„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Oma tööd tutvustab seekord IDA Raadio endine produtsent ja praegune mänedžer Marie Ots.

Alustasid IDA Raadios produtsendina. Kuidas sa sinna sattusid?

IDA andunud kuulaja olen olnud raadio algusest saati. Ühel päikselisel pärastlõunal tutvusin Telliskivis jalutades juhuslikult IDAst lahkuva produtsendiga, kes mainis uue produ otsinguid. Haarasin oodatud võimalusest, sokutasin end proovipäevale ja siin ma nüüd olen. Varasem kogemus tehnikaga oli nullilähedane, piirdudes koduse kohmaka vinüülikuulamisega. Autoratast oskasin vahetada, CD-plaati CDJi sisestada mitte. Kannatliku väljaõppe eest tänan toonast asendamatut kaasprodu Sandrit.

Sügavamale kaevudes mängib muusikavaldkonda sattumises suurt rolli muusikakooliharidus viiuli erialal. Muusikapisiku istutas minusse omakorda kontsertmeistrist vanaema Heli, kelle klaverimängu saatel harjusin maast madalast muusika keskel olema. Sedasi näib, et IDAsse jõudmine oli üsna loomulik elu käik. 

Mis veidraid või keerulisi olukordi sul produtsendina ette tuli?

Veidraid olukordi ei meenu, pigem lõbusaid, suule naeratust toovaid eluaegseid mälestusi. Küll aga sõi mu tehnikakaugus esiti parajas koguses närvirakke nii mul kui ka ilmselt veel rohkem kaasprodul. Alguspäevil ärkasin öösiti tihti maailma lõppu ennustava unenäo tõttu, kus seisin silmitsi minu teadmisi ületava tehnilise sudokuga. Košmaarid aga möödusid ja kõik tehnilised õudused leidsid alati ühisel jõul lahenduse.

Mida su praegused töökohustused ette näevad?

IDA inimeste, tegevuste ja finantside juhtimist, sh toetuste taotlemist, projektide kirjutamist, sündmuste koordineerimist, sponsorite leidmist-kaasamist, produde värbamist, koolitamist, töökeskkonna hoidmist ja saatejuhtidega suhtlemist. Vahel poest kommide ja prügikottide ostmist või taara sorteerimist. 

Kui palju on sellel ametikohal vaja loomingulisust?

Täpselt parajalt, et mitte Excelisse ära uppuda. Ka otse-eeter nõuab pidevat ärkvelolekut ja valmidust mõelda käigu pealt erakorralisi lahendusi. Siin muidugi suur kummardus IDA produdele Kertule, Riile, Patrickule ja Glenile, kelle kanda on igapäevase raadiovoo õnnestumine.

Millisena näed kogukonnaraadiote rolli?

Ma pole erapooletu arvaja, aga usun, et kogukonnaraadiotel on ühiskondliku tervise seisundis olulisem roll, kui neile omistatakse. IDAs on sadu saatejuhte, kes on panustanud vabatahtlikkuse alusel aastaid aega ja indu, jagades oma muusikalisi aardeid ning laiapõhjalisi teadmisi. Mis see on, mis neid (ja kogu IDA seljatagust) kannustab? Piimajõed siin ei voola ja oma olemasolu eest peab iga päev sirge seljaga seisma. Meenub ühe saatejuhi täheldus, et ilma IDAta ta ei teaks, et meil on nii palju ägedaid, huvitavaid ja tarku inimesi. Või ühe kuulaja öeldu, et karantiini ajal hoidis IDA kuulamine teda terve mõistuse juures. Ehk tajutakse kogukonnaraadiote rolli teravamalt viimaste aastate valguses, kus nii kogu maailma kui ka meie raadioperet on raputanud keerulised läbielamised ning kogukond ei ole enam midagi hoomamatut, vaid konkreetne tugi, millele ka rasketel aegadel toetuda. 

Mida on IDAs töötamine sulle juurde andnud?

Inspireerivaid inimesi, kordumatuid võimalusi ja lugematul hulgal eluks vajalikku muusikat.