Sel kevadel valib Tartu ülikool endale uue rektori, iseseisvuse taastanud Eestis kuuenda. Vaadates seda, millised mäena kõrguvad ülesanded praegu ühiskonna ees seisavad, oleme jõudnud veendumusele, et Tartu ülikoolil on aeg võtta suurem vastutus, ning selleks peaks järgmise rektori fookuses olema inimene, kultuur ja ühiskond.

Kogu taasiseseisvusaja jooksul ametis olnud viiest rahvusülikooli rektorist neli on olnud loodusteaduste taustaga. Nad on olnud head rektorid – ega ilmaasjata pole Tartu ülikool liikunud rahvusvahelistes hindamistabelites aina ülespoole. Rohkem teame praeguse rektori Volli Kalmu ametiajast ja on väga raske ülehinnata ka tema veetud reformide positiivset mõju.

Maailm on aga viimase viie aasta jooksul drastiliselt muutunud. Kes oleks osanud eelmistel rektorivalimistel ette näha, et Suurbritannia Euroopa Liidust välja astub, Donald J. Trump USA presidendiks saab või Euroopa seisab silmitsi rändekriisiga, olgu siis sõjapõgenike või n-ö mugavuspagulaste näol?

Ülikool on jäänud ennast vaatama

Viimastel aastatel on ülikool tegelenud pigem iseendaga: reforminud juhtimist, muutnud struktuuri, sulgenud õppekavu ja pööranud tähelepanu oma tegevuse kvaliteedi parandamisele. Need on kõik olnud vajalikud ja mõistlikud tegevused.

Meile tundub, et ülikoolil on viimane aeg tõsta pea uuesti püsti ja vaadata enda ümber ringi. Nii märkaks ta paremini, mis ühiskonnas toimub ning mis on juhtunud ajakirjanduse, poliitika, majanduse, kultuuri, tervishoiu ja paljude teiste valdkondadega. Tartu ülikooli valikud ja valimata jätmised võivad aastakümneteks kujundada teatud valdkondade tulevikuväljavaateid.

Tartu ülikool ei peaks olema Eesti ühiskonnas pealtvaataja rollis. Siin on kõige paremad eeldused, et käsitleda ühiskonda vaevavaid probleeme interdistsiplinaarselt ja terviklikult. Mida võtta ette populismiga, et samal ajal säiliks sõnavabadus ja demokraatia? Kuidas reageerida üleilmastumise negatiivsetele mõjudele ja jõustada positiivseid? Kuidas korraldada tervishoiusüsteem nii, et selle keskmes oleks päriselt patsient, mitte teenus? Kuidas tagada head tulemused rahvusvahelistes testides, aga samal ajal ka laste koolirõõm?

Tartu teadlaste tähelepanu ei vaja sugugi ainult kitsaskohad. Enamik maailma suurriike on asunud võiduajamisele Marsi nimel. Ehk saaksid ülikooli teadlased anda näiteks vastuse küsimusele, kuidas võiks näha välja elu Marsi koloonias? Arvestades, et punasel planeedil võiks tekkida mõningate hinnangute kohaselt miljoni inimesega asustus, siis kas meil Eestis pole ainulaadselt hea positsioon vastata sellele küsimusele?

Selliseid küsimusi on sadu ja Tartu ülikool võiks anda oma panuse neile vastamisel, võttes vastutuse end ümbritseva eest. Sellised küsimused paraku ei teki aga ülikoolis siis, kui igaüks on oma distsipliini müüride vahel kinni võitlemas oma raha, oma professuuride ja doktorantide arvu eest. Need küsimused ei teki, kui pilk on kinni omaenda varvastel, selmet vaadata julgelt kaugustesse.

Meie meelest on käes aeg astuda järgmine julge samm. Eesti ühiskond ei peaks rahulduma pelgalt sellega, et oleme suutnud saada iseseisvas riigis oma ülikooli stabiilselt toimima. Just nüüd tuleks rektoril suunata pilk ülikooli seest välja ja vaadata päriselt maailma, et näha, kuhu maailm on teel ja kuidas meie saaksime kaasa aidata.

Tartu ülikool ei peaks muutuma eelarve-Exceli ja peenhäälestuse ülikooliks, kus tuunitakse igal aastal veidi eelarvekoefitsente, muudetakse natuke vastuvõtuarve ja otsitakse mõni välistudeng juurde. See ei ole 384-aastasele ülikoolile piisav ambitsioon. Tartu ülikool peaks igal hetkel vaatama järgmist 300-400 aastat ja ise looma tulevikku, mitte tammuma rahulolevalt olevikus.

Uue pilguga rektor

Seepärast on meil vaja rektorit, kes pöörab tähelepanu ka inimesele ja ühiskonnale. Enamik on ilmselt kuulnud ütlust, et kui su ainus tööriist on haamer, siis hakkab kõik paistma naelana. Nii on üks viis maailma vaadata selline, mis püüab kõike väikesteks tükkideks lahti võtta ja igast tükist võimalikult täpselt aru saada.

Praegu vajab ühiskond just vastupidist, terviklikku vaadet, sellist, mis küsib, mis neist osakestest kokku tuleb. Kuidas osad üksteist ja tervikut mõjutavad? Kuidas süsteemid töötavad ja inimest mõjutavad? Uue rektori eestvedamisel peab Tartu ülikool endalt küsima, mida ühiskond kui tervik meilt vajab. See on rahvusülikooli vastutus ning tal on käes aeg hakata uuesti vastutama kogu Eesti eest.

Me näeme kõikjal maailmas enda ümber seda, et tehnoloogia areneb juba praegu väga kiiresti. Isesõitvad autod ja Uber on kohal, aga järele ei jõua ühiskond, mis neile muudatustele majanduse, juriidika, psühholoogia, tervishoiu, eetika ja kultuuri tasandil reageerima peaks.

Tartu ülikooli järgmine rektor peaks töötama selle nimel, et ülikool oskaks vastata neile küsimustele samamoodi terviklikult, nagu on juba välja kujunenud terviklik ettevõtlikkuse toetamise mudel (SPARK, Ideelabor, Delta jne), kus on läbimõeldud nii suured põhimõttelised eesmärgid kui ka väikesed praktilised sammud, mida on vaja astuda nende saavutamiseks. Samamoodi võiks ülikool suhestuda ka teiste oluliste valdkondade ja kogu ühiskonnaga.

Praegu on Tartu ülikool end ühiskonna ees liialt sulgenud ja mis veel hullem, ise arvama hakanud, et see ongi normaalne. Meie oleme vastupidisel seisukohal: Tartu ülikoolil on täita Eesti ühiskonnas väga tähtis roll ning on käes võtta vastutus, mis vastab ülikooli ligi 400-aastasele vanusele.

Fenno-Ugria Noored
Eesti Sotsiaaltöö Üliõpilaste Selts
Põhjamaade Etnoloogia ja Folkloristika Tartu Töörühm
Rakendusliku Antropoloogia Keskus
Sotsioloogiaüliõpilaste Liit Eestimaal
Ühinenud Humanitaartudengid
Ühiskonnateaduste üliõpilaste ühing