Chun Au Yeungi tundlikule vaatajale loodud installatsioonid on Eestis vast endale publiku leidnud. Jagades oma mõtteid kunstist, ütleb EKA noore kunstniku preemia laureaat, et loomeprotsessis on olulisim emotsionaalse töö tegemine.

Tajusin Yeungi tööde mõlemas asukohas, kuidas mu meele tempo aeglustus, kõne samuti, keha asus rahulikumalt liikuma ning kasutas ruumi ära tihedamalt ja tähelepanelikumalt. Hellus ja kontsentreeritus, millega kunstnik oma tööle läheneb, voolab vaipadelt välja ja raamidest üle. Lähemalt vaadates leiab eest aga detailirohke, tormilise ja üsna tumedakõlalise emotsionaalse maailma. 

Miks kodu?

Olen EKA lõputööde festivali TASE ‘22 raames Chun Au Yeungi installatsioonide teises asukohas, tema kodus Soo tänaval. Ainult tänavalt sisse põigata ja mööda kitsast treppi üles ronida ning pea näengi enda ees kunstnikku, kes juhatab mind alguses läbi ühe, siis läbi teise toa. Euroopas kasutab ta Chun Au asemel nimekuju Junny, mis tundub paljudele suupärasem. Ühte tuppa langeb soe päevavalgus, mis näitab mulle kätte minimõõtudes puidutükkidest hoolikalt valmistatud lõpetamata majakese; seda ümbritsevatest mööbliesemetest ongi needsamad jupid välja saetud. Kitsa laua peal on kirjutusmasin. Nurgas seisab tuhast tühjaks tehtud ahi. Pisimajakese ülesehitus baseerub selle toa plaanil, kus me parasjagu viibime. Seinu ääristab paari kämbla laiune vaibaraam, mille keskelt on lõigatud välja osa, mis katab nüüd EKA installatsiooni põrandat. Kuid mitte täielikult – sellest on omakorda lõigatud välja majakese põrandaplaani suurune tükk, mis ongi nüüd selle sisse paigutatud.

Yeungi loodud melanhoolsed summutatud toonides koduruumide nihestatud arhetüübid ärgitavad igatsust. „Kodu leidmine on mu lakkamatu unistus. Kuni mul endal on perekond, jään ma ikka otsima seda, mida tähendab kodu,” ütleb Chun Au. „Mu pere on katkine. Emast puuduvad mul mälestused täielikult. Kasvasin üles vanavanemate juures, kuid vahel käis isa mul külas. Küsisin talt alati, kus mu ema on. Ma ei saanud ei tema ega ka isaga oma mõtteid jagada. Seepärast tahangi aru saada, mida kodu mulle tulevikus tähendada võiks.”

Yeungi loodud melanhoolsed summutatud toonides koduruumide nihestatud arhetüübid ärgitavad igatsust.

Ahi, mis on näitust saatva teksti sõnul toa üheks emotsionaalseks keskmeks, küll puhkab suvel, kuid talvel, kui seda pidi kasutama toa soojendamiseks, filmis Yeung seda analoogkaameraga ja pimedamasse vastastuppa heidab valgust just see salvestis. Kaetud akna kõrval asuvate riiulite peale on ta sättinud eri suuruses purkidesse veebruarikuust alates kogutud kaminatuha. Meil mõlemal mõlguvad mõtteis sõda ja poliitiline rõhumine. See siin on Yeungi kodu. Magamiseks toob ta koridorist madratsi ja kui ta külmkapi ukse lahti teeb, õhkub sealt tuttavat läppunud hõngu. Samal ajal on tegu tema vabade kunstide magistrikraadi lõpuprojektiga, intiimse sissevaatega sellesse, mida tähendab kodu ja kodutus, kodutunne või selle puudumine.

Miks Eesti?

Soo tänava valgemas toas on riputatud seinale Hongkongi kaart. Sealt Chun Au Yeung pärit ongi. Skulptuuri avastas ta enda jaoks pärast ehtekunsti õppimist, kui tal tekkis soov viia seal rakendatavaid kontseptuaalseid ideid ellu suuremal skaalal. Ei saa jätta küsimata tema valiku kohta: miks tulla järgmist kraadi omandama külma Ida-Euroopa riiki?

„Põhjus, miks ma otsustasin Eestisse tulla, oli siinne ajalugu. Mind puudutas see, kuidas Eesti sai iseseisvaks, ja mõtlesin, et täpselt seda vajame ka Hongkongis. See vaim… See jõud.” Pärast 1997. aastat, kui ala vabanes Briti võimu alt ja sai Hiina autonoomseks osaks, on partei püüdlused sealset demokraatiat tasa lülitada viinud massiprotestideni. Osalejate tulistamine, protestikunsti eest arreteerimine ja ajakirjanike vangistamine saavutasid haripunkti 2019. aasta meeleavaldustel. Hoolimata masside mobiliseerumisest ja ulatuslikust toetusest demokraatlikumatele jõududele Hongkongi ühiskonnas jätkavad sealne valitsus ja Hiina riik inimeste represseerimist. Kuid vastupanu kestab siiani.

Miks tunne?

„Mu tööd on väga emotsionaalsed. Nende vastuvõtt oleneb inimesest. Kui ta on samuti emotsionaalne, siis ta tunneb midagi, kui mitte, siis tema jaoks on tegu lihtsalt asjadega,” ütleb Chun Au. Ta mõtiskleb vabades kunstides domineeriva ratsionaalsuse üle ning kui küsin, mida sääraste tööde kogemine temas esile kutsub ja kas ta leiab neist midagi hoolimata omaenda tundepõhisest loomingust, sõnab ta: „Ma ei tea, kuidas sellele küsimusele vastata.” 

Ülikooli paigutatud teost „Mu süda valutab, kui on aeg lahkuda” raamistavad kaks üksteise külge kinnitatud paarimeetrist vineerist seina. Nende all on Soo tänavalt pärit hall vaibaruut, millele on seatud vineerinurga poole suunatud ekraaniga pisike analoogteler. Madal lamp heidab vasakul sooja valgust. Selle peegelpildiks kinnitas Chun Au teisele poole kõrge ümara seinalambi. Ühelt seinalt leiame veel tühjad pildiraamid, nende alumistel liistudel õrn puidutolm. Teleka eest on lõigatud ära tükk vaipa. Tuttavlikke elemente täis, pehmetes toonides, naturaalsete tekstuuridega keskkond sahiseb nostalgiast, igatsusest olnud aja järele, enne kui telekad kõhnaks ja pildid liiga selgeks läksid.

Mu tööd on väga emotsionaalsed. Nende vastuvõtt oleneb inimesest. Kui ta on samuti emotsionaalne, siis ta tunneb midagi, kui mitte, siis tema jaoks on tegu lihtsalt asjadega.

Chun Au Yeung

Mulle jäid kiirelt silma Yeungi tööde pealkirjad. Lisaks eespool mainitule veel „Sa pole enam endine” või „Our memories just won’t die, it’s the trip that keeps us alive”. Meenuvad The Smithsi laulupealkirjad või melanhoolsed Tumblri-ajad, kui jagati säbrulisi mustvalgeid subtiitritega kaadreid filmidest, et emotsionaalseid seisundeid väljendada. Uurin ta käest, kuivõrd ta tunneb vajadust kaitsta oma sentimentaalsust ratsionaalse (kunsti)maailma eest, et loominguga jätkata. Ta vastab: „Pärast selle maja ehitamist ja sellele katuse peale panemist tunnen, et elan jätkuvalt oma maailmas. Raamatus „The Poetics of Space” ütleb Gaston Bachelard, et kui inimene elab hoones, saab sellest tema maailma kese. Minu jaoks on see emotsionaalne varjupaik. Välismaailm on nii brutaalne – Ukraina sõda, ebaterve poliitiline olukord Hongkongis –, aga koju jõudes tunnen ma end turvaliselt… Ma ei tea, kui hea see on. Ma olen end maailmast lahti ühendanud ja teen siin oma asju. Seetõttu otsingi tasakaalu – kuidas tulla toime emotsioonidega, aga reaalsusega ka.” Vast siis on vaja teatavat isoleeritust.

Miks tolm?

Tunnetel on tekstuurid. Sentimentaalne süda ei suuda või ei tunne vajadust allesjäänut ära visata. Kõigel peaks olema oma koht, miski ei tundu tähtsusetu. Küsin ta käest puidutolmu kohta, mida ta kasutab nii Soo tänaval kui ka EKAs. See on poeetiline, ütleb ta. „Kujuta ette – puutolm on mööbli veri. See on puidu ja mööbli sees, aga kui lõikan seda, püüab see kinni õhu. Õhuga püüab see kinni ka mälestused.” Tolm on mälestuste tekstuur, õhus lendlevad ebemed, millest ei ole võimalik kinni haarata. Saab lihtsalt oodata, kuni see olevikku settib. Yeung, kes töötab arhetüüpsete objektidega, nagu seebid, toolid, tuli või pungad, teab, et mida laetuma, ihulisema ajalooga esemega on tegu, seda paksemad emotsionaalsed kihid seda katavad lähtuvalt ka vaataja enda kogemustepagasist. 

Mida laetuma, ihulisema ajalooga esemega on tegu, seda paksemad emotsionaalsed kihid seda katavad.

Kui uurin ta motivatsiooni ja sisemise loogika kohta, kasutab Yeung mitu korda sõnu „harmoonia” ja „tasakaal”. Ta kirjeldab mälestusi elamisest koos vanaemaga, kes põletas hommikuti altaril viirukit, et esivanematega häid suhteid hoida, ja viitab oma töödes yin’i ja yang’i printsiibile. Keha ja vaim. Kodu kehale ja kodu vaimule. Füüsiline maja ja emotsionaalne kodu. See, mida saab katsuda, ja see, mida võib tunda. Nende vastandid, kodutus ja elukoha puudumine, ei kattu omavahel. Inimesel võib küll olla elukoht, kuid ta võib siiski tunda ennast kodutuna. Samuti võib inimesel puududa elukoht, kuid see ei tähenda, et tal peaks puuduma kodutunne. Yeung tundis end kodutuna pandeemiaaja alguses, kui ta jagas ühikas kodu teise üliõpilasega. Steriilne keskkond, emotsionaalne distants võõraga, kelle pesitsemisharjumused ei ühtinud tema omadega, samal ajal viiruselainetest tingitud füüsiline lähedus – harmoonia tekkimiseks puudus võimalus. See jättis ta ilma kodutundest, kuid oli inspiratsiooniks tema 2021. aasta isikunäitusele „Don’t Think That I Am Pushing You Away” Vent Space’is, kust võis leida toolijoonistused, mürase video lähedalasuvast Olümpia hotellist, nagisse riputatud rätikud ja kahe koos töötava käe kujutised.

Miks kummitab?

Vesteldes ja Chun Au kontrollitud korra keskel ringi vaadates taban end mõttelt, et kui raskeks võib see tasakaalu otsimine elu teha. Nagu needsamad yin ja yang, mida ta kasutab oma töö kirjelduses maja, kodu, eluasemetuse (ingl houselessness) ja kodutuse (ingl homelessness) dünaamika kirjeldamiseks. Meile kõigile tuttav mustvalge sümbol ei tähista mitte täielikku staatilist tasakaalu, vaid nende vastandite vahel pidevalt podisevat dünaamikat, heleda ja tumeda, välise ja sisemise, meheliku ja naiseliku mängu, mille lõppakord ei kõla kunagi. Harmoonia, mida täiuslik kodu Junny jaoks sümboliseerib, on lõplikult võimatu, kuid ta asus seda siiski ehitama. 

Näeme nendes kolmes installatsioonis hoolast igal-tükil-on-oma-koht-loogikat, mida tahaks nimetada ringmajanduslikuks, kuid tõrgun, kuna majandusega ei ole sel midagi pistmist. Pigem väljendab see, et Soo tänava toa keskel olev majaminiatuur koosneb ümbritsevast mööblist eemaldatud tükkidest, hoopis pingelist intiimsusotsingut ja spirituaalseid filosoofiaid, millest ta loomeilm on inspireeritud. Kirjutuslauast, riiulist, telekakapist ja väikesest tumeda lakiga kaetud pingist välja saetud jupid leiavad hoolega loodud kodu selles unistuste majas, mille ta on toa keskele ehitanud. Kuid selle loomiseks muutis ta kõik teised esemed katkiseks, mittefunktsionaalseks, toolid isegi ohtlikuks.

See, et Soo tänava toa keskel olev majaminiatuur koosneb ümbritsevast mööblist eemaldatud tükkidest, väljendab pingelist intiimsusotsingut ja spirituaalseid filosoofiaid, millest ta loomeilm on inspireeritud.

Ka tuhka täis purkidele otsa vaadates lisandub installatsiooni domestsusele kummituslikkust. Yeung kirjeldab kodu kui täielikku perekonda, kuid tema ruumides valitsev üksildus näitab selgelt, et see on sihtmärk, mitte olevik. Ta tundub seda installatsioonide kaudu vaikse januga esile kutsuvat. Teostest ei kandu edasi irooniat ega külmust, vaid täitmatut vajadust kodu järele. Tema pühendumusest õhkuv haavatav vajadus lisaski mu enda kogemusele teatava kummitusliku noodi.