Tõsielukrimi buum ei näi raugevat. Uurime psühholoogi, krimifänni, semiootiku ja krimitaskuhäälingu vedaja perspektiivist, mis inimesi nende tumedate teemade poole tõmbab.

„Muud enam raamatutes pole kui mõrvad ja laibad,” püüan kinni lause vestlusest juhuslike möödujate vahel. Olles artikli eeltöö palavikus, tundub see muidugi kui sülle kukkunud stardipunkt – olemata sealjuures päris kindel, ega ma seda juppi endale soodsalt kontekstist välja ei rebi.

Erinevalt selle juhusliku lause etteheitvast toonist näitab üldine statistika vähemalt Põhja-Ameerika mandril, et rahva hammas on igasuguse krimisisu peale verel, ja seal, kus on nõudlust, on ka pakkumist – olgu selleks siis filmid, sarjad, raamatud, taskuhäälingud, spetsiaalsed tele- või YouTube’i kanalid või artiklid. Apple Podcastsi eelmise aasta esiviisikusse mahtus kolm tõsielulisi krimilugusid pakkuvat saadet. Pea iga kord, kui Netflix mõne uue tõsielul põhineva krimidoki, -sarja või -filmi välja annab, kajastub see nii üldises kui ka Eesti esikümnes. Mõni lugu lendab kõrgemalt, mõni teine kaob kiirelt radarilt, kuid krimifänne võivad rahuldada ka madalama profiili ja suurema kunstiväärtuseta teoseks sepistatud juhtumid.

Ajakirjanik Justin Sayles on võrrelnud huvi tõsielukrimi vastu avalike hukkamistega. Kuigi põhjuseks, miks hukkamisi veel mõned sajandid tagasi avalikult täide viidi, oli õigusrikkuja alandamine, valitsejate soov näidata oma võimu ning hoiatada inimesi, et reetmise korral ootab neid sarnane saatus, siis tegelikult oli hukkamistel ka meelelahutuslik ja kogukondliku kokkutulemise aspekt.

Kirjasõnas viivad krimilugude jäljed nn mõrvaballaadideni (ingl murder ballad) ehk uudisteni, mis põhinesid tõsielulistel mõrvalugudel ja olid poeemi või laulu formaadis, et neid oleks lihtne jutustada või muusikasse seada. Ka need lookesed kandsid endas meelelahutuslikku nooti ja tutvustasid omamoodi sensatsioonilisust, mis on praegu omane kollasele meediale. 20. sajandil lisandusid krimikirjanduse nimekirja veel pulp-fiktsioonid (sisaldasid välja mõeldud krimilugusid, seiklus-, õudus-, sõjajutte jne), tõsielukrimi juhtumeid koondav ajakiri True Detective jne. Nagu näha, pole huvi tõsielukrimi ja fiktiivsete krimilugude vastu uus. Ometi on voogedastusteenuste, taskuhäälingute jm meediumite olemasolu viinud selle uuele tasemele ja üha rohkemate inimesteni. Vastuseid küsimusele, miks see žanr meid inimestena niivõrd tõmbab, on otsitud varemgi. Asume neid jälgi ajama psühholoogi, krimifänni, semiootiku ning krimitaskuhäälingu vedaja perspektiivist.

Sensatsioonilisus toidab hirmu

Suundun true crime’i vaatamise teadusliku tausta selgitamiseks kliinilise kohtupsühholoogi ja neuropsühholoogi ning Confido kliinilise psühholoogia keskuse juhi Eerik Kesküla jutule. Kuna Eestis ei ole tõsielukrimi vaatamise põhjuseid teaduslikult uuritud, toetub ta oma infos Ameerikas tehtud uuringutele[1][2]. Kesküla sõnul tuleb sealtki välja fakt, mida true crime’i puhul tihti rõhutatakse ja mida ma täheldan oma tuttavate hulgas: žanri publikuks on eri uuringute andmetel umbes 75% ulatuses naised. Enamasti just nooremad ja kõrgharitud, kõige rohkem vanusevahemikus 18–34. Põhjustest, mida küsitletud naised ja mehed on esile tõstnud, saab tuua välja lihtsuse ja mugavuse, meelelahutusliku teguri ning põgenemise igapäevaelust, et end välja lülitada ja argimured unustada. Üldiste psühholoogiliste tegurite hulgast tõuseb esile, et tõsielukrimis on omal kohal ohuelement, mis pakub adrenaliini ja erutust, toimides umbes samal meetodil nagu lõbustuspargis hirmsate atraktsioonidega sõitmine – seda saab kontrollida, käima panna ja välja lülitada. Kesküla lisab, et erinevalt õudusfilmide jump scare’idest, mis on tõesti ebamugavad, on krimisarjad pigem aeglase ja põneva doki ülesehitusega, mis publikut nii väga ei ehmata. „Inimest ei üritata otseselt hirmutada, vaid temas tekitatakse põnevust ja huvi.”

„Tõsielukrimi toimib umbes samal meetodil nagu lõbustuspargis hirmsate atraktsioonidega sõitmine – seda saab kontrollida, käima panna ja välja lülitada.”

Eerik Kesküla

Üks, mis naisi krimi vaatamise puhul eristab, on vuajerism, mis tähendab selles kontekstis, et neid huvitavad teiste inimeste isiklikud elud ja saladused. „Teadasaamine, kuidas kriminaalne mõistus töötab või miks inimesed selliseid asju teevad,” ütleb Kesküla. Kuigi statistiliselt on suurem risk sattuda tapmise ohvriks mehe kui naisena, tunnevad naised kuritegevuse ees rohkem hirmu ning saavad krimisarjadest nippe, kuidas ohtlikku olukorda ära tunda ja ise sarnases situatsioonis tegutseda. Kesküla nendib siiski, et tõsielukrimi liigne tarbimine võib lõpuks hoopis hirmutaset tõsta, ning näeb hirmufooni tekitamises rolli ka sensatsioonijanulisel meedial. „Kajastatakse juhtumeid, mis on eripärased, ja kuna naisi huvitavad rohkem lood, kus on naisohvrid, siis tuntakse rohkem kaasa ja pannakse ennast samasse rolli.” Kesküla toob näite, et kui USAs on inimestelt uuritud, kas kuritegevus on viimasel ajal tõusnud või langenud, siis öeldakse alati, et see on tõusnud, sest seal on rohkem kohalikke uudistejaamu, mis iga sündmust kajastavad. „Tegelikult on kuritegevus ühiskonnas kogu aeg vähenenud. Meil pole olnud kunagi nii ohutu kui praegu.” Kesküla selgitab, et hea ja kurja võitlus on muidugi klassikaline meelelahutuse narratiiv, mida kohtab juba laste muinasjuttudes. Kui üldiselt tuuakse meieni lood külmadest ja kalkuleerivatest sarimõrvaritest ja arvatakse, et tavaline inimene nii ei tee, siis tõeline tõde on tema arvates palju banaalsem. „Enamik tapmisi on pigem impulsiivsed ja reaktiivsed. Üks naabrimees lööb teisele ühise joomingu käigus kirvega pähe, aga sellist lugu üldiselt ei ekraniseerita.”

Antagonistidest ümbritsetud

Eneli Saart, kes töötab Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana, võib nimetada suureks tõsielukrimi fänniks. Tõuke selleks andis lugu John Lennoni mõrvast Mark David Chapmani käe läbi. „Mõtlesin, et issand, Lennon rääkis ainult armastusest, ilust ja rahust. Kuidas on võimalik jõuda sellisesse mõttemaailma, et tappa keegi nii ülla missiooniga? See on ilmselt minu esimene mälestus kurjuse kui sellise peale mõtlemisest.” Too sündmus taaselustus tema jaoks gümnaasiumis, kui ta pidi lugema J. D. Salingeri raamatut „Kuristik rukkis” ning sai teada, et Chapman sai sealt innustust, et päästa maailm John Lennoni käest. Eneli ütleb, et sellest ajast alates on ta olnud tohutult huvitatud just mõrvarite psüühikast ning sellest, mis traumad seal taga peituvad.

Eneli huvi tõsielukrimi vastu ei piirdu ainult sarjadega. Võrdväärsel kohal on ka raamatud, eri internetisaidid ja YouTube’i krimikanalid, mis crime buff’ide nälga kustutavad. Ta lisab, et Netflixi sarjadest jääb talle väheks ning peale selle ei lähe need detailides nii peensustesse kui juutuuberid. „Netflix on sisuliselt tagasivaatepeegel ja räägib mineviku inimestest, aga YouTube on tunduvalt kiirem meedium ja seal jõuab uue infoni palju varem. Meedia kaudu muidugi veel rutem,” selgitab ta. Taskuhäälinguid ta sel teemal aga ei kuula, sest ta pole lihtsalt selle formaadiga harjunud.

„Kui mõtleme selle peale, kui palju on Eestis koduvägivalda ja kui paljud lapsed on väärkoheldud – me oleme ümbritsetud antagonistidest ja nad ei ole nii ilmselgelt nähtavad.”

Eneli Saar

Põhjuseks, miks tõsielukrimi teda tõmbama hakkas, pidas Eneli alati seda, et talle on väiksest peale öeldud, et ta on naiivitar, ning ta püüdis endale seeläbi alati meelde tuletada, kui ohtlik paik maailm tegelikult on. Hilisemas elus on ta hakanud neid põhjuseid ümber mõtestama. Nimelt jättis talle sügava mulje Imbi Paju dokumentaalfilm „Tõrjutud mälestused”, mis räägib kahe õe läbielamistest Nõukogude võimu repressioonide all ning sellest, kuidas nad ei julgenud neist teemadest omavahel rääkida, kuna see oli tabu. „See tabus elamine on meie pärand ja mida rohkem ma selle kohta avastan, kuidas ka meie vanemad on erinevaid väikseid ja suuri traumasid kogenud, millest nad ei ole julgenud rääkida, seda enam tahan ma mõista seda maailma ja selle jõledust.”

Eneli tunnistab, et true crime’i vaatamine on teda kindlasti paranoilisemaks muutnud, kuid sõnab samal ajal, et tal ongi aeg-ajalt seda hirmusüsti vaja. „Kui mõtleme selle peale, kui palju on Eestis koduvägivalda ja kui paljud lapsed on väärkoheldud – me oleme ümbritsetud antagonistidest ja nad ei ole nii ilmselgelt nähtavad. Kui mõtleme, et peame minema tiiruga mööda joodikutest, siis ilmselt nemad ei ole need, keda meil karta tuleks. Kõige ohtlikum on lõppkokkuvõttes võib-olla su naabrionu.”

Eneli sõnul on olnud tema jaoks kõige hirmuäratavam, kuid ka kõige huvitavam avastus inglise sarimõrtsuka Ian Brady raamat „Januse väravad” („The Gates of Janus”), mis laotab lugeja ette sarimõrtsuka mõttemaailma ning tema filosoofia seoses ühiskonna toimimisega. Kõige šokeerivamaks peab ta aga Albert Fishi, kes saatis oma ohvrite vanematele pärast tapatöid graafilisi kirju.

Eesti roimad sada aastat tagasi

Ajakirjanik ja suhtekorraldaja Dagmar Lamp on Eesti esimese mõrvataskuhäälingu „Eesti roimad koos Andres Anveltiga” ellukutsuja. Praegu veab ta aga koos Heidi Ruuliga „Kikimooride” (varem „Külmavärinad”) podcast’i, mis keskendub peamiselt tõestisündinud krimilugudele 30ndatel ehk Pätsi-aegses Eestis, kus neist teemadest kirjutati ilma igasuguse andmekaitseseaduseta. 

Krimiteemad on huvitanud Dagmarit lapsepõlvest saati. Varem naisteajakirjanduses töötades teadis ta alati, et tahab teha ise krimi-podcast’i, kuna ta oli kuulanud hulgaliselt välismaiseid ekvivalente. „Teadsin, et ainuke inimene, kellega ma seda teha tahan, on Andres Anvelt, kuna ta on teinud selliseid saateid televisioonis, tal on väga laiapõhjaline kogemustepagas, ta on väga hea esineja. Aga oli üks väike probleem – ta oli sel ajal minister ja ministri juurde vist sellise jutuga ei lähe.” Kui Anvelt 2018. aastal ministrikohalt lahkus, tekkiski Dagmaril võimalus teda saadet tegema kutsuda. „Kui kirjutasin oma mõttest, siis esimene küsimus oli, et kõik on väga kena, aga mis asi on podcast,” naerab Dagmar. Kuigi praegu on „Eesti roimade” tegemine muude toimetuste, uue pesa otsingu ja rahastuse tõttu pausil, on saateid purgis hulgaliselt ning teemadest tuleviku mõttes puudu ei tule. Ta nendib, et pigem on keerulisem leida politseinikku, uurijat või kohtunikku, kes rääkima tuleks. „Üheksakümnendate krimi puhul on väga palju häid uurijaid, kes on vene emakeelega ja kes ei tunne ennast mikrofoni ees eesti keeles rääkides mugavalt.” 

„Varem tehtud uuringud on näidanud, et kollektiivselt rasketel aegadel on televisioonis alati rohkem sitcom’e, kergetel aegadel pigem politseisarju ja põnevikke, nüüd on aga vastupidi.”

Dagmar Lamp

Kust jooksevad Dagmari jaoks aga ühe krimi-podcast’i eetilised piirid? Dagmar ütleb, et väldib pigem nendest juhtumitest rääkimist, kus inimesed on veel elus, kuid „Eesti roimade” puhul on see keerulisem. Sellistel juhtudel muudetakse ohvrite kaitseks nimesid ning teatud detaile. „„Eesti roimadega” olen lootnud sõna otseses mõttes Andrese kaitsele. Meil on olnud ka juhuseid, kus kurjategija, kellest me räägime, on Andresele pärast helistanud ja öelnud, et olen nüüd vangist väljas, kuulasin saadet, hästi kajastatud. Vähemalt sellel inimesel oli okei, aga ma arvan, et päris palju on neid, kellel tegelikult pole okei. Ja see on minu jaoks päris hirmutav.”

Sellele, miks krimiteema praegu nii populaarne on, Dagmaril ühest vastust ei ole. Kui varem tehtud uuringud on tema sõnul näidanud, et kollektiivselt rasketel aegadel tahavad inimesed kerget sisu ja siis on televisioonis alati rohkem sitcom’e, kergetel aegadel pigem politseisarju ja põnevikke, siis nüüd on vastupidi. Dagmari arvates peitub võti ühest küljest seal, et suur hulk krimiteemade tarbijaid on naised või end naisena esitlevad inimesed. Dagmari endagi statistika näitab, et 67% „Kikimooride” kuulajatest on naissoost, 27% meessoost, 1% mittebinaarsed ning 5% määratlemata. „Naiste jaoks on see ettevalmistus ja õppimine. Me kuulame eri stsenaariume, kuidas asjad on läinud väga-väga koledasti. Meil on kogu aeg naiste, end naisena määratlevate inimeste või vähemuste esindajatena sihtmärk selja peal.” Teiseks põhjuseks peab Dagmar võimalust seda olukorda turvalises keskkonnas läbi elada. „Kindlasti mõni haritud inimene oskab seletada, millised keemilised protsessid kehas toimuvad, kui miski sind väga hirmutab. See on ajukeemia tasandil kahtlemata sõltuvust tekitav,” arvab ta ning lisab, et oluliseks peab ta ka meelelahutuslikku aspekti, seltsiks olemist ja enda puhul sellise platvormi pakkumist, kus kuulajad saavad oma lugusid rääkida.

Kõige köitvamad tegelased – antikangelased

Viskan krimilugude populaarsust ja eetilisust lahkava kondi järada ka Tartu Ülikooli semiootikaosakonna teadurile Ott Puumeistrile, kelle sõnul pole tõmme kuritöö ja vägivalla poole ratsionaalselt seletatav, sest isegi vägivallavastane inimene võib nautida filme, sarju, lugusid sarimõrvaritest. 

Ta toob välja, mis tundeid tekitab õudus- või põnevusfilmi vaatamine ja mida kogetakse, kui elatakse kaasa sarimõrvarile. „Muidugi on palju sellist meediatoodangut, kus kurikael ongi läbinisti mäda ja saab teenitud karistuse. Aga see ei ole just kõige põnevam – nautida karistamist. Pigem tekitab hirmu ja õudu lahendamatu konflikt. Mitte narratiivne, vaid psühholoogiline. Hirmutunne on samal ajal põnev; kurikaelale kaasatundmine tekitab süütunnet jne. Seda mõistis juba Aristoteles, kui ta ütles, et tegelane ei tohi olla läbinisti hea ega üdini halb, vastasel juhul ei suuda publik temaga samastuda, talle kaasa tunda. Kõige köitvamad kangelased ei ole mitte inglid ega deemonid, vaid antikangelased.”

„Juba Aristoteles mõistis, et tegelane ei tohi olla läbinisti hea ega üdini halb, vastasel juhul ei suuda publik temaga samastuda, talle kaasa tunda.”

Ott Puumeister

Puumeister ütleb, et kuna narratiivi hoiab üleval sügavam konflikt, on vägivald ja kuritöö üks võimalus kogeda sisemist konflikti, kus meid mõjutavad vastandlikud afektid, mis sunnivad end emotsiooniks tõlgendama. „Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda lava olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke traumasid? Kas mõrtsukate esiletõstmine ja aupaistega ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad holokaustiteemalised filmid on keskendunud ikka sellele, kuidas ohvrid mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult natside saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise aura just massimõrvarite ümber. Üks huvitavaim lavastaja on ses mõttes Tarantino, kes käsitleb ajalugu (nt „Vääritud tõprad” ja „Ükskord Hollywoodis”) lihtsalt sellena, mis tegelastega juhtub. Elu käib ja ajalugu (mille kulgu me juba ette teame) sõidab sellesse sisse. Kuna esiplaanil ei ole aga mitte ajalooliselt ettemääratud süžee, vaid elu selles ajas, saab elutegevus ajaloole vastu hakata, seda muuta: Hitler lüüakse maha, Manson notitakse maha. Elu jätkub, ajalugu astub tagaplaanile. Siin glorifitseeritakse aega, ajastut, eluolu, mitte ajalugu. Elu on see, mis saab ajaloole vastu hakata, sest temas on alati rohkemat, kui ajalukku kirja saab. Võib-olla leidub seal teisigi võimalusi konfliktsuse etendamiseks, lavastamiseks, traumade läbitöötamiseks kui hoolikas mõrvarite portreede maalimine.”

[1] Boling, K. S.; Hull, K. 2018. Undisclosed Information – Serial Is My Favorite Murder: Examining Motivations in the True Crime Podcast Audience. – Journal of Radio & Audio Media, nr 25 (1), lk 92–108.
[2] Vicary, A. M.; Fraley, R. C. 2010. Captured by True Crime: Why Are Women Drawn to Tales of Rape, Murder, and Serial Killers? – Social Psychological and Personality Science, nr 1 (1), lk 81–86.

Elis Kitt on illustreerija, animaator ja graafiline disainer, kes on omandanud kõrghariduse Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini erialal ning täiendanud ennast nii Londonis kui ka Prahas.