Olemasolevaid materjale ja taaskasutusvõimalusi soosiv ideeplatvorm www.trashtotrend.com loob trendi väärtushinnangutega disainis. Avame siinkohal Müürilehe ja Trash to Trendi koostööst sündinud rubriigi „Riidekapp” taustalugu.

Rubriigi „Riidekapp” mõte sai alguse soovist tõsta esile riiete hea kohtlemise ja väärtustamise temaatika, mis on eestlaste puhul tegelikult äärmiselt tavapärane. Ligi 500 vastusega küsitluse põhjal võin öelda, et võrreldes näiteks Norra inimestega hoiab eestlane palju sagedamini oma riideid alles ja kasutab neid, kuni nendega enam midagi muud teha pole, kui kaltsuks tõmmata. Ja meie jaoks on ka palju tavalisem taaskasutuspoodidest rõivaid hankida. Aga siiani tunnetatakse taaskasutust sageli pigem vältimatusena ja vajadusena raha kokku hoida või hoitakse riideid alles, kuna taaskasutusvõimalusi on liialt vähe.

Aga miks ei võiks materjalide väärtustamine, taaskasutus ja redisain olla hoopis mõtestatud väärtushinnang, auasi ja pealegi veel moodne? Ja miks ei võiks me ise tegutseda selle nimel, et võimalusi taaskasutuseks oleks rohkem ja mitmekülgsemalt ning et seejuures ei peaks selle peale kulutama rohkelt aega ja energiat. Miks ei võiks riidekapiteenused (needsamad tegevused, mida inimene ise oma riidekapiga seotult toimetab, nt riiete hooldus, parandus, ümberdisainimine, omavahel erinevat moodi sobitamine jne) olla sama atraktiivselt välja pakutud ja kättesaadavad nagu caffè latte kaasahaaramine tänavanurgalt või nagu Viru keskuse rõivapoed, kuhu minnakse värsket moodi otsima. Miks ei võiks moeajakirjad rääkida uute rõivaste ja brändide esitlemise kõrval märksa rohkem sellest, kuidas oma olemasolevaid rõivaid paremini kokku sobitada või teistmoodi kasutada, et end moodsana ja atraktiivsena tunda ilma vajaduseta poodi minna. Näiteks leidsin hiljuti Pinterestist toreda õpetuse, kuidas vanast hallist T-särgist ühe käärilõike ja teistsuguse selgasobitamisega imekena ja ülimoodsa vesti sai teha.

Olemasolevate materjalide väärtustamine ja taaskasutusvõimaluste parandamine on eesmärk, mille poole püüdleb ka keskkond www.trashtotrend.com ning mille arenguplaanide haudumine tõigi kaasa idee rubriigi „Riidekapp” loomiseks. Kui internetist vaatab hetkel vastu tavaline veebipoesarnane lehekülg, siis lugu selle taustal on kirju. Trash to Trendi idee autor ja peamine edasiviija on esimene Eesti moedoktor Reet Aus, kes kirjeldas oma doktoritöös nn upcycling’ut ehk väärtustava taaskasutuse võimalusi tööstuses, esitledes seejuures ka oma praktilisi töid sel suunal. Trash to Trendi mõte ei seisne kasutult seisvatest materjalidest uute kordumatute disainesemete tegemises ja nende müügis. Mõte selle taustal on pakkuda toimivaid lahendusi suurematele jäätmemahtudele, et aidata kaasa rõivatööstuse ühe suurima keskkonnaprobleemi lahendamisele. Veebiplatvorm püüdleb selle poole, et pakkuda tulevikus töökeskkonda, kust saab ülevaate kasutuseta või madala efektiivsusega kasutatavatest jääkmaterjalidest, kus liiguvad ringi ideekavandid ja tootelahendused nende jääkmaterjalide kasutamiseks ning kust lõppkasutaja ei saa osta mitte ainult valmis tooteid, vaid ka hästi kirjeldatud ja lõigetega varustatud disaintoodete kavandeid, et oma kodus/lähiümbruses tekkivatest jääkidest endale kohaliku õmbleja juures toode valmistada lasta. Sellest ka hüüdlause: „Sharing design globally for upcycling materials locally.”

Kas ja millal see suur idee järgmise arenguhüppe teha suudab, seda veel näeme, kuna sama idee taustal on toimumas ka muud põnevat. Jaanuari lõpus tuli Reet Aus välja uue kollektsiooniga, mis esitleb esmakordselt maailmas suurtööstuses tekkivate jääkide tööstuslikku taaskasutust rõivadisainis, kasutades selleks ümbertöötlemata jäätmematerjale. See just ongi nn väärtustava taaskasutuse mõte – väärtustada juba olemasolevaid materjale ning hoida seega kokku ressursse materjali ümbertöötlemiseks. Nii Eesti jäätmeseadus, ELi jäätmedirektiiv kui mitmed rahvusvahelised soovituslikud juhendid toovad nn jäätmehierarhias esile esmase soovitusliku käitumisviisina väärtustava taaskasutuse. Kuna tegemist on aga enamasti vähetulusa ja keerulise temaatikaga (palju tulusam on jäätmeid kütuseks kasutada), siis praktikas selliseid lahendusi masstööstuses tegelikult ei leidu.

Sellegipoolest on masstööstuses märgata viimasel aastal selget muutust ‒ suurte moebrändide ja tootjate vahel on alanud teatud mõttes võidujooks, et suuta tutvustada end esimeste hulgas kui keskkonnasõbraliku toote või teenuse pakkujat. Selleks tegeletakse paljude erinevat tüüpi uuenduste kallal – uued kangad (nt nõgesest, piimavalgust, taaskasutuskiust jpm), uued töötlemismeetodid, et muuta rõivad ajale vastupidavamaks või kergemini ümbertöödeldavaks, läbipaistvam tootmisahel, sotsiaalprojektid arengumaades jne. Tarbija jaoks on tegemist aga vaevumärgatava muutusega, kuna enamik ideedest ei jõua tegelikult turule ning need, mis jõuavad, jäävad pigem niši tasemel märgatavaks neile, kes selliseid muutusi ise otsivad. Radikaalseid muutusi ei ole toimunud, kuna rõivatööstus ise peidab end väite taha, et tarbija ei ole tegelikult valmis maksma keskkonnasõbraliku toote eest rohkem ning kuna uuendused on keerulised ja kallid, ei ole selleks tegelikult veel õige aeg. Nii jääb kehtiv ja ülimalt kasumlik turumudel „osta-tihti-anna-kiiresti-edasi” tõenäoliselt veel pikaks ajaks püsima, kuna kasvavad ressursside hinnad ja maksusüsteem teeb oma korrektuurid, või kuni keegi suudab ellu viia ühe tagasihoidliku, kuid radikaalse muutuse, mis kehtivaid mängureegleid muuta suudab (nii nagu Facebook turunduse põhitõdesid painutab).

Selge on vaid see, et rõiva- ja tekstiilitööstus on maailmas üks suurima (peidetud) keskkonnamõjuga tööstusharu, mida kirjeldatakse ka kui valdkonda, kus otsustusõigus on selgelt väärtusahela lõpus ehk tarbija käes. Seega kokkuvõttes saavad toimuda radikaalsed muutused siin vaid piisavalt suure hulga tarbijate huvi ja toetuse abil. Ja üheks suurimaks keskkonnamõjusid vähendavaks muutuseks saab olla jäätmetekke vähendamine läbi enda käes olevate materjalide hoidmise ja väärtustamise.