Millest rääkida võib-olla kõige tuntuma elava kirjandusteoreetiku ja narratoloogiga, kelle kuulsaim teos „Postmodernist Fiction” (1977) on pikki aastaid ilmselt kõigi kirjandusteadlaste öökapipealset täitnud? Eks ikka avangardist, androididest, Donald Trumpist, Valdur Mikitast, Paavo Matsinist… kui nimetada vaid mõned teemad.

Septembri alguses toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „ASAP/8: Alternatives to the Present”, kus esines ka tunnustatud ameerika kirjandusteoreetik ja narratoloog Brian McHale, kelle peamisteks huvialadeks on olnud postmodernism ja 20. sajandi angloameerika kirjandus.

Eestis on Lääne eeskujul teoreetikuid, kes kuulutavad, et postmodernism on läbi, lõppes juba 9/11 paiku või veelgi varem. Ometi olid siinses kirjanduses ja mõnes teiseski valdkonnas just nullindad postmodernistlike katsetuste kõrgaeg ning praegugi võib kirjanduses tajuda nende peavoolustumist. Sinu kirjutistes on üleskutse panna tähele erinevaid arengukiirusi, erinevaid võimalikke kohalikke eripärasid. See on tänuväärne vastulause akadeemilisele hipsterlusele, mille ilminguna anglotsentristlik eliit tüdineb mingist kultuurilisest trendist ja kuulutab selle lõppenuks ning perifeersemate alade esindajad jooksevad selle suhtumisega kaasa, panemata tähele, mis toimub nende vahetus ümbruses…
…ja milline on nende kultuurilugu ja selle arengujooned. Ma kogesin seda eriti eredalt käikudel Hiinasse, kus võeti postmodernism omaks järsku 1980ndate keskel, just pärast Fredric Jamesoni külalisloenguid, ja siis hüljati see palju varem kui USAs. Postmodernismil oli hiinlaste jaoks üsna teistsugune funktsioon, see oli palju ajutisem; pigem hüpe järgmisse kultuuriseisundisse, mitte kultuuriseisund ise. Kui hakkasin sellest tasapisi aru saama, adusin ühtlasi, et maailma eri paigus on postmodernism omaks võetud mitte ainult eri aegadel ja eri määral, vaid märksa huvitavamalt ka erinevates funktsioonides. Ma ei tea eesti postmodernismi tempot või funktsioone, aga ei üllatuks, kui ka siin on selle roll olnud erinev.

Selle võttestiku intellektuaalselt positsioonilt kehtetuks tunnistamine tähendab selle endiselt vabastava mõju eitamist laiemale lugejaskonnale.
Just, vähemalt potentsiaalselt võib see mõnel pool ikka toimida, isegi kui teisal enam ei toimi.

Viimase paari aastaga on Eestis mõned varem väga avangardsed autorid (Paavo Matsin, Valdur Mikita) tõusnud oma teostega müügitabelite tippu. See on ühelt poolt väga meeldiv meile, kes me oleme sellist kirjandust viisteist aastat populariseerinud; ja samas tekib taas küsimus, kas see on kaotanud oma avangardse mõju…
…ja oma kriitilise teravuse…

…sest osalt kiidavad selle juba heaks konservatiivsed ringkonnad. Konverentsikülastajatele antud „Olematute raamatute antoloogia” ingliskeelses tõlkes on tekst ka Valdur Mikitalt, kelle äärmuslikuna näiv rahvusromantism lähtub isiklikust mängulisest kultuuriutopismist, kuid seda on kohandatud ka märksa tagurlikumatele eesmärkidele.
Tasub meenutada, et USA ja osalt ka Lääne-Euroopa postmodernismi esimesele tsüklile oli iseloomulik mitmete postmodernistlike teoste suur müügiedu. Need osutusid tarbitavateks, näiteks Umberto Eco „Roosi nimi” – sellest tehti ju Sean Conneryga menufilm. Mõned puritaanid pidasid seda kommertsiks, reetmiseks, kuigi Eco ei kirjutanud seda ju turule, ei kujutanud ette nii pööraselt suurt menu. Postmodernismile on täiesti omane avangardi ja populaarsuse ühitamine; nii ei ole see ka nüüd üllatav ega ettekujutusi lõhkuv. See on osalt ka kirjandussüsteemi kokkutõmbumise tulemus, metsikuimad avangardsed katsetused ongi praegu peavoolule väga lähedal.

Hulk tekstuaalseid praktikaid ning kunstide tajumise ja mõtestamise viise on ju muutunud peavooluks igaühe igapäevases tegevuses sotsiaalmeedias – interaktiivsed tekstimängud, visuaalsete kalambuuride ja meemide lõppematu jada… See on ehk teinud inimesed ka vastuvõtlikumaks teatud laadi kirjandusele. Ja samas kahandab see taolise kirjanduse uuenduslikkust.
Just nii. Ekraanid on kõikjal, paljunevad meie ümber ja on pidevalt käepärast, avanevad uutesse paikadesse ja maailmadesse – kogemus, mida vaid põlvkond varem oleks tajutud äärmiselt avangardsena, on muutunud argiseks, banaalseks ja peaaegu „nähtamatuks”; ilmselt saab nüüd kunstide ülesandeks see taas „nähtavaks” teha. Teatud mõttes me elamegi avangardis ja Cabaret Voltaire’is tegutsejad võisid ainult unistada sellest väljenduslikust keerukusest, mis meile on nii muuseas.

Ja suurel osal kirjandusest on raske selle muutusega sammu pidada või siis kirjandus on alla andnud.
Jaa, või kirjandus ei tule sellega toime, ei ole küllalt ambitsioonikas. Me kordame endale taas, et romaan on iganenud, realism on iganenud, tegelikkuse kujutamine on iganenud; see võib mitmeti olla tõsi ning osalt just seetõttu, et tehnoloogia on neil eest ära arenenud. Aga me peame lootma, et kunstid jõuavad järele.

Postmodernismile on täiesti omane avangardi ja populaarsuse ühitamine; nii ei ole see ka nüüd üllatav ega ettekujutusi lõhkuv. See on osalt ka kirjandussüsteemi kokkutõmbumise tulemus, metsikuimad avangardsed katsetused ongi praegu peavoolule väga lähedal.

Mõnel juhul tajutakse traditsioonilist realismi ka vasturohuna – juba omamoodi romantilise eskapismina tehnoloogiast.
Jaa, ka sellel on endiselt koht olemas. Kuid lootkem, et kunstides jagub ka esteetilist ambitsiooni olla ajakohane, tehnoloogia arengutele järele jõuda, mitte olla tagurlik või pelgalt nostalgiaga vastuhakkav. Sest sedalaadi vastupanu on hambutu. Meediaruumile vastuhakkamiseks tuleb sellesse sekkuda, mitte sellele selga pöörata ja nostalgiliselt tagasi vaadata.

Mõned kultuurilised suundumused pakuvad pausi meedia pidevast teabevoost – linna varjatuimatel aladel uitamised, jutuvestmised…
Aegluse avastamine.

Muidugi on neil ka ühisosa sotsiaalvõrgustike ja varasemate kultuuritrendidega, näiteks tänavakunstiga; kuid neis on ka igatsust vähemalt ajutise kogukondliku utoopia järele. Kui konverentsil oli juttu kunstlike kultuuride konstrueerimisest, siis enamasti üritatakse uusi kultuure kehtestada sotsiaalsetes utoopiates ning mitte kunstlikkuse, vaid autentsuspüüdlustega, nagu raamatus ja filmis „The Beach”.
Meediakeskkond on nii korporatiivseks muudetud, et peaaegu on võetud võimalus seal utoopiline ala tekitada. Utopistid töötavad nüüd Apple’i heaks. Nii pöörduvad inimesed ümber, tajuvad utoopiat lihtsustamises, enesepuhastuses; see taandumine lihtsusesse on meile peale sunnitud. Ehk siiski on ka edasiteid, mis haaravad meedia pakutud võimalustest ja tajuvad seal utoopilist potentsiaali, aga neid on palju raskem näha ja käia. Loodan siiski, et mitte võimatu.

Korporatiivne meediaruum areneb ise absurdini – hiljuti eesti postmodernismi kulgu vaagides jõudsin äratundmiseni, et on väga raske olla sürreaalsem peavoolumeediast.
(Naerma puhkedes) See on tõsi.

Kõik need klikke jahtivad lood kuulsustest… Selgub, et mitmed helged pead veedavad sotsiaalvõrgustikes aega nende libauudiste jagamisega, sest need on nende jaoks midagi ligilähedast sellele, mis „primitiivsed” taiesed olid varajastele modernistidele.
Jaa, seda täheldati juba 1960ndatel, et modernistlik kollaaž ja sürrealistlikud ühildumatu ühitamised olid reklaamitööstuses üle võetud, seal olid nende säravaimad näited – ja seda on ikka ja jälle ilmnenud. Rääkisin 1990ndatel ühel konverentsil, et audiokollaaž on avangard, ja keegi korrigeeris mind kohe, et audiokollaaž on juba kommertsraadio kaubamärk, see on täiesti tasalülitatud. Tal oli õigus, ma polnud seda tähele pannud. Ja sestsaati on toimunud veel mitmeid avangardi tasalülitamisi; mis ruumi on veel üldse jäänud?

Kõiksugu kurioossete uudiste kogumisele ja jagamisele keskendumine võib ka poliitilise diskursuse karikatuurseks muuta. Ameerikal on oht saada presidendiks internetimeem…
…või tõsielu-TV staar, just nimelt…

…sest Trumpil on just selline viraalne loomus, tema esinemiste katkeid jagavad nii toetajad kui ka vastased ja nii jõuab ta kõikjale. See tuletab meelde trotslikku kampaaniat „Cthulhu presidendiks!”, neil on isegi teatav väline sarnasus.
Me ei peaks oma vestluses Ameerika poliitikale liiga palju aega pühendama, sest see on küülikuauk, kuhu võib täiesti ära kaduda. Aga tõepoolest, kui keegi teeks ühel hetkel teatavaks, et Trump on hologramm või androidne robot, ei üllataks see vist kedagi. Ta on täiuslikult simulakraalne president.

Kas see kedagi üldse häirikski? Trumpi varikirjutaja tegi hiljuti avalikuks, mil määral ta aitas Trumpi edulugu fabritseerida, ja ometi ei paista see eriti reitinguid mõjutavat, kuna Trump ongi ju meelelahutusartist.
Piinlikul kombel on ka peavoolumeedial selles suur vastutus – Trumpi menu on meediatööstuse vili. Ja kui Trump saab presidendiks, peaks keegi CNNi maha põletama.

Meediaruumile vastuhakkamiseks tuleb sellesse sekkuda, mitte sellele selga pöörata ja nostalgiliselt tagasi vaadata.

Kümne aasta taguses intervjuus Adriana Neagule ennustasid vastumeelselt edasist polariseerumist ja naasmist „külma sõja” aegsesse mustvalgesse maailmakäsitlusse. Kahjuks on see suuresti tõeks osutunud.
Jah. See tundus tõenäoline ja nii läkski. Osalt seetõttu, et me ei suutnud 1990ndail jõuda selgusele, kuidas ilma „külma sõjata” elada. Oli võimalus – ma ei arva, et see oli ainult soovmõtlemine –, et „külma sõja” järel võinuks maailm saada paigaks, kus pole üldse ülemvõime ega keset. Selle võimaluse kasutamata jätmise tagajärgedega peame veel kaua elama.

Paljuski on selle reaalsuse tootnud müüdid. Võib tajuda, kuidas juba antiiklegendidest tuttavad mustrid korduvad Hollywoodi filmides – kaks ülemvõimu põrkuvad… See hakkab mõjutama ka viise, kuidas inimesed tegelikkust tunnetavad.
Just, see struktureerib maailma. Aga meil polnud küllalt aega või me ei kasutanud võimalust, et kujutleda teisi viise, kuidas maailma struktureerida. Küüniliselt võiks öelda, et kui ISISt poleks olemas, tuleks meil ta välja mõelda, et seda mõttestruktuuri jõuliselt kehtestada. Aga see on liiga sünge teema.

See seostub hästi sinu (ASAP/8 konverentsi – toim.) ettekande näidetega, kuidas kunstilised tekstid ja kujundid (nagu „Stalkeri” tsoon) hakkavad tootma reaalsust või selle tajumise viise ning siis ka vältimatult seda, kuidas seda reaalsust taasluuakse.
See on ringlusprotsess, kus kunstid õpivad maailmalt, kujutlevad õpitu ümber ja saadavad maailma tagasi. See ei ole ainumäärav, kuid sel on oma roll. Tsoon on olemas ka praegu. See on ambivalentne ja seda on vaja.

Ses suhtes andis sotsiaalse teatri võtmekuju James Thompsoni esinemine konverentsil lootust, et on võimalik etendada teatud kunstilisi sekkumisi, mis suudavad kriisipaikade kogukondades probleeme lahendada.
Just, ja mis kasutavad seda sõjavälja ambivalentsust ära. Ma ei leidnud võimalust tema räägitut oma ettekandega siduda. Ausalt öeldes tundus mulle, et ta on liiga tõsine. Ta on nii pühendunud tõelisele maailmale ja probleemide lahendamisele, et ma tajusin, et ei tohiks teda oma mõttekäiku „värvata”; kuid tõepoolest, talle on sõjavälja ambivalentsus võimalus ja sinna sisenedes saab järgmist „episoodi” kujundada.

Tundsin teatavat kergendust, kui ta möönis, et paljud inimesed sõjapaikades igatsevad ilu.
Jaa, jaa, jaa – ma arvan, et kõik seal loengusaalis panid selle endale kirja.

Paljud ühiskonnateadlikud loojad on väga sõjakad ja võitluslikud, välistades ettekujutused ilust kui liiga stereotüüpsed ja väikekodanlikud. Nad ei suuda mõista, et publikul on teatud ootused, millele vastutulemine aitab ka ränki teemasid vaagida.
Ja oli kasulik, et tema oma rindekogemusega seda kinnitas. See oli suurepärane hetk. Ja teine suurepärane moment oli ta ettekande lõpupoole, kui ta möönis, et mitte kogu kunst – mitte kogu teatrikunst –, mida neis olukordades luuakse, pole edasiviiv. Muist sellest läheb kompromissile või osutub millekski veel hullemaks. Tema oli püüdnud ajada positiivset, edasiviivat, optimistlikku rida, kuid viimaks tunnistas, et kunstil võib olla ka teisi funktsioone. Ja see oli avameelsushetk, mis andis meile palju rikkalikuma pildi. Võid siseneda neile ambivalentsetele aladele ja kõiksugu riukaid teha…

…ning samas julgeda sõjatandritel ja kriisipaikades sündivat loomingut ka esteetiliselt hinnata. Küsimus „aga kas see on hea kunst?” võib tunduda kohatuna, kuid ta jõudis selleni ikkagi.
See ei ole kohatu, see on loomulik.

Kui see on kogukonna psühhodraama, mis on mõeldud teraapilisena…
…siis ikkagi on seal ka ilu. Vahel rohkem ja vahel vähem, vahel paremini ja vahel halvemini. See oli silmi avav, ma panin selle endale küll kirja.

Konverentsi kavva kuulus ka Kiwa kureeritud õhtune programm „Cabaret Derrida”, mille põhiosas astus üles mustvalgesse riietatud ja kahe kaksikupaariga täiendatud kirjastuse ;paranoia esindus ning salkkond muusikuid ja häälutajaid. Millised olid sinu muljed?
Tundsin õigupoolest muret, et see võib kujuneda piinlikuks, aga viimaks nautisin seda väga. See polnud siiski radikaalselt nihestav etendus, ei mõjunud avangardina. Ent see oli täiesti kaasahaarav, kohati kummastav; kõige kummastavamad olid kaksikud. Helitaust oli väga huvitav, osalt ka visuaalne taust, kuigi kohati oli see liiga… ilmne?

Tõepoolest, kui keegi teeks ühel hetkel teatavaks, et Trump on hologramm või androidne robot, ei üllataks see vist kedagi. Ta on täiuslikult simulakraalne president.

Miks see pidanuks piinlik olema?
Ma polnud teadlik esinejate oskustest ja neil oli väga ambitsioonikas plaan – kartsin, et nad ei kanna seda välja, aga kandsid küll. Ühtlasi kartsin, et see kujuneb liiga pühalikuks, aga sai ka nalja, oli mitmekülgne; oleks võinud kärpida, mõned osad oleks võinud olla lühemad ja tulemus olnuks efektsem. Aga jah, kõige huvitavam on, et see ei mõju enam avangardse provokatsioonina. Ja see on õpetlik. Väga raske on tänapäeval avangardselt mõjuda.

Kiwa on olnud eesti postmodernismi üks võtmekujusid – nii kirjanduses, kujutavas ja helikunstis kui ka meediapersoonina. Seetõttu üllatas mind, kui otsustavalt oli „Cabaret Derrida” pöördunud modernismi poole: mustvalge esteetika, range struktuur, tehnitsism, nüüdismuusika…
Müra, teralised kujutised…

…ning industriaalsus ja korporatiivne distsipliin oma kirjastuse esitlemises. Eks Kiwa on ses suunas juba mõnda aega libisenud, see pole olnud järsk pööre. Tartmusi retrospektiiv, dokfilm, trükis temast, ühe heliteose väljavalimine Rahvusarhiivi – kõik see võib olla panustanud teatavasse institutsionaliseerumisse. Kas see on näide postmodernismi lõpust?
Ma ei olnud tema taustast teadlik, seetõttu ei osanud tajuda seda pöördena; mulle oli see näide avangardi üldisemast normaliseerumisest.

Sinu kultuuriperioodide käsitluses on olulisel kohal dominandi, ajastu keskse teemapüstituse mõiste. Mis oli sinu jaoks selle konverentsi dominant?
Huvitav. Ma lootsin suuremat alternatiivsust, rohkem näiteid alternatiividest – see joon oli olemas, kuid mitte nii selgelt. Ma ootasin rohkem mitmes laadis futurismi, ja jällegi, mõnevõrra seda oli, ja mul oli õnne neid ettekandeid kuulda; lootsin spekulatiivsemat mõõdet. (Seda ei saa vist eelnevalt programmeerida – konverentsi ette valmistades loed ettekannete lühikokkuvõtteid ja üritad võimalikult hästi ära arvata, kuidas need teemaga suhestuvad.) See oli kindlasti (peakorraldaja – toim.) Jaak Tombergi ambitsioon ja mulle tundus, et tulemus ei vastanud päriselt tema lootustele ega ka minu otsingutele. Kuigi ma õppisin palju – ka neist ettekannetest, mis sellega seoses mu lootusi ei täitnud.

Nagu Jaak Tomberg oma ettekandes viitas, pole olevik tänapäeval enam iseenesesarnane – seetõttu on väga raske üldistada, millised võiksid olla või peaksid olema tulevikuarengud. Mis võiks toimida või mis ulatuses peaks neid katsetama?
Teatud määral see ongi kunsti funktsioon: kunst võimaldab teha neid katseid kontekstides, mis on kahjutud või vähem kahjulikud kui nende katsete ellurakendamised. Katsetagem neid siis selles kontrollitavas keskkonnas ja vaadakem, mis juhtub; need on vajalikud modelleerimisharjutused.

Kas sul on mõni täpsem näide mõttes?
Traditsiooniliselt on see olnud ulme funktsioon ja ulme teeb seda väga eneseteadlikult, nii düstoopiates, utoopiates kui ka nende segus. Aga nagu me teame, on kunstid ja meedia tänapäeval ulme võttestikku väga laialdaselt üle võtnud, need eksperimendid toimuvad paljudes kunstilaadides. Aga ka sinu ettekandes („Clones, Androids, Delebs, and the Sonic. Imaginary: The Haunted 21st Century” – toim.) toodud näited teevad neid katseid – kui jätta kõrvale tootereklaami aspekt, näiteks too mees, kes üritas androidset robotit meile juba ette maha müüa (Hanson Robotics). Selle mõtte läbimängimine on vajalik – mis oleks, kui tehisisik oleks meie kaaslane, abiline, töötaja… Kuidas see tõesti võiks olla, kui me juba oleme selle lävel. Muidugi on nende loomise protsess veel varajases staadiumis ja kui me nad lõpuks saame, pole nad sellised. Aga ka katse tegemine on väärtuslik. Oleks parem, kui see oleks pigem kunstiprojekt kui kommertslikest kaalutlustest juhitud tegevus, nii et too su näidatud intervjuulõik oli üsnagi jube. Aga kui me mõtleme sellest kui teatud määral kunstilisest eksperimendist, on see huvitav ja sel on oma potentsiaal.

Nagu ma ettekandes viitasin, on see Pygmalioni tagasitulek – iha luua inimtaoline kaaslane, kes läheneks elule, on palju vanem.
Jaa, tõesti.

Ja see iha on ilmnenud ka varasemas inimtaoliste automaatide ehitamises või Hoffmanni lugude gootikas…
Kahjuks ei paista too mees, kes meile androidi esitles, olevat lugenud uncanny valley kohta kirjutatut – ta ei paista tajuvat, kui erakordselt veider kogemus see on; me ei hakka suutma sellega elada. Me suudaksime elada koos märksa rohkem masinataolise olendiga, mis ei taotle inimlikkust; meil pole vaja, et see kõiksugu näoilmeid järele teeks – see on tõesti uncanny valley.[1]

Samuti on olnud kasutamata reservid traditsioonis endas. Maalikunstnikud, keda ei pandud modernismiajastul tähele. Kirjanikud, keda ei arvatud eesliinil olijaiks. Kas või Gertrude Stein, keda peeti omamoodi veidrikuks ja kes tagantjärele osutus täiesti keskseks; sedasorti nähtused on traditsiooni sisse kodeeritud.

Hakkab toimima psühholoogiline äratõuge: selle asemel et tunnustada neid jooni, mille poolest too android on nagu inimene, hakkad otsima neid, mille poolest ta ei ole.
Just, just. Ja kuniks see pole täiuslik inimese simulaakrum, oleme seal uncanny valley’s kinni ja see on väljakannatamatu. Palju parem on sellest taganeda ja anda mehaanilisele robotile selle loomulikud välisjooned. Ja siis on meil keegi, kellega me tõesti suudaksime elada; kes võiks meie eest hoolitseda, kui oleme vanad ja haiged. Aga siiski, kunstieksperimendiks ümber mõtestatuna on see äärmiselt väärtuslik.

Mind on intrigeerinud säärane eksperimenteerimine, mis üritab ületada traditsioonilisi kunsti tegemise viise, et fiktsioon kuidagi ellu tuua. Või mis hägustab eristust fiktsiooni ja millegi reaalsuses eksisteeriva vahel.
Paljudel viisidel on see meiega olnud mõnda aega. Kontseptuaalsed kunstiprojektid 1950ndatest saati ja veel varem – dada, sürrealistid, situatsionistid, linnas uitamine kui kunst… Me oleme seal juba olnud; küsimus pole kunstiteoses kui objektis, vaid selle raamistamises. Me mõtestame midagi esteetiliselt ümber ja saame kogemuse. Ma ei ole kindel, kas selles praegu kuigivõrd uudsust on. Kindlasti on sellised tegevused vähem tehnoloogilised ja odavamad.

Kus see uudsus võiks siis leiduda? Kas on piiratud hulk loovtehnikaid ja muutuvad vaid vahendid? Või on võimalik kuidagi radikaalselt uuel viisil kunsti luua? Või esteetilist kogemust luua?
Olen skeptiline selle suhtes, et olemas on radikaalselt uus viis kunsti loomiseks. On võimalik teatav järkjärguline uudsus. Ja ma loodan – olen kindel –, et me jätkuvalt üllatume; kuid mitte läbimurretest millegi täiesti uueni. Kasutatakse uudselt materjale ja tegevusi, mida me pole varem esteetiliseks pidanud, esteetika mõistet laiendatakse ja mõtestatakse ümber – kõiges selles olen ma kindel. Radikaalse murrangu suhtes olen ma skeptiline ja võib-olla ka selle suhtes, et see üldse kunagi juhtus. Isegi modernismi kõrgajal, kui toimusid üsnagi radikaalsed murrangud – abstraktsionismi, atonaalsusesse, argitegevuste teisenemisse –, avaldus suur osa muutustest järkjärguliselt.

Kultuuriloos on olnud ridamisi kasutamata reservide avastamisi. On toimunud looduse või „primitiivsete” kunstide või tehnoloogia estetiseerimine. Alati on leidunud mingi kasutamata reserv. Praegu on küsimus, kus see reserv on?
Just. Samuti on olnud kasutamata reservid traditsioonis endas. Maalikunstnikud, keda ei pandud modernismiajastul tähele. Kirjanikud, keda ei arvatud eesliinil olijaiks. Kas või Gertrude Stein, keda peeti omamoodi veidrikuks ja kes tagantjärele osutus täiesti keskseks; sedasorti nähtused on traditsiooni sisse kodeeritud. Seetõttu oli ka Lyotardil too kuulus ütlemine, mis esiti tundus nii absurdne: „Postmodernism on modernism oma sünnihetkel.” On vaja olla postmodernne enne, kui saad olla modernne. Kõik nood unarusse jäänud tsoonid vajavad avastamist ja neis eksperimenteerimist. On raske tajuda, mis praegu too unarusse jäänud tsoon on. Meil on vaja järgmist põlvkonda, kes saaks aru, mis on meie ajal unarusse jäänud, ja kasutaks seda ära; seal on paratamatu ajavahe.

Simon Reynolds on oma „Retromanias” üsna nukker selle üle, et 21. sajand, mida kujutleti futuristlikuna, osutus ajaloo pööraseks läbituulamiseks, et leida marginaalseid loojaid, keda siis taasesitleda kui üsnagi olulisi – digiarhiivid ja globaalne suhtlus teevad selle vägagi käepäraseks, avastatakse üha kõrvalisi kujusid, unustatud albumeid, eiratud romaane jne.
Ma ei pea seda sugugi häirivaks, see on õigupoolest väga julgustav. Unarusse jäänud alasid on nüüd lihtsam leida.

Kindlasti on lõbus ja huvitav, kui kultuuriloost on saanud üks suur taaskasutuskeskus.
See on lõbus ja paljuski positiivne – see tähendab vähem jäätmeid. Äravisatud materjal võetakse uuesti kasutusele. See on ökoloogiliselt ratsionaalne, taaskasutame siis kõike seda! Vaatame minevikku. See tekitaks vaid võõrandumist, kui me ei peaks võimalikuks uuendust jäätmete kasutamise teel. Kultuurilugu tõestab meile, et just seeläbi on uuendus võimalik.

Nii et peab lihtsalt ootama, millal see uuendus juhtub?
Võimalik. Tuleb ärksalt oodata. Olla kannatlik ja tähelepanelik selle suhtes, kus on materjali. On hea olla tähelepanelik kultuuriloo ja sealt päritud materjalide suhtes. Viskame vähem ära, kasutame rohkem.

Erinevatel kunstialadel toimuvad protsessid jällegi erineva kiirusega. Muusikas on maailma – näiteks idabloki tundmatute plaatide – avastamine juhtunud märksa kiiremini, sest muusika rändab kiiremini. Kirjanduses on endiselt tohutud varud tõlkimata teoseid, millest angloameerika kultuuriruumis midagi ei teata.
Just. Siin on vahendajaprobleem. Muusikas piisab digiteerijast ja võrgus jagajast ja igaüks saab seda omal käel uurida. Tõlkimiseks on vaja kedagi, kes on valmis oma aega ja teadmisi investeerima, oma elu sellele kulutama. Anglofooniline maailm ei õpi meelsasti teisi keeli, vähemalt mitte praegu – ja väikekeelte õppimine on väga haruldane. Ehk jõuame kunagi masintõlkeni, mis vastab rohkem meie vajadustele. Siiani on see täiesti pragmaatiline ega võimalda esteetilisi tõlkeid. See on kirjanduse eripära. Ka visuaalne kunst ei vaja tõlget – me leiame internetist kujutisi ja mõtestame neid, isegi kui teeme seda vääriti. Meil on otsene ligipääs ja tõlgendusvabadus.

Koomiliselt sürreaalsed masintõlked on samuti üks liik internetimeeme, nii-öelda osa freak show’st. Kas seeläbi hakkab kunagi sündima midagi kunstiväärtusliku teksti lähedast, on sama küsitav kui täiuslikult inimlaadse masina ehitamine.
Jaa, nii see on. Kuigi ma igatsen perfektset masintõlget küll rohkem kui perfektset inimmasinat.

Suur osa tõlkenaudingust on ju tõlkimatusega toimetulemine ja ka arusaamine, et kõike ei saagi ümber panna, tõlge vihjab alati millelegi enamale.
Ja samas mõjutab sihtkeelt, sunnib tegema omas keeles midagi, mida muidu ei teeks. Oleks vaid rohkem tõlkijaid…