Tulevikuprognoosid räägivad Hollywoodi vastu
Lugemisaeg 3 min„The Congress” (2013, Iisraeli koostööfilm). Režissöör ja stsenarist Ari Folman, Stanisław Lemi romaani ainetel, osades Robin Wright, Harvey Keitel, Jon Hamm jt. 122 min.
Nägin „Kongressi” esimest korda ühel PÖFFi hilisõhtusel seansil, mil see tundus segane ja ei jätnud eriliselt vaimustavat muljet. Sci-fi ja värviliste animeeritud kaadrite virvarriga võib end lasta ka niisama lõbustada, kuid ainult sellest rõõmu tundmiseks on film liiga pikk. Väike kripeldus aga püsis ja vaatasin seda siiski uuesti. Juba esimese kümne minuti jooksul sain aru, et olin teinud vea. Mulle tundub, et minu esialgne aversioon on pesuehtne näide sellest, kuidas keerukamate projektide puhul peab publik tulema autoritele poolele teele vastu. Tegemist on suurepärase linateosega. „Kongressis” on ühendatud nii kaasaegsed filmitehnikad, andekalt läbi töötatud käsikiri kui ka eelmise aasta üks säravamaid näitlejarolle. Robin Wright kehastab enda nime all keskealist Hollywoodi näitlejannat, kellele pakutakse tulevikumaailmas võimalust lasta skaneerida kogu oma olemus avatariks arvutiekraanil. Kuna animaatorid võivad 3D Robini virtuaalset keha vastavalt oma tahtmisele kõikvõimalikke karaktereid mängima panna, on loetud ka näitlemise päevad senises tähenduses.
Iisraeli animalavastajat Ari Folmani tunneb filmimaailm eeskätt tänu tema eelmisele, samuti live-action-kaadreid ja animatsiooni vaheldumisi kasutavale autobiograafilisele dokumentaalile „Valss Bashiriga” (2008). Rotoskoopiliselt animeeritud filmiosad loonud animaatorite punt sai taas kokku, et korrata neli aastat tagasi toimunud Cannes’i tormilist vallutamist, ent „Kongress” osutus filmiks, mida laiem publik armastab ehk enam kui mitmed kriitikud. Ajalehtede veergudel on kritiseeritud ennekõike teose hektilist olekut, milles ühtsus on jäänud saavutamata. Pean ütlema, et ma ei nõustu sellega sugugi, kuna nii mõtteliselt kui esteetiliselt on lavastus väga selge läänelikule loojutustamisele omase alguse ja lõpuga, mis loob konkreetse ajalis-ruumilise raamistiku tervele narratiivile. Joonistatud ja filmitud lõike ei ole kasutatud korrapärata, vaid ristriimiliselt film-anima-film-anima, ning ideoloogiliselt lõppeb film samuti üksikasjaliku lahendusega. Kui Stanisław Lemi loodud ulmekate peategelane Ijon Tichy („Futuroloogiline kongress”, 1971 jne) jäi mittemateriaalses ilmas lõpuks magama, et aastaid hiljem reaalsuses ärgata ning leida, et psühhedeelne reis oli vaid illusioon, siis Folman võtab oma interpretatsiooni kokku, vastupidi, virgumisega virtuaalsuses. Arvestades kummagi autori oskust kahelda mitte vähemas kui kõiges, mis meie ümber on, ei ole nende kahe pooluse valimine üldse olulinegi.
Üle vindi keeramised tulevad ilmsiks ennekõike võrdluses Lemi romaanide elutervelt musta naljasoonega, mis saatis Ijon Tichy’d heatahtliku uurija kombel erinevatel kosmosereisidel. „Kongressis” laetakse ulmele juurde küünilisust ja tuska, unustades seejuures mõõdutunde. Linateoses on universum küll pöördes ehk ilmekamaltki kui paberil, sest filmitehnilisi väljundeid on ekraniseeringus kasutatud õnnestunult, kuid inimkonnas pettumise eri värvides kordamine tundub lõppeks ebameeldivalt pealetükkiv. Kui raamatut poleks lugenud, ei häiriks see, et filmis on satiiri üle doseeritud, mitte üks raas, vaid see oleks mõjunud eesmärgina omaette.