Transgressiivne kirjandus on nähtus, millest enamik eestimaalasi on seoses Kenderi kohtuprotsessiga vähemasti kuulnud, ometi on sellekohaseid näiteid ja võimalusi hoopis rohkem. Millega on ja millega ei ole siinkohal tegu, miks me üldse piire kompavat kirjandust loeme ning missugune on transgressiivne kunstnikutüüp?

Veebruaris kaitses Janek Kraavi Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktoritöö teemal „Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses”. Põrgatasin Janekile sellega seoses ei rohkem ega vähem kui seitse küsimust, mis võiksid asja veidi lähemalt avada. 

Arvatavasti jõudis sõnapaar „transgressiivne kirjandus” meil inimeste teadvusesse Kaur Kenderi vana hea „Untitled 12” kaudu, seetõttu on ta vist paljude jaoks just seksuaalsete jälkuste või isegi pedofiilia kirjandusliku väljendamise sünonüümiks. Missuguseid võimalusi või transgressiivse kirjanduse tüüpe või teemasid veel on?

Muidugi oli Kenderi kohtuasjaga kaasnev avalik arutelu üheks transgressiivse kirjanduse mõistet teadvustavaks ajendiks. Nüüdisaegses kultuuridiskursuses on tegelikult kaks suuremat mõjukonteksti. Esiteks 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses Ameerikas ja Euroopas tegutsenud autorid, kellest on saavutanud globaalse tuntuse B. E. Ellis romaaniga „Ameerika psühhopaat”. Tema looming on mõjutanud üsna tugevalt ka Kenderi eri teoseid nii teemade kui ka stilistika seisukohalt; samas on Ellise kujutatud sarimõrvari troop pakkunud ilmselt eeskuju ka pseudonüümsele eesti autorile Chaneldiorile romaani „Kontrolli alt väljas” kirjutamisel. Teine ja varasem transgressiivse kunsti teadlik kultiveerimine oli seotud 1980. aastate New Yorgi underground-kino ja fotograafiaga (Nick Zedd, Richard Kern jt). Tüüpide ja teemade puhul räägiksin ma teemadominandist, milleks on näiteks ohtlike või kahtlasena määratletud tegude kujutamine ja liialdatud keskendumine eri tabunähtuste või -objektide kirjeldamisele või näitamisele.

Julian Wolfreys pakub järgmise transgressiivsete teemade ja kunstinähtuste nimekirja: alastus, seksuaalakt, seksuaalsed eelistused ja suguline orientatsioon, nn hälbeline seksuaalsus, vandumine, lõikumisfilmid, snuff-filmid, õudusporno, punk, Kenneth Tynani lausutud „fuck” BBC eetris 1960. aastate keskel, satiir, Monty Pythoni „Briani elu”, blasfeemia, tätoveeringud, kehaaugustamine ja muud kehakunsti manifestatsioonid, minevikus näiteks jumalale viitamine 16.–17. sajandi näidendites, Shakespeare’i „Titus Andronicus”, markii de Sade’i teosed, Goethe „Hingesugulased”, Oscar Wilde; möödunud sajandist dadaism, sürrealism, Kathy Ackeri teosed, Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaat”, Chuck Palahniuki „Kaklusklubi”, J. G. Ballardi „Crash”, Robert Mapplethorpe’i fotod, Andres Serrano „Piss Christ” jne. Siia võib lisada industrial-kultuuri või miks mitte black metal’i. See nimekiri on avatud ja pidevalt täienev.

Ütled oma doktoritöö alguses, et „sageli käivitavad häirivad teemad või kujutamisviis üldisema diskussiooni ning toovad jõuliselt nähtavale kultuurilise ja poliitilise spektrumi äärmused”. Teatavasti paljudele, enamasti vist isegi kunstist pigem kaugemal seisvatele isikutele, juba põhimõtteliselt ei meeldi kunstniku seesugune (teadlik) taotlus (jälle ta tahab tähelepanu jne!). Mis võiks siin autorit n-ö lunastada, põhjendada või välja vabandada? Või kas kunstile on lunastust või säärast lihtsustavat põhjendust ikkagi üldse vaja?

Üks põhjus on siin see, et transgressiivne kunstnikutüüp on nn traditsioonilisest kunstnikutüübist väga erinev. Me eeldame, et kunstnik püsib eri aineste ja teemade käsitlemisel n-ö viisakuse piirides, et teda juhivad samasugused eetilised ja esteetilised põhimõtted, millega inimesed on harjunud või mis ei ohusta kuidagi nende arusaama kultuurist või ühiskonna toimimisest. Sellest vaatepunktist tähendab kultuur korda või tabude süsteemi, mida rikkuda pole viisakas ega vajalik. Inimesed tahavad „pildi sisse minna”, teos peab olema teatavas mõttes harmooniline, hea peab võitma kurja ning toetama inimeste üldist maailmapilti või arusaama sellest, mis on õige ja vale. Õige tähendab antud kontekstis üldiselt jagatavaid arusaamu ja hoiakuid.

Transgressiivne kunstnik ei kutsu vaatajat „pildi sisse minema”, vaid, vastupidi, transgressiivne kunstiteos ehmatab vaataja eemale, tekitab selge distantsi teose ja vastuvõtja vahel.

Transgressiivne kunstnik ei kutsu vaatajat „pildi sisse minema”, vaid, vastupidi, transgressiivne kunstiteos ehmatab vaataja eemale, tekitab selge distantsi teose ja vastuvõtja vahel. Kindlasti võib lunastavaks asjaoluks olla teose ühiskonnakriitiline sõnum ja osutused viisaka fassaadi taga olevatele probleemidele või vägivallale. Ma ei usu, et Andres Serrano eeldas, et keegi tahaks tema foto „Piss Christ” „sisse minna”! Kunstniku uriini uputatud krutsifiksi kujutava kompositsiooniga taheti ilmselt küsida, milline on Lääne inimese suhe kristlike väärtustega või kuivõrd me nende väärtustega ühiskonna liikmetena tänapäeval veel arvestame. Muidugi ei pea hea kunstnik oma teost kuidagi põhjendama, kuid praktika on näidanud, et äärmuslikel juhtudel on see siiski möödapääsmatu või õigustatud. Aga see on osa nii sotsiaalset normi kui ka kunstilist transgressiivsust iseloomustavast arutelust, mille sisuks on lõpuks eri tabude ning normide kehtivuse ja tähenduse üle diskuteerimine.

Mis sa arvad, miks me üldse loeme transgressiivset kirjandust (või hindame kirjanduses transgressiivseid tunnuseid/poeetikat vms)? Kas ikkagi esmajoones šokiefekti (läbielamise) taotlemiseks? Või oleme ka lugejatena tegelikult salamisi just nimelt perverdid või muidu äärmuslikud?

Šokeerimine ja skandaal kuuluvad kaasaegse kunsti vahendite hulka, sest tohutus paljususes silmajäämine ja kriitikute või institutsioonide tähelepanu võitmine on eelduseks teose müügiedule või kuulsusele. Aga see on tõesti pigem väline ja vormiline. Ma usun küll, et sellist tüüpi kirjandus elustab lugejas või vaatajas teatud „animaalse kihistuse” või loodusliku poole, mis on aegade jooksul eri normide ja reeglitega kultuuris kõrvale surutud. Nõnda võib seletada kunstiliselt suhteliselt nõrga romaani „Viiskümmend halli varjundit” meeletut populaarsust, mis näitab muidugi seda, kuidas marginaalne transgressiivne poeetika jõuab keskvoolukultuuri ja argipäeva kultuurikogemusse. Teine põhjus, miks meile meeldivad teoses transgressiivsed elemendid, näiteks transgressiivsed tegelased, on see, et meid viiakse lugejate või vaatajatena sellistesse olukordadesse, kuhu me kunagi ei satu, sest enamik meist järgib ühiskondlikke kokkuleppeid ja reegleid. Ilmselt ei köida inimest transgressiivset elementi sisaldavas teoses mitte niivõrd põnevus ega isegi kriminaalsus, vaid viimasega kaasnev normidest üleastumine, mida me endale kuidagi lubada ei saa ega tahagi. Miks muidu näiteks naelutas sajandivahetusel inimesi telerite ette Tony Soprano tegelaskuju? Ta oli sotsiopaat, mõrvar, abielurikkuja, kriminaal jne. Kuid tema rolli kaudu oli äraspidisel moel võimalik imetleda tüüpi, kes ei hooli mingist üldisest normist ega korda tagavast seadusest. Kas näiteks siin ei toimu äraspidine ja salajane samastumine antikangelasega?

Ma usun küll, et sellist tüüpi kirjandus elustab lugejas või vaatajas teatud „animaalse kihistuse” või loodusliku poole, mis on aegade jooksul eri normide ja reeglitega kultuuris kõrvale surutud.

Kas transgressiivne kunst on midagi teatud perioodidele omast? Kas on võimalik leida näiteks mingeid põhimõttelisi ühisosi ühiskondi eriti kõvasti raputanud tekstide ilmumisaegades või -kontekstides?

Pigem ma ütleks nii, et see on omane (hüper)individuaalsust pühitsevale ja väljendusvabaduse piiridega katsetavale ühiskonnale ja kultuurile. Põhimõtteliselt on paljud kriitikud näinud sarnast mustrit, mille järgi 20. sajandi kultuuris kordus šokeerimise ja mässumeelsuse tsükkel peaaegu igal kümnendil, alustades avangardliikumisest ja „pöörastest” kahekümnendatest ja lõpetades sajandivahetuse piire nihutava kunstiga. Viimasel juhul, postmodernses ühiskonnas on võimendunud kontrollimatu vajadus laieneda, ületada seniseid silmapiire ja minna normaalsusena aktsepteeritud teguviisi piiridest kaugemale, aga see oleks transgressiivse kunsti laiem elutundeline kontekst. Võib ju öelda, et transgressiivsus on järjest liberaalsemaks muutuva ühiskonna kunstiline praktika, kuid samas tuleb meeles pidada, et sõna- ja väljendusvabadust aktsepteeriv demokraatlik Lääne ühiskond on ka sellise kunsti ainuvõimalik keskkond. Totalitaarsetes režiimides või religioosse elukorraldusega ühiskondades on need praktikad juba põhimõtteliselt keelatud. Loomulikult on ka sellisel juhul normi ületav kunstiteos transgressiivne, aga see pole enam lihtsalt üleastumine, vaid klassifitseeritakse selles kontekstis näiteks kuriteoks, reetmiseks jne.

Kui tõenäoliselt saab mõni transgressiivne element üldse muutuda mingiks peavooluks? Või on see ikka juba olemuslikult midagi äärmuslikku?

Eespool toodud näide poppornograafia kategooriasse kuuluvast teosest näitab, et selline olukord on võimalik. Senini raamatukaupluste hämaratesse nurkadesse ja erisektsioonidesse paigutunud erootiline kirjandus on sisuliselt peavooluks muutunud. Sama puudutab selliseid transgressiivseid figuure nagu sarimõrvarid ja zombid, kes esiteks esindavad piiriületamist väga erinevates kategooriates, näiteks zombide puhul võib ju rääkida suurest ontoloogilisest piiriületusest elu ja surma vahel. Teiseks on nende figuuride kujutamise praktikad muutunud järjest kvaliteetsemaks, graafilisemaks, üldise narratiivi ja terviku mõttes tugevalt põhjendatuks jne. Siin saab kõneleda väga tugevast vägivalla estetiseerimise tendentsist, mis ühelt poolt on küll naturalistlikult eemaletõukav, aga teisalt jälle omal moel läbimõeldult ja „ilusasti” esitatud. Vaadatagu telesarja „Hannibal” (2013–2015), kus näiteks 2. hooaja alguse tagasivaates võib näha korraga tervet kataloogi surnukehade „väljapanekul” või disainimisel kasutatud võimalustest. Kuid samas ma arvan, et kõnelemisviisid, mis kujutavad äärmusvägivalda, surnukehasid ja laste vastu suunatud agressioone, on ümbritsetud väga tugevate keeldudega ja nende puhul kehtivad jätkuvalt tugevad normid ning nende kujutamine liiga „otse” on alati riskantne või ohtlik.

Saab kõneleda väga tugevast vägivalla estetiseerimise tendentsist, mis ühelt poolt on küll naturalistlikult eemaletõukav, aga teisalt jälle omal moel läbimõeldult ja „ilusasti” esitatud.

Minu meelest ei saa transgressiivsus või transgressiivne element siiski ülemäära tugevalt domineerima hakata. Esiteks on selliseid kunstnikke, kes nende teemadega spetsiifilises laadis tegelevad, siiski üsna vähe, sest see peab olema kõigepealt teistmoodi inimtüüp, kes omal moel ka naudib tabude või normide rikkumisega kaasnevat kriitikat, süüdistusi või hukkamõistu. Teisalt väga paljud eri valdkondade kunstnikud lihtsalt ei taha selliste teemadega tegeleda või teatud poeetikat kasutada, sest see on ka emotsionaalselt keeruline ja koormav. Ja lõpuks, ega me ka vaatajate või lugejatena ei taha sellist kunsti palju kannatada või ei ole selleks emotsionaalselt võimelised. Ometi on see teatud mahus kultuuris kuhjuva tumeda energia ventileerimiseks vajalik ja värskendav praktika.

Sinu doktoritöö on keskendunud transgressiivsuse poeetikale eesti nüüdiskirjanduses. Kas transgressiivsus on Eestis kuidagi teistsugune kui kusagil mujal, näiteks angloameerika kontekstis või Venemaal?

Mu meelest ulatub „eesti transgressiivsuse” ajalugu esimeste omakeelsete sakraaltekstideni, nende keelamise ja hävitamiseni. See tähendab muu hulgas seda, et ka Eestis on olnud suunda näitavaks protestantliku vaimsuse kujundatud käsitused moraalist, keeldudest ja käitumisnormidest. Selles jagame me ikka näiteks läänelikke arusaamasid üleastumisest. Samas on meil ilmselt tugevamalt normeeritud rahvuslik pühaduse kategooria, mis pole üldiselt näiteks angloameerika transgressiivse kunsti teemana väga oluline. Tuletagem meelde näiteks Peeter Sauteri kirjutatud „Lauakõne” teksti või Mikk Pärnitsa laulupeo pühadust kritiseerivat artiklit. Ilmselt tuleb vaadata eri riikide või institutsioonide põhimõtteid, mis puudutavad avalikkuses kasutatavat sõnavara või alastust avalikus ruumis või meedias reguleerivaid piiranguid. Neid erinevusi tuleb otsida pigem nendest väiksematest praktikatest. 

Kui proovime üldistada, siis transgressiivne element sõltub sotsiaalsetest ja kultuurilistest muutustest, mis võivad eri ühiskondades tugevalt varieeruda. Kui tegemist on totalitaarsusesse kalduva ühiskonnaga, siis seal on ka poliitilistest teemadest ajendatud sõnavõtud tugevalt transgressiivse jõuga. 21. sajandi esimestel kümnenditel on nähtud taas transgressiivsena üleastumisi, mis puudutavad religioosseid ideid ja sümboleid. 

Siin on alates sajandi algusest palju juhtunud. Transgressiooniuurija Chris Jenksi arvates on holistilise vaate kultuurile asendanud „identiteedipoliitika”, mistõttu eri kogukonnad tõstatavad küsimusi keskme ja perifeeria muutuva suhte kohta, samuti käivad arutelud samasuse ja erinevuse, normaalse ja hälbelise nihkuvast perspektiivist tulenevatel teemadel. See kõik on transgressioonide ja transgressiivse kunsti uus kontekst. 

Eestis on ilmselt tugevamalt normeeritud rahvuslik pühaduse kategooria, mis pole üldiselt näiteks angloameerika transgressiivse kunsti teemana väga oluline.

Kas võib öelda, et soolisus on transgressiivse kirjanduse puhul (tänapäeval) silmatorkavalt oluline? Ehk kas naisautorite või naistegelaste puhul on siin mingi väga suur erinevus võrreldes meestega? Mulle endale nimelt näib, et eesti kirjanduse kontekstis on transgressiivsed n-ö tegijad praegu eelkõige naised. Kas see on nii ja kui, siis mis võiks olla selle põhjus? Kui just mitte lihtsalt see, et naised jõudsid sellele(gi) väljale lihtsalt hiljem ja nõnda on naiselik perspektiiv siin veel suuresti avastamata?

Ma olen üsna kindel, et siin võib rääkida sooerinevustest nii vastuvõtu tasandil kui ka kunstnikupositsiooni mõttes. Näiteks vägivallakujutused ehmatavad enam naissoost vaatajat, samas näiteks sünnitamise või menstruaalvere jne kirjeldamine läheb meeste jaoks teinekord üle piiri. Minu jaoks on transgressiivsete teemadega tegelevad naisautorid kirjanduses ja filmis isegi huvitavamad kui meesautorid, aga neid on muidugi vähem. Mulle tundub, et naiskunstnikel on julgust teisele poole piiri vaadata isegi rohkem kui meestel.

Ma seda hiljem kohalejõudmist ja hilinemist ülemäära ei tähtsustaks, enne B. E. Ellist oli Kathy Acker. Või näiteks Marie Underi erootiliste motiividega luule möödunud sajandi alguses oli suhteliselt samaaegne meeste kirjandusse toodud seksuaalsuse motiividega. Võib-olla on probleem ikka selles, et naiste roll avalikus elus on olnud alati rohkem normitud, naiste kirjutamist, keelt ja teemasid on piiranud suuremad tabud ning see on jätnud oma jälje nii üldisesse kui ka transgressiivse kirjanduse ajalukku.

Nele Tammeaid on Tartus tegutsev fotograaf, semiootik ja kultuuriuurija. Tunneb erilist huvi personaalse fotograafia vastu: pildistab omaenda argipäeva ja uurib isiklike piltide funktsioone.