Ajal, mil ülikooli sisse saada oli raskem kui sealt hiljem välja lennata, oli erialakraadi omandamise kõrval mahti ka vaimukirkaks läbikäimiseks teiste tudengitega, milles jõuti teatava harituseni just pärast nominaalaega.

Elu on pakkunud mulle palju tasuta lõunaid, ent senistest kõige pikem, maitsvam ja toitvam on mu tudengipõlv, mis vältas ülikooli astumisest kuni bakakraadi saamiseni järjepanu 13 aastat. Loengutes ja seminarides ma selle aja jooksul väga palju ei käinud, kuna nende toimumise aeg langes minu unerežiimis öötundidele. Elasin vaeselt, ent vaimselt, muretult ja lõbusalt.

Kogu selle aja oli mul taskus üliõpilaspilet, mis tegi elu märkimisväärselt odavamaks ning andis mulle justkui ametliku õigustuse mitte tegeleda kõige sellega, mille nimel mu pragmaatilisema meelega eakaaslased samal ajal sihte seadsid, vaeva nägid ning riske võtsid (minna tööle, osta korter ja auto, teha karjääri, luua pere).

Ma olen astunud ülikooli oma elus kokku neli korda, omamata sealjuures kordagi tõsist kavatsust seda millalgi lõpetada. Ma ei käsitlenud ülikooli kui diplomi saamise kohta (tunnen hirmutavalt suurt hulka inimesi, kelle suhe ülikooliga on sama mis autokooliga), vaid kui parimat enesele teadaolevat elukeskkonda. Sain algusest peale aru, et tudengipõlv pole minu jaoks mitte kindla (ja soovitatavalt kiiresti saabuva) positiivse lõppresultaadiga protsess, vaid elustiil; et ülikoolis käies pole ma teel kuhugi paremasse kohta, vaid ma juba olen seal. Ning oleks suur rumalus sealt kiiresti kuhugi edasi pürgida.

See oli natuke eskapistlik, aferistlik, stiihiline ja asotsiaalne, ent samas täiesti aristokraatlik elu; hedonistlik, sanatoorne, seltskondlik ning poeetiline, ilma proletaarse sunni, stressi ja sotsiaalpornota. Vaeste patuste paradiis. Aeglane minek eikuhugi. Õnnis perspektiivitus. Eikellegimaa lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Täielik vabadus juba oli, aga tõsist vastutust veel mitte.
See vabadus avas palju võimalusi. Muu hulgas andis see aega, et süvenemise ja mõnuga lugeda. Ning loetu üle järele mõelda ning teiste omasugustega diskuteerida. Ma pole ei varem ega hiljem veetnud nii palju aega raamatutega – elu pole muul ajal seda võimalust lihtsalt pakkunud. Oskasin oma privilegeeritud seisundit vääriliselt hinnata ja nautida, sest olin viibinud kaks aastat enne ülikooli astumist täiesti teistsuguses miljöös ja režiimis, töötades Viljandi MEKis ehitajana.

Sellist tudengielu võimaldasid elu üldine odavus, olematu ühikaüür ning stipendiumid ja õppetoetused. Eelkõige aga tollane õppesüsteem, mis oli inimlik ning inimmõõtmeline, sissearvestatud veavõimalusega. Ülikool ei olnud siis veel äriettevõte. Kuni 1990. aastate keskpaigani räägiti tudengite hulgas naljaga pooleks, et ülikooli sisse saada on tunduvalt keerulisem kui sealt välja lennata. Iga teaduskonna hingekirjas loksus aastast aastasse väike, ent väärikas seltskond „igavesi”, kes käis eksmati hirmus regulaarselt enne iga jaanipäeva osakonna kõige mõjuvõimsamale inimesele – sekretärile – katteta lubadusi andmas. Ja kui enam muu ei aidanud, töötas enamasti järgmine tervemõistuslikkusele ning traditsioonilisusele rõhuv argument: „Kui mind seni kõigi nende aastate jooksul välja pole visatud, siis miks peaks seda just nüüd tegema?!?”

Olen sügavalt veendunud, et ülikoolielu suurim väärtus ei peitu vähemalt humanitaarsete erialade õppurite jaoks niivõrd sealt saadavas diplomis, vaid tudengielus eneses – öö ja päeva piire eiravas intensiivses seltskondlikus (ning sageli ka seksuaalses) läbikäimises teiste toredate, huvitavate ning võimekate noorte (või hingelt noorte) inimestega. Koos arenemises, koos õppimises, koos kahtlemises, koos pidutsemises… Seeläbi muutuvad kaaslased üksteise jaoks ühtlasi õppejõududeks.

Vajalikud teadmised oma valdkonna kohta võib saada ka raamatukogust või internetist ning haridusdokumendi kaugõppest või eBayst, kuid see seltskondlik osa, mis vedeleb ülikoolis tasuta maas ja annab inimesele sageli tegeliku harituse, on väljaspool ülikooli leviala suur defitsiit. Oskan seda eriti hinnata ja taga nutta nüüd, mil ma enam üheksa aastat ülikooliga seotud pole (muide, elasin pärast diplomi saamist inertsist Tartus Narva mnt 89 ühikas veel ühe aasta tudengielu). Aeg andis teist mul tagasi: ei tudengielu – iialgi!

Lõpetuseks isiklikku. 17 aastat tagasi tutvusin tollase Pepleri 23 ühiselamu esimese korruse pesuruumis ilusa ja toreda tüdrukuga, samasuguse akadeemilise üleajateenijaga kui ma isegi. Kõndides nüüd, aastaid hiljem, meie vanema tütrega teel tema lasteaeda või kooli vanast ühikast mööda, olen näidanud talle sageli vanainimeseliku nostalgiaga „emme ja issi” tollaste tubade aknaid ning soovinud mõttes, et kõige muu ilusa kõrval ootaks teda elus ees kas või mõni aasta sanatoorset tudengipõlve. On’s see tänapäeval veel üldse võimalik? Vist küll, aga ainult siis, kui ta „issi ja emme” selle otsast lõpuni kinni suudavad maksta…

Alvar Loog oli Viljandi Kultuurikolledži ja Tartu Ülikooli tudeng aastatel 1994–2007.