2023. aastal on võimalik genereerida vaid ühelauselise kirjelduse või üleslaaditud pildi põhjal põnev ja ainulaadne visuaal. Kas see tähendab, et tulevikus ei ole kunstnikke enam tarvis?

Viimaste kuude jooksul oleme näinud kasutajate genereeritud piltide laviini esimesi sahmakaid ja vaibumise märke ei paista kuskilt. Generatiivsed tehisintellektil põhinevad süsteemid on vallutamas nii kasutajate südameid kui ka netiliiklust kõikjal maailmas – alates rakendustest, mis muudavad selfi Janelle Monáe albumikaasi meenutavaks kauniks küberpunklikuks portreeks, kuni lõputu hulga meemivalmidusega absurdsusteni, nagu Danny DeVito jäljekaamerasalvestis või Jar Jar Binksi sõjakuritegude tribunal.

Niisugused uued ja veidi hirmutavad loomingulised võimalused on tõstatanud ühe olulise küsimuse. Kui tänapäeval pole põnevate piltide loomiseks vaja enam muud kui paari lauset või internetiavarustest kokkukraabitud pildirisu, siis kas inimestest kunstnike järele on üldse enam vajadust? Ja mis saab siis, kui kunstnikud näevad üha sagedamini, kuidas nende loomingut ilma loata tehisintellektil põhinevatesse süsteemidesse söödetakse, mis tähendab ühtlasi, et nende teoste fragmente võidakse kasutada uue sisu loomiseks?

Tundub olevat selge, et tehisintellekt kätkeb endas otsest ohtu – kui mitte loometöötajate võimalusele elatist teenida, siis kindlasti sellele, kuidas me tänapäeval kunstniku rolli ja kunsti väärtustame.

Mõned kriitikud on nimetanud praegust hetke lausa murranguliseks ja epohhi loovaks – Pandora laegas on avatud ja olukord on loomingulise töö tegijate jaoks igaveseks muutunud, tõenäoliselt halvemaks. Teised on jällegi meelestatud skeptilisemalt selle suhtes, kuidas need tendentsid kunstimaailma eri tasandite toimimist mõjutavad. Küll aga tundub olevat selge, et tehisintellekt kätkeb endas otsest ohtu – kui mitte loometöötajate võimalusele elatist teenida, siis kindlasti sellele, kuidas me tänapäeval kunstniku rolli ja kunsti väärtustame.

Kui tehisintellekt võidab inimest

Mõistet „kunst” ei ole muidugi kunagi üheselt ära defineeritud. Tõepoolest, läbi ajaloo – või vähemalt alates fotograafia leiutamisest – on kunsti piire puudutavate kultuuriliste arusaamade kompamine eri kunstivooludele hoogu juurde andnud. Näiteks tekkis eelmise aasta septembris internetis teatav moraalne paanika, kui USAs võitis kunstivõistluse tehisintellekti genereeritud pilt. See osutus paljude kunstnike ja kommentaatorite jaoks punaseks jooneks ning nad leidsid, et tehisintellekti genereeritud pilti ei peaks „päris kunstiks” lugema. Kuigi auhinnaks oli vaid pisike rahasumma, mille pani välja üks Colorado osariigi laat (mis auhindas näiteks ka puuviljakompotte), ei jätnud inimesed kasutamata võimalust internetis oma nördimust välja elada. Võitjaga pahandati Twitteris, teda süüdistati pettuses, laiskuses ja isegi „kunstimeisterlikkuse surmale” kaasaaitamises… Ometi jäi Coloradost pärit Jason Allen endale kindlaks ja juhtis tähelepanu sellele, et ta ei ole kunagi varjanud, kuidas teos valmis.

Oluline on aga meeles pidada, et praegu pole kaugeltki esimene kord, kui tehnoloogilised arengud on tekitanud loomevaldkonnas murrangulisi arutelusid selle üle, mida saab ja mida ei saa kunstiks pidada. Kunstiajalugu tundvad inimesed teavad seda kõike ilmselt juba hästi, aga selleks et praegu toimuvast paremini aru saada, oleks hea teha ülevaade ajaloos kohati üsna koomiliselt kordunud aruteludest. Näiteks võiksime praegu lähemalt vaadata, mis juhtus siis, kui fotograafia laiemalt levima hakkas.

Need ärritavad amatöörfotograafid

19. sajandi esimeses pooles oli fotode tegemise võimalus vaid väikesel grupil inimestest, näiteks inseneeria- või meditsiinivaldkonnas tegutsevatel ekspertidel või siis vastava väljaõppe saanud professionaalsetel fotograafidel. Fotode tegemiseks tuli omandada arvestatavad teadmised keemias ning valgustuse ja kaameramehaanika kohta, samuti aru saada, kuidas neid tegureid omavahel kombineerida. Niisiis oli fotograafia tavainimese, aga ka kunstnike haardeulatusest väljas kuni 1888. aastani, kui Kodak tutvustas maailma esimest amatöörkaamerat.

Siit sai alguse kultuuriline nihe, fotograafia kui meedium muutus laialdaselt kättesaadavaks. Enam ei olnud tarvis panustada piltide tegemisse nii tohutult aega, teadmisi ja tööd. Peagi tekkis miljoneid amatöörfotograafe, tänu kellele tekkis fotoajaloolase Michael Wilsoni sõnade kohaselt „lademetes tehniliselt häid, kuid esteetiliselt külmaks jätvaid fotosid”.

See kohutas paljusid professionaalseid fotograafe. Nad tundsid, et oskused, mille lihvimisele nad olid kulutanud aastaid (ja kes teab kui palju raha), ei suutnud enam võistelda harimatu ja kaootilise massi tegevusega. Nad kartsid, et nende endi ja nende armastatud meediumi tulevik on tume – nad heidetakse lõpuks lihtsalt kõrvale.

Need sündmused toimusid samal ajal, kui sündis esimene rahvusvaheline fotokunstiliikumine. Pitoreskse fotograafia esindajad ehk pitoristid tegelesid kuiva ja akadeemilise fotograafia subjektiivsema ja väljendusrikkama pildikeele teele pööramisega, eelistades reaalsuse dokumenteerimisele lavastuslikkuse ilu. Need paralleelsed arengud lõid fooni ägedateks aruteludeks selle üle, kas fotograafiat peaks üldse kunstiks pidama; aruteludeks, mis tundusid toona äärmiselt olulised, kuid jäid peagi soiku.

Professionaalsed fotograafid kartsid, et nende endi ja nende armastatud meediumi tulevik on tume – nad heidetakse lõpuks lihtsalt kõrvale.

Pliiats, kaamera ja Midjourney

Mineviku professionaalsete fotograafide nördimus teeb mulle paratamatult veidi nalja. Nende lühinägelikkus, suutmatus ette kujutada, kuidas nende valdkond võib aja jooksul muutuda, on koomiline, eriti kuna niisugune palavikuline territoriaalsus kerkib kultuuriajaloos ikka ja jälle esile. Kiiresti muutuvas kunstimaailmas näib traditsioonidest kinnihoidmine sisyphosliku luhtuma määratud pingutusena. Loomulikult ootasid fotograafiat ees muutused – ja veel millised! Maalikunstnikud hakkasid ateljeedes samuti fotokaameraid kasutama ning tänapäeval on väga keeruline leida kunstnikku, kes ühel või teisel viisil anduripõhist pildiloometehnoloogiat ei rakendaks. Mis aga kõige olulisem – fotograafia ei ole meediumina kättesaadavuse suurenemise tõttu mitte kunagi väärtusetuks või iganenuks muutunud.

Kiiresti muutuvas kunstimaailmas näib traditsioonidest kinnihoidmine sisyphosliku luhtuma määratud pingutusena.

Ei oleks liialdus tõmmata paralleele eespool mainitud sündmuste ja tänapäevaste arutelude vahel, mis lahkavad tehisintellekti rolli kunstis. Kunstivahendite laialdasemalt kättesaadavaks muutumine võib teatud mõttes kahandada nende väärtust inimeste jaoks, kes on väsimatult vastavate oskuste arendamisse panustanud. Enim kipuvad sel teemal sõna võtma just ameeriklased (milline üllatus!), kes on püüdnud vabaneda ülemäära kalli kõrgema kunstihariduse omandamisega kaasnenud õppelaenust just illustratsioonide ja muude sarnaste loovtellimuste abiga. Veel kümme aastatki pärast bakalaureusekraadi omandamist üsna suure õppelaenujäägiga ja Ameerikast pärit kunstnikuna saan ma neist aru.

DALL·E, Midjourney ja Stable Diffusioni andmekogumissüsteemid neelavad kõik alla. Need süsteemid on õpetatud välja massiivsete andmekogude põhjal, et mustrite analüüsimise ja andmete ümberkombineerimise teel uut ja ainulaadset sisu luua – seda protsessi nimetatakse difusiooniks. Mõningaid tekstil põhinevaid pildiloomesüsteeme treenitakse LAION-5B-nimelise andmebaasiga – tegu on uskumatult laiahaardelise avatud koodiga, miljarditest piltidest koosneva koguga, kuhu on igast interneti nurgast andmed kokku riisutud. Paljud sinna sattuvad pildid on autoriõigusega kaitstud ja seetõttu peavad kunstnikud generatiivse tehisintellekti loodud kujutisi tihtipeale plagiaadiks. Väidetavalt on juhtumeid, kus genereeritud pildil on kunstniku signatuur veel näha, olgugi et deformeerunud kujul.

Plagiaadiküsimus

Kuigi riskantne võib olla korporatsioonide kavatsustesse heauskselt suhtuda, tasub meeles pidada, et neurovõrkude toimeloogika on avalik teave. Vastuseks eelmise aasta detsembri alguses kerkinud plagiaadisüüdistustele ütles LAION-5Bd kasutava rakenduse Lensa omanikfirma Prisma Labsi tegevjuht, et aruteludes „kunstnike signatuuride moondunud riismete” üle ei arvestata sellega, kuidas neurovõrgud tegelikult toimivad, vaid lihtsalt oletatakse, et need kombineerivad olemasolevaid pilte. Kuigi neurovõrke treenitakse tõepoolest juba olemasolevate piltide abiga, ei teki uued pildid tehisintellekti õppematerjaliks olnud konkreetsete piltide kokkukleepimise teel. Tehisintellekt on lihtsalt õppinud konkreetseid stiile meisterlikult jäljendama. Üks klassikaline näide generatiivse tehisintellekti esimestest edusammudest on hetk, kui tehisintellekt suutis viimaks pikslid ekraanil veenvalt koerakujuliselt paigutada pärast selle treenimist miljonite piltidega, mille kirjeldusse oli märgitud „koer”. Samamoodi suudab tehisintellekt luua iseseisvalt Edvard Munchi stiilis maalitud pildi konn Kermitist, kasutamata selleks konkreetseid elemente piltidest, mis kannavad märksõna „Kermit” või „Edvard Munch” ning mida kasutati selle treenimiseks. See tähendab, et generatiivne tehisintellekt toimib pigem kollaaži põhimõttel: see konstrueerib nullist piksel piksli haaval uusi pilte, mitte ei lõika ja kleebi kokku juba olemasolevaid.

Kuigi neurovõrke treenitakse tõepoolest juba olemasolevate piltide abiga, ei teki uued pildid tehisintellekti õppematerjaliks olnud konkreetsete piltide kokkukleepimise teel. Tehisintellekt on lihtsalt õppinud konkreetseid stiile meisterlikult jäljendama.

Edvard Munch on juba ammu surnud, kuigi tõsi – tema pärijatele toob Munchi pärand sisse suuri rahasummasid. Tasu küsimus muutub aga palju akuutsemaks, kui jutt puudutab elavaid kunstnikke, kelle töid kasutatakse ilma nende nõusolekuta ja seda kuidagi kompenseerimata. Kunstirühmitus Spawning, mille ühed loojad on tehnokultuurikriitik Mat Dryhurst ja tema heliloojast partner Holly Herndon, on teinud veebisaidi Have I Been Trained? (Kas osalen treeningus?), mis võimaldab kunstnikel saada infot miljardite piltide kohta, mida on kasutatud Stable Diffusioni treenimiseks. See pakub ka võimalust (mitte) osaleda edaspidi tehisintellekti treenimiseks kasutatavates andmebaasides.

Milline illustraator suudaks panna vastu kiusatusele järele uurida, kas tema loomingut kasutati tehisintellekti treenimiseks? Ma ise olen kasutanud mitut lähenemist (sisestanud oma nime või laadinud otsingumootorisse oma töid), kuid tulemused on olnud ootamatud. Pliiatsijoonistus Mickey Rourke’ist joonelisel paberil, veidi Monster High’ fännikunsti, kriidiga joonistatud tegelaseleht lillade juustega chibi-stiilis animekarakteri kohta, mida ümbritsevad eri aksessuaarid, sh hõljuv kirstukujuline käekott ja hirmuäratav skelettnukk. Proovisin paar korda veel. Seekord kasutasin endast kergemini guugeldatavate illustraatorite loomingut ja sain üsna sarnaseid tulemusi. Paljudel neist joonistustest olid URLide signatuuride kritseldused ja väga spetsiifiline esteetika – need pärinesid ilmselgelt DeviantArtist.

Suurem osa kunstist, mida tehisintellekt kirjelduse põhjal koostab, sarnaneb fännikunsti stiilis ülepakutud digiportreedega… Tegu on sisuliselt internetiversiooniga Venice Beachil müüdavast suveniirikunstist, mida keegi ei taha. Kitš on sinna justkui sisse kirjutatud. Ehk juba see, et DALL·E on moodustatud nimedest Dalí ja Wall·E, näitab, et nimi ja pildiline sisu on oma klišeelikkuses sobivas vastavuses.

Ehk juba see, et DALL·E on moodustatud nimedest Dalí ja Wall·E, näitab, et nimi ja pildiline sisu on oma klišeelikkuses sobivas vastavuses.

Kunst sünnib võrgustikus, mitte vaakumis

Tehisintellekt imiteerib kunsti, mis imiteerib elu. Sestpeale, kui tavainimestel avanes esimest korda võimalus oma kunstiteosed internetti üles panna, on kõik kohad halba kunsti täis olnud. Kuid kas see peegeldab kuidagi kunstivaldkonna kui terviku olukorda? Mina ütleksin, et selle taustal paistab hea kunst veelgi paremini silma. Muret teeb see, et tehisintellekt võtab inimestelt töö ja kommertslikum kunstimaailm ujutatakse seesuguse mõttetusega üle… Nagu see poleks juba nii.

Avaldunud nördimus tuleneb osalt tahtlikust teadmatusest reklaami toel toimivates platvormipõhistes kogukondades osalemise tagajärgede suhtes, kuivõrd nende omanikeks on kasutajate andmete kogumisele ja nende rahaks tegemisele orienteeritud korporatsioonid. Veeb 2.0 ehk meie praeguse, kasutajate genereeritud sisul põhineva internetiversiooni puhul on Meta tütarettevõtted Instagram ja Facebook trikitanud inimesed uskuma, et meil on nende süsteemides tegutsedes märksa rohkem agentsust, kui me seda tegelikult evime.

Minu meelest on hämmastav, et kunstnikud on niivõrd nördinud just sotsiaalmeediast kokku korjatud piltide kasutamise pärast. Need pildid eksisteerivad JPEG-failidena, sageli sisseehitatud jagamisfunktsiooniga, neist on kerge kuvatõmmiseid teha, kusjuures neil kõigil on potentsiaali igaveseks küberruumi hulpima jääda. Mil määral võiks niisuguses baudrillardlikus peegelsaalis üldse kontrolli säilimist eeldada?

Kasutajate genereeritud sisul põhineva internetiversiooni puhul on Meta tütarettevõtted Instagram ja Facebook trikitanud inimesed uskuma, et meil on nende süsteemides tegutsedes märksa rohkem agentsust, kui me seda tegelikult evime.

Ja kas paneksid tõesti pahaks, kui teine kunstnik kasutab sinu loomingut inspiratsiooni allikana, kuniks ta seda otseselt ei kopeeri? Kui vastus on jah, siis kahjuks on mul sulle halvad uudised… Kunstiteosed ei valmi vaakumis. Me oleme ju kõik õppinud tegema kunsti just teiste loomingu põhjal. Kunst on alati sel viisil arenenud, ega see nüüdki muutu.

Küsimus ei olegi niivõrd selles, kuidas sa ise kunstnikuna oma töid internetis näidata soovid, sest internet ei ole demokraatlik avalik ruum, ükskõik kui väga me seda ka ei sooviks. Olulisem on olla endaga aus selles, kuidas need platvormid töötavad, ja ühtlasi mõista, et oma loomingu sel viisil näitamine tähendab faustliku kokkuleppe sõlmimist. Ennekõike tuleb meil endale ausalt tunnistada, mida niisuguste süsteemide igapäevane kasutamine endaga kaasa toob, alles siis saame tõsisemalt generatiivse tehisintellekti loodud kunsti eetilisest küljest rääkida.

Hirm kui kunsti pealiskaudselt mõistmise peegeldus

Võimalik, et jutud plagiaadist varjavad märksa sügavamalt juurdunud hirmu – hirmu, et inimloovusel ei ole siin maailmas enam kohta. Üldiselt näitab hirm, et tehisintellekt võiks justkui inimkunstnikud asendada, üksnes pealispindset arusaama kunstist. Olgugi et kogeme kunsti paljuski ekraani vahendusel, ei tähenda hea kunst üksnes ilusaid pildikesi või põnevat taustapilti. Kunsti väärtus tekib tänu viidetele, mida see sisaldab, ideedele, mida see evib, inimestele, kes on selle loonud, ning selle suhtele kultuuriga. Kui tahes maitsetu see nii mõnelegi ka ei tundu, oleks meil parem mõista, et aastal 2023 sõltub kunstniku edu tema n-ö isiklikust brändist ja suutlikkusest end õigesse nišši paigutada. Selleni tehisintellektil põhinevad programmid (praegu veel) ei küündi. Samamoodi nagu meile ei pruugi kuigivõrd korda minna, mida Siri või Alexa meist arvavad, ei pöörata ühiskonnas suurt tähelepanu ka nutitehnoloogia sotsiaalelule.

Kunst muutub „heaks” siis, kui kunsti ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas nii otsustatakse. Kui ühiskond usub, et suuresti tehisintellekti loodud kunst ei ole huvitav või „hea”, siis see ei olegi hea. Ja see on vähemalt üks asi, mida me saame kultuuritarbijate ja -tootjatena mõjutada.

Aastal 2023 sõltub kunstniku edu tema n-ö isiklikust brändist ja suutlikkusest end õigesse nišši paigutada.

Nagu Mat Dryhurst on öelnud, oleme jõudmas „uude küllusliku meedia ajastusse”. Igasugust meediat tuleb aina juurde, nii et pidevast pildi- ja andmetulvast millegi väärtusliku ja tähendusliku leidmine muutub aina keerulisemaks. Kuid nagu nägime äsja fotograafia laialdasema leviku põhjal, ei ole see „uus ajastu” nii uus midagi. Võib ju rusikaga vibutada ja kunstitraditsioone enda omaks kuulutada, aga kokkuvõttes tulevikule kätt ette panna ei saa.

Generatiivse tehisintellektiga töötavad inimesed ei ole veel sellise funktsionaalsusega töövahendeid kasutavale ja tavasid murdvale kunstiliikumisele nime andnud (nagu seda tegid pitoristid 20. sajandi alguses), aga on mitmeid kunstnikke, kes on niisuguste süsteemide kasutamisele kontseptuaalselt lähenedes põnevaid teoseid loonud. Jon Rafmani hiljutised katsetused tehisintellektiga vaatlevad digitaalse kehatuse ja materiaalsuse vahelist pinget, käsitledes samas ka kultuuriliste müüdiloomemehhanismide mõjuvõimu ja õõvaorust väljaroogitud ainest. Teised kunstnikud, näiteks Rustan Söderling, Balfua ja Keith Rankin, on teinud oma Instagrami kontodest omamoodi mood board’id või prooviesinemiste ruumi, kus võib näha tehisintellektiga koostöös valminud esteetiliselt nauditavaid kauneid ja kummalisi tulemeid. Cindy Sherman näib kasutavat tehisintellekti oma kunstipraktika tehisliku jätkuna, rakendades seda talle varemgi tuntust toonud autoportreede loomisel.

On mitmeid kunstnikke, kes on niisuguste süsteemide kasutamisele kontseptuaalselt lähenedes põnevaid teoseid loonud.

Generatiivne tehisintellekt loob kunstnikele kontseptuaalselt viljaka pinnase. Ja kahtlemata on ka selle klišeelikes väljundites nii mõndagi huvitavat, mida edasi uurida. Kuivõrd neurovõrgud peegeldavad oma loojate hoiakuid, on neisse teatav kallutatus paratamatult sisse ehitatud – meie vead on ka nende vead. Minu katsetused tehisintellektiga on olnud kõige põnevamad siis, kui olen avastanud, kuidas tehisintellekt üritab teha paremaid valikuid või täita lünki, mille mina olen tahtmatult sisse jätnud.

Ma ei usu, et tehisintellekt võiks kunstnikud asendada. Ilmselt on kunstnikke ja disainereid, kes jäävad mõnest tööst ilma, kuna klient otsustas raha säästa ja Midjourney abiga ise midagi amatöörlikku genereerida. Aga ma julgeks pakkuda, et palju rohkem on kunstnikke, kes tunnevad meediumi vastu huvi ja hakkavad ise katsetama ning kasutavad seda eri ideede visandamiseks, kompositsiooniga mängimiseks ja (isegi) klientidele tellimustööde tegemiseks. Õige pea ei ole generatiivse tehisintellektiga loodud kunst enam uus ega võõristust tekitav ning selle laialdane levik ei põhjusta halbu eelaimdusi.

Kui tehisintellekt kunstnike normaalsete töövahendite hulka arvatakse, just nagu juhtus selle eelkäijate fotograafia ja Photoshopiga, lõppeb ka see arutelu. Kuid see alles selgub, milline mõju on neurovõrkude kasutamisel väljaspool kunstivaldkonda ning kuidas see tulevikku muudab.

Zody Burke on New Yorgist pärit kunstnik. Praegu elab ta Tallinnas ja omandab EKAs kaasaegse kunsti eriala magistrikraadi. Tema lõputöö tegeleb pingega varasematelt põlvedelt päritud kultuuriliste müütide ja reaalse elu vahel kliimasoojenemise all kannataval planeedil ning kulmineerub aprillis EKA galeriis avaneva näitusega „Entroopia kadalipp”.

Keiu Krikmann on kirjutaja, tõlkija ja kuraator. Alates 2021. aastast töötab ta kunstiajakirja A Shade Colder toimetajana.