„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Aasta juhatab sisse Klassikaraadio toimetaja ja saatejuht Lisete Velt.

Kuidas sa Klassikaraadiosse sattusid ja mis on sinu tööülesanded?

Klassikaraadiosse jõudsin tänu õpingutele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikateaduse erialal. Raadiopraktikale järgnesid esimesed saated ja seejärel toimetajatöö. Klassikaraadio toimetus on pisike (aga fanatismist pakatav), mistõttu vahendame kõik kordamööda kontserte Eesti ja kaugemate maade kontserdisaalidest ja festivalidelt, tutvustame uusi heliplaate, veame kultuurisaadet „Delta” – kokkuvõtvalt hoiame kätt muusikaelu pulsil. Klassikaraadios on lisaks muusikale aega ja ruumi peatuda ka teistel kultuurivaldkondadel. Näiteks kahel viimasel suvel portreteerisin saatesarjas „Raamatuhoidja” väikeste Eestimaa raamatukogude raamatukoguhoidjaid ning sügisel tutvustasin sarjas „Kogutud muusika” Eesti muusikakogusid ja nende kirglikke eestvedajaid. Teinekord helistavad noormehed Paide Teatrist ja ütlevad, et teeme nädal aega kell pool neli öösel otsesaadet „Hunditund”. Siis teemegi!

Mis on raadiotoimetaja töö spetsiifika? Mida võiks üks raadiosse tööle ihkav inimene teha osata?

Mulle tundub, et erialaste teadmiste kõrval on oluline kanda südames parajat annust kirge. Rikkaks selle tööga ei saa, aga vaimset kapitali võib kasvatada lõputult. Seda, et hommikul ei aima, mis õhtul saab, juhtub rohkem kui küll, sest iial ei või teada, kas Hans Christian Aavik võidab rahvusvahelise konkursi või mitte, mitu lisapala kavatseb Neeme Järvi täna juhatada, kas kaitseväe orkester lüüakse laiali või mitte, kes valitakse järgmiseks kultuuriministriks jne. Ja mõnikord võib kell monteerimise taustal näidata õige hilist öötundi. 

Mis teemad sind enim huvitavad?

Ma armastan kohtumisi nii Abruka surnuaiavahi, Kuremäe raamatukoguhoidja kui ka maailmakuulsa dirigendiga. Aga neid ühendab ikkagi üks – pühendumus. Samal ajal võivad saatetegemise käivitavaks jõuks olla probleemküsimused meie muusikaelus. Eelmine aasta käsitlesime näiteks seda, mida teha Putini-meelsete muusikutega, kuidas leiavad tööd Ukrainast Eestisse põgenenud muusikud või millal küll saavad vabakutselised loovisikud endale ravikindlustuse.

Milline on su enda kultuuritarbimine?

See on suur osa elust. Kui raamatud kuuluvad igapäeva juurde ja kontserdid praktiliselt igasse nädalasse, siis kinno jõuan paar korda kuus ning teatrisse ja kunstisaali kahjuks harvem. Usaldan väga oma sõprade maitset, kui nemad on midagi soovitanud, siis naljalt lugemata, vaatamata või kuulamata ei jää.

Millisena näed Klassikaraadio rolli meie meediamaastikul ajal, kui igasuguseid podcast’e ja muid meediume lausa lokkab?

Väga olulisena, sest mitte üheski neist miljonist podcast’ist ei kõla eesti muusikute esituses eesti heliloojate teosed. Niisamuti ei räägi kuskil mujal helilooja oma häälega konkreetse teose impulssidest ja loomeprotsessist. Eesti muusikat ja muusikuid jäädvustab sellises mahus vähemalt seni ainult Klassikaraadio. Ja muidugi on Klassikaraadio oma mitmekülgse ja erilise muusikavalikuga väga hea kaaslane. Mulle läks väga hinge üks kuulaja, kes helistas meie aastalõpusaatesse ja ütles, et Klassikaraadio pakub talle lohutust. Olen seda isegi kuulajana kogenud.