Trad.Attack!-i 2013. aastal startinud lend eesti muusika tähistaevasse on olnud muljetavaldav. Peavoolu pole murtud pelgalt bändina, vaid sinna on tiritud kaasa ka pärimusmuusika.

★★★☆☆

Kui varem püüti folki kooskõlastada eeskätt popmuusikaga, siis nüüd tungitakse edasi rohkematel rinnetel. Žanrite panteonist leiab katkeid elektronmuusikast, rokist, metal’ist. Arhiivisalvestiste asemel lauldakse rahvaluuletekste pigem ise. Ilmekaks näiteks sobib toore energiaga laetud „Pass-pass”. Ülekeeva paja rahustamiseks mõeldud loits on muundatud kiiretempoliste trummirütmide ja elektroonilise laine toel absoluutseks kütteks. Kompromissitult kaasahaarav on ka „Haned-luiged”.

Dramaatilisevõitu „Saada vihma” puhul kuuleb unustatud aegadest kaikuvat, taevataadile suunatud palvust. Ühes Vaiko Eplikuga esitatakse sumesoojale taustale siiras „Armasta mind” ning lõpupala „Siberi unelaul” on õrnakoeliselt unenäoline ega vajagi rohkemat.

Helirajal ekslemine pakub nii avastamist kui ka äratundmist. Pühendunud pärimusmuusika austajale jääb albumi maik paraku sageli võõrastust tekitavaks: ehedus kipub minema üleprodutseerimise (à la „Tehke ruumi!”) ja -pingutamise („Varesele valu”) nahka. Irooniana tundub „Miks te ei laula?” vokaal ebavajalik, segades nõidusliku kõlaga instrumentaalide (eriti torupilli) voolamist.

Siiski tuleb hinnata tahet folgipiiride nihutamisega eksperimenteerida, sest potentsiaali iseenesest on. Kolm, aga plussiga!