„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord läheme külla oktoobris 12. sünnipäeva tähistava plaadipoe Biit asutajale Madis Nestorile.

Kust tuli kunagi otsus ja vajadus plaadipood asutada? 

Aastast 2001 olin tegev ühes Kentmanni tänava plaadipoes, kuhu paljud DJdest semud ja muidu muusikahuvilised aastateks käima jäid. Pärast sellele peatükile joone alla tõmbamist 2008. aastal tekkis soov jätkata, aga selleks puudus ressurss. Seetõttu kolisin mõneks ajaks internetti ja kohtusin muusikaarmastajatega kesklinna piirkonnas. Samal ajal korraldasime pidusid nime Biit all. Ühel hetkel elukaaslase kannatus katkes, ta leidis sobiva pinna Maakri tänaval ja the rest is history. 

Kuidas te müüki minevaid plaate valite? 

Selle protsessi puhul on peamine aastatepikkune kogemus ja kuulatud muusika, et tekiks teatav arusaam või mõistmine, mis on hea ja mis mitte. See on asi, mida pole võimalik kuidagi õpetada, sest see tulebki aastatega. Üldiselt on Biidis tähelepanu all muusika, mida mujal Eesti poodides on pigem vähe. Mingil hetkel on vist tekkinud võltsarusaam, et oleme orienteeritud ainult DJdele. Ma ütleksin, et oleme suunanud oma tähelepanu piirideta muusika armastajale. Olen seda usutlustes ka varem öelnud, et plaadipoodi saabub just see muusika, mida tahaksin ise võimaluse korral omada. Õnneks ma pole nii rikas ja ka ajaliselt tundub see võimatu. Seega olen rõõmus selle üle, et kuskil Eestis kasvavad vaikselt plaadikogud, mida olen kaudselt kureerida saanud.

Milline on plaadipoe pidamise reaalsus võrreldes ajaga, kui Biit 12 aastat tagasi alustas?

12 aastat tagasi oli eesti muusika ilmumine vinüülplaadil pigem harv juhus. Nüüd on Tartus plaaditehas ja maailma meedias ilmub kord poole aasta jooksul uudis, et vinüülplaatide müük on teinud järjekordse rekordi. Loomulikult ei kehti see Eestis niivõrd müügi mõistes, aga eesti muusika sektsioon ei taha enam poodi ära mahtuda. Oleme leidnud aastate jooksul inimesed, kes usaldavad meie valikut ja on vastuvõtlikud väga erinevatele žanritele. Vahepeal käisime Riias publikut otsimas ja nüüd oleme jõudnud otsaga tulevasse kultuuripealinna Tartusse. 

Milline on plaadipoe pidamise argipäev?

Kuna olen juba kolmandat aastat kaksikute isa, tähendab see mulle tunduvalt vähem otsest suhtlust poekülastajatega, aga distantsilt teen ka seda ehk saadan sõpradele juhuslikult linke plaatidest, mille eeltellimused on alanud. Praegusel ajal on üsna oluline, et on plaate, mis müüakse läbi juba enne nende ilmumist. Tiraažid on väiksed, aga huvi mõne vastu suur. Loomulikult peab leidma aega, et suhelda sotsiaalmeedias. Me ju toimetame paralleelselt kahes linnas, mis tähendab ka omavahelist päris kommunikatsiooni, et kõik ei räägiks ainult ühest plaadist, aga juhtub ka seda. Järelikult on väga hea plaat. Kui lapsed on magama pandud, siis algab tegelik töö, mis tähendab lugematul arvul muusikaklippide läbitöötamist. Kuna plaate ilmub palju, siis enamiku lugude kuulamiseks läheb nii 10 sekundit, kui sedagi, et pilt selgeks saada. Läbikuulamisluksust saab nautida pigem tänaval punktist A punkti B liikudes. Lisaks veel saadetiste edastamised postkontorite ja pakiautomaatide kaudu.

Kolm praegust lemmikplaati?

W.A.T. „World According To” 
Shira Small „The Line Of Time And The Plane Of Now” 
Bufiman „Switch Beats”

Liitu Biidi sünnipäevanädala üritustega siin