üldse tänapäeval kõige parem viis sõna levitamiseks? 

Mina arvan, et ajakirjanduse vahendusel. Eks sotsiaalmeedial ole ka tõesti oluline roll.

Hiljuti andis ERSO eduka kontserdi klubis HALL, mis tõi kohale ka palju muud rahvast, keda tavaliselt Estonia kontserdisaalis ei kohta. Kuidas see idee sündis ja mis järeldusi te sellest tegite?

On vaja tulla Estonia kontserdisaalist välja selle publiku lemmikkohta, keda tahame meelitada oma kodusaali. Võib-olla osatakse nüüd selliseid elamusi ka meie saali otsima tulla. Sest neid tõesti saab siit.

Sul endal on klassikalise muusika taust. Mis sind selles vallas kommunikatsioonitööd tegema viis ning kas ja kuidas see taust su praeguses töös kaasa aitab?

Ma näen ennast endiselt pianistina ning ei saa ega soovi sellest iial loobuda. ERSOsse kommunikatsioonitööd tegema tõi mind koroona. Elasin 12 aastat Saksamaal, töötasin vabakutselise pianistina ja pandeemia ajal jäid kõik etteasted ära. Paralleelselt kommunikatsiooniülesannete täitmisega mängin ERSOs ka pianistina. Mulle meeldib olla professionaalsete muusikute seas, kogeda eri dirigente ja tajuda, kuidas orkester kõlab iga dirigendiga erinevalt. Ja ma tahan vahendada orkestrimuusika võlusid ühiskonnale, et lõhkuda hirme klassikalise muusika ees. Tegelikult on kombinatsioon lavatagusest ja lavapealsest elust väga rikastav.