„Kelle kõht ei korise, selle meel ei porise,” ütleb üks kaunis vanasõna. Küllap see nii ongi ehk mida kurvem meel, seda kurvem keel ning vastupidi. Seda, et trauma võib olla seotud ka suu ja seedetraktiga, tõestavad mitmed lood nii elust enesest kui ka kunstist.

Kord ammusel aal küpsetasime naabripoisiga lõkkes kartuleid ja kui olime saavutanud enda hinnangul õige küpsusastme, võtsime mustaks kõrbenud kardulad tuhast välja ja asusime neid koorima. Ettekuulutamata saabus kohale ka reibas naabrimees, kes, olles haaranud ühe neist oma osavatesse elektrikukätesse, lõi hambad süsimusta käntsakasse, nii et tuhk ragises hammaste all, ja sõnas tõepoolest mõtlemapaneva lause: „Leningradi blokaadi ajal oleks sellise toidu raiskamise eest maha löödud.” Kuigi need õpetussõnad pidid tekitama tasakaalupunkti toidu eemaletõukavuse ja raiskamise vahel, siis vaba valiku tingimustes meist keegi naljalt musta, roiskunud või ka lihtsalt ebameeldivat toitu ei söö. Võimaluse korral inimene pigem väldib toiduga seotud hirmude ja traumade taastootmist või esilekutsumist. Aga eks elul ole aeg-ajalt omad plaanid.

Palun mulle üks topelt Salónelloos!

Toitumise kontekstis võib olla võikaid mälestusi ja traumasid mitut laadi: seotud nälja ja ilmajäetusega, valikuvabaduse puudumisega nt lasteaias, sõjaväes või vanglas, teatud toidugruppidest sõltuvusega (nt rasv, suhkur), sh stressist tingitud obsessiivne sööstsöömine, või allergiaga (salaagent Pähkel Mereand), samavõrd ka millegi traumaatilise nägemisega, nagu seatapmine, saastunud toit, vaglad või jahuliblikad, või miks mitte ka koroona põhjustatud lõhna- ja maitsemeele kaoga, mis muudab ka maitsvaima roa tuimaks lögahunnikuks. Selle aluseks võib olla isegi midagi nõnda banaalset kui võikasse kõhugrippi nakatumine pärast viisakas restoranis crème brûlée söömist, nagu on juhtunud siinkirjutajaga.

Võtnud ahnelt sõõmu magusat „limonaadi”, sai kiiresti selgeks, et pahaaimamatu võõrustaja hoidis pudelis hoopis krehvtist kodukeemiat.

Toiduga on seotud mitmeplaaniline sensoorne kehalikkus, mis haarab kõiki meeli ja võib põhjustada seeläbi nii mitmiktraumat – tingituna lõhnast, maitsest, väljanägemisest, helist või muust – kui ka kurnavalt intensiivset füüsilist reaktsiooni (ärge pange pahaks) pasandamise, oksendamise, iivelduse või jäädava raske kahjustuse (miks mitte mürgiseened või salmonelloos) kujul. 

Tugevaid sensoorseid reaktsioone ja okserefleksi võivad kutsuda esile juba pelgalt rõlged kujutised. Piisab sellest, kui panna mängima Pier Paolo Pasolini 1975. aasta fašismikriitiline film „Saló ehk Soodoma 120 päeva”, kus hulka noori inimesi sunnitakse lisaks muudele alandustele ja piinamistele sõna otseses mõttes väljaheiteid sööma. Tom Sixi 2009. aasta skatoloogilisest rõvefilmist „Inimsajajalgne” aga tõrguvad isegi minu näpud kirjutamast. Internetis on levinud juba aastaid ka trend, mis tekkis kunagi Instagrami toiduporno vastureaktsioonina, ehk halva ja pigem öäk-efekti tekitavate toidupiltide postitamine.

Tõestisündinud salat, limonaad ja majonees

Tavaliselt on see aga elu ise, kellel on varuks nii mõnigi vimka. Kuulsin hiljuti imetabast lugu ühelt tuttavalt, kes oli poest paki värsket rukolat ostnud. Ostupäeval tegi ta sellest kenasti salatit, mida ta siis rahulolevalt matsutas, ja asus seda valmistama ka järgmisel päeval, kui avastas ühtäkki, silmad uskumatusest pärani, kuidas värske rukola pakist sihib talle vastu tõeline sitt. „Tõenäoliselt mõne looma oma,” jõudis šokeeritud gurmaan pobiseda. Kirjeldatud olukorda sattunud isikut tabas kiirelt kuidas-see-võimalik-on-välgulöök ja ta lubas sealsamas värske salati poole kunagi isegi mitte enam vaadata. See lihtsalt polevat enam võimalik. Kas see oli just päris traumakategooria sündmus, aga võime ju seda kokkuleppeliselt nõnda käsitleda – kõik, mis on seotud kõhuga, on äärmuseni isiklik ja nii nagu toit võib panna mõnust oigama, võib see tekitada ka pöördumatuid sensoorseid kahjustusi, mille tagajärgedega tuleb elada. 

Liigume tõestisündinud lugude rajal edasi.

Ühe mu lähedasega juhtus midagi veel piiripealsemat, kui ta sugulasel külas olles keset suurt sahmimist ja tööd järsku janu tundis. Lastes silmadel köögis ringi käia, peatus ta pilk kutsuval Sprite’i pudelil, mille ta seejärel laualt haaras, et asuda janu kustutama. Võtnud ahnelt sõõmu magusat „limonaadi”, sai kiiresti selgeks, et pahaaimamatu võõrustaja hoidis pudelis hoopis krehvtist kodukeemiat. Operatiivse vannitoas oksendamise järel pääses selle tõestisündinud loo peategelane söögitoru pöördumatust kahjustamisest, aga pärast selle kuulmist nuusutan iga kord enne joomist pudelit ja kui näen laual läbipaistva vedelikuga klaasi, küsin igaks juhuks alati, kas tegu on ikka tõepoolest veega. Eestis juhtub aastas kusjuures umbes 6000 mürgistusõnnetust, mis vajavad meditsiinilist sekkumist. Eriti palju juhtub neid kuni kolmeaastaste lastega, kes saavad kätte kõik, mis on laokile jäetud – tubakapatjadest patareide ja ravimiteni. Mis silmis, see suus.

Ikka ja jälle, kui köögis kohtusime, oli tal ühes käes majoneesisai ja teises kihisev koola.

Kolmas ja küllap lugejalegi üsna tuttavlik kestliku toidutrauma näide on aga seotud minu kunagise Londoni korterikaaslasega, kelle ellu oli jätnud igavese pitseri regulaarne aurutatud köögiviljade söömine lapsepõlves. Selle kogemuse n-ö ravimiseks või kompenseerimiseks koosnes tema igapäevane einelaud väga lihtsatest sünteetilise poole kalduvatest elementidest: pigem plasti kui toiduainet meenutav valge sai (millesarnast Eestis isegi ei leidu), mille peale ta määris odavamat sorti poemajoneesi ja kõrvale jõi klaasi Coca-Colat. Ikka ja jälle, kui köögis kohtusime, oli tal ühes käes majoneesisai ja teises kihisev koola. Köögiviljatrauma, ennekõike küll piimasupi kujul, on ilmselt üks peamisi, mida mitmed kohalikud põlvkonnad on pidanud haridusasutustes läbi elama. Kui surfata sel teemal näiteks kas või vana hea Perekooli lõimedes, tuleb köögiviljasupp eriti sagedasti jutuks koos toidutrauma vankumatu maestro maksakastme ja -strooganoviga. Sarnastest foorumitest võib leida muidugi ka friigimaid näiteid: „vanaema keetis ternespiima ja sõi ning kiitis, see oli minu jaoks tõeline jälkus. see on siis piim, mis tekib lehmal vahetult peale poegimist, on paks ja kollane, keetes läheb kuidagi tükiliseks. praegugi läheb süda pahaks.” 

Sõlmi rahu oma sisemise munajoodikuga

Ternespiim ternespiimaks – sellest valmistatakse ju praegu populaarset koroonasse nakatumist ennetavat ninapihust BioBlock, aga me ei saa lõpetada seda lühikest lugu kuidagi ilma toidutrauma kuninga MUNATA. Esiteks kuulub muna nende kaheksa toiduaine hulka, mis põhjustavad 90% kõigist toiduallergiatest – munaallergia on tõeline raskekaallane, nii et munajutlustaja Ott Kiivikas vaadaku ette! Munaallergikutel soovitatakse kasutada võltsmune! Muna on ka sensoorseid abjektsusi kirjeldavate omadussõnade tipus: „munakas” (kui puhub kõhutuul) või siis üldlevinud „mädamunahais”, millega saab kirjeldada ükskõik millist ebatsensuurset lõhna. Ja tõepoolest, raske on kujutada ette midagi vängemat, võikamat ja rohkem mällu sööbivat kui roiskunud muna hais, mis ilmutab end, kui oled ilmsüütus teadmatuses koore katki löönud, et valmistada maitsvat omletti. Selle hetke füüsilisus graveerib end sügavaimasse lõhnamällu ega lahku sealt enam kunagi. Ehkki statistiliselt on mädamuna peale sattumise tõenäosus ülimalt väike, jääb see hirm sind iga uut muna avades igaveseks saatma. Asjaolu, et mõne inimese jaoks haises muna koroona tõttu kui sõnnik, tundub selle kõrval ninnu-nännu.

* Autor ei vastuta lugemise ajal tekkinud kõhukeeramise, ninakirtsutamise või taas esile kerkinud traumaatiliste mälestuspiltide eest.

Kinnitaja (@kinnitused) õpib-töötab Tartus ja tema lemmikköögivili on tomat. Proovib märgata elus ilusaid asju ja armastab teisi naerutada. Ta arvab, et kana arvatavasti ületas tee, sest see tundus fun asi, mida teha.