Endises vanglas tegutsev kultuurikeskus Lukiškėse vangla 2.0 püüab näidata, kuidas kultuuri ja kunsti kaudu saab mõtestada ümber kohti, mis kannavad rasket ajaloolist taaka.

Vilniuse endise Lukiškėse vangla peavärava poole liikudes haarab silm esmajoones müüride vahel kõrguvat Püha Nikolai Õigeusu Kirikut, mis mõjub oma ajaga tumedaks tõmbunud koloriidi, sümboolsuse ja massiivsusega rusuva, kuid paratamatult ka võluvana. Värava ees tervitab meid Martynas Butkevičius, üks Lukiškėse vangla 2.0 kaasasutajatest, kelle eestvedamisel on tegutsenud kompleksis juba neli aastat kultuurikeskus, kus toimuvad kontserdid, etendused, poliitdebatid, näitused ja palju muud. Lisaks rendivad siin stuudioid eri valdkondade loomeinimesed. Väravast sisse astudes ei kaota koht oma ajaloolist autentsust, küll aga on õhustik seespool müüre palju helgem. Hoovis on väike söögikoht, baari-truck, kellegi stuudiost kostab õue techno’t, ringi lippavad kassipojad ning nurga taga avaneb veelgi suurem hoov, kuhu mahub ligi kolm tuhat inimest ja on püstitatud lava.

Martynas juhatab meid panoptikumi stiilis ehitatud peahoonesse, kus asuvad kinnipeetute kongid, ülekuulamistoad ja isegi ruumid, kus vangid valvurite valvsa pilgu all abielluda said. Leidub ka konge, mis on jäetud täpselt selliseks, nagu need olid viimaste vangide lahkudes – ülimalt kitsas toas (igal vangil oli umbes 1,81 kuni 2,71 ruutmeetrit isiklikku ruumi, pärast Euroopa Liiduga liitumist regulatsioonide järgi 3,6) leidub kõiksugust memorabilia’t ja olmeasjakesi alates klassikalistest nappides rõivastes naisepiltidest kuni märkmetega kalendri ja šampoonipudeliteni. Üks vang seal siiski veel pesitseb – trellide vahelt paistab ülikonda riietatud Vladimir Putini papist kuju, mille kohta sõnab Martynas: „See on koht, kuhu ta kuulub.”

Kui Lukiškėse kompleks avalikule enampakkumisele pandi, olite te ainsad, kes sellele pretendeerisid. Millal tärkas idee, et sellest kohast võiks saada kultuurikeskus? Mis tunded teid valdasid, kui võtmed kätte saite ja rentnikena majja astusite?

Esialgu meil tegelikult polnud selget ideed luua just selline keskus, nagu siin praegu on. See põhimõtteliselt justkui kukkus meile taevast sülle. Visiooni paika panemise protsess sai alguse alles siis, kui rendiõiguse võitsime, ning kõik arenes väga spontaanselt. Kuna see juhtus suvel ehk kõrghooajal, polnud meil aega maha istuda ja planeerida. Kõik kulges pigem tunde järgi ja inertsist ning tugines meie varasematele ürituste korraldamise ja produtseerimise kogemustele. Esmane eesmärk oli luua sellest vangla parem versioon.

Kuna vangla suleti 2019. aastal, on see ajaloolastele endiselt „värske materjal”.

Kõige keerulisem oli alustades. Oli pandeemiaaeg, nii et meid valdasid mitmed hirmud, kuid usk ideesse ja sellesse kohta ületas kõiki takistusi. Muidugi oli väljakutse, kuidas muuta see eri sihtrühmadele atraktiivseks ja vastuvõetavaks paigaks, austades samal ajal selle ajaloolist tähtsust. Lukiškėst on seostatud pikka aega negatiivsete emotsioonide ja mälestustega, mistõttu selle ruumi avatuks, külalislahkeks ja kaasavaks muutmine nõudis rasket tööd ja palju unetuid öid. Praegune atmosfäär räägib aga enda eest. Nüüdseks on sellest saanud kultuurne ja elav keskus, kus toimub palju üritusi ja tegevusi ning kus on tugev kogukond.

Lukiškėse vangla suleti alles 2019. aastal. Kuna seda kasutati muu hulgas nii natsi- kui ka Nõukogude režiimi ajal, on sellel kurikuulus minevik. Kas saaksid natuke selle ajalugu avada?

Lukiškės avati 1904. aastal ja see oli Vene impeeriumi üks moodsaimaid vanglaid. Moodne just tehnoloogilises mõttes – seal oli küttesüsteem ja jooksev vesi – ning ka karistusele lähenemise poolest – see on ehitatud panoptikumina (panoptikumi kontseptsiooni järgi on ühel valvuril võimalik näha korraga kõiki kinnipeetavaid – kuigi füüsiliselt ei ole see võimalik, ütleb panoptikumiteooria, et teadmine sellest, et keegi võib neid igal hetkel jälgida, tõstab vangide enesedistsipliini – M.M.) ning eneseparandamine käis töö ja distsipliini kaudu. Niisiis sümboliseeris Lukiškės üleminekut kehaliselt karistuselt eneseparandamisele, et inimene saaks pärast vangistust normaalse kodanikuna ühiskonda naasta.

Lukiškėse puhul räägime ajaloolase Timothy Snyderi sõnade järgi „Veremaast”. Meie piirkond jäi kahe halva, Hitleri ja Stalini vahele.

Lukiškės on funktsioneerinud läbi ajaloo vanglana – nii Vene impeeriumi, teise Poola Vabariigi, esimese ja teise Leedu Vabariigi, esimese ja teise Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni ajal. Mõlemad totalitaarsed režiimid kasutasid Lukiškėst eelkõige kriminaalkurjategijate, aga ka poliitvangide kinnipidamiseks. Samas ei olnud Lukiškės kunagi massimõrvade toimumispaik. Natsid panid juutide massimõrva toime linnast väljas Paneriais. Nõukogude võim tappis vabadusvõitlejaid Tuskulėnais, piinamiseks kasutasid nad tavaliselt KGB vanglat. Nii on Lukiškės justkui Leedu lähiajaloo minikokkuvõte.

Aga olgem ausad, kuna vangla suleti 2019. aastal, on see ajaloolastele endiselt „värske materjal”. Lukiškėse vangla ajaloost on ilmunud vaid üks raamat ja mõned artiklid, nii et teame selle minevikust veel vähe ning ootame endiselt uusi käsitlusi ja lähenemisi.

Kas olete puutunud kokku ka avaliku protestikisaga, et kuidas vangla niimoodi kultuurikeskuseks muudetakse?

Linnarahvas, kui mitte kogu riik, reageeris erinevalt. Mõned olid kohe väga toetavad ja huvitatud võimalustest, mida see ümberkujundatud ruum pakub. Kuid kõlas ka skeptilisi hääli. Stereotüüpe polnud lihtne maha raputada. See nõudis pidevat kommunikatsiooni ja inimeste harimist seoses sellega, kuidas kultuur ja kunst suudavad elavdada ja rikastada kohta, mis kannab rasket ajaloolist taaka. Mitmed üritused, avatud uste päevad ja kogukonna kaasamine aitasid avalikkuse suhtumist muuta. See endine vangla pole nüüd pelgalt keskus kunstile ja kultuurile, vaid ka paik, kus inimesed saavad mõtiskleda ajaloo üle ja õppida minevikust, mis on osa meie missioonist.

Endiselt on eri leere ja tugevaid arvamusi selle kohta, mida Lukiškėsega tegema peaks. See on paratamatu ja me mõistame seda. Kuid meie olime need, kes nägid selle koha potentsiaali, ja oleme püüdnud sellest keerulise ajalooga kompleksist parimat võtta.

Vanglas toimuvad tuurid, mida juhivad ka mõned endised vangid. Kuidas te veel selle koha ajalugu rõhutate? 

Me usume, et Lukiškėses saab arutada Leedu ja teiste piirkondade traumeeriva ajaloo üle. Vanglas saab osaleda ajaloolisel ekskursioonil ning lisaks on siin toimunud kaks näitust Leedu naissõduritest ja kodanikest, kes aitasid teise maailmasõja ajal juute päästa. Samuti korraldame arutelusid ja loenguid vangla mineviku või režiimidega seotud teemadel. Teeme koostööd ka Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskusega. Nii et võib öelda, et saame vangla minevikust sammhaaval paremini aru.

Kompleks on üüratu. Kui seal tuuril käisin, siis ütlesid, et kujutage ette, kuidas on seda kõike talvel kütta. Kuidas te selle majandamisega toime tulete?

Kompleksi aitavad ülal hoida siin korraldatavad üritused, riik ega kolmandad pooled meid ei rahasta.

Lukiškėses filmiti „Veidrate asjade” („Stranger Things”) neljas hooaeg ning hiljuti ka ameerika räppari ja koomiku Lil Dicky muusikavideo „HAHAHA”. Kuidas on need projektid teie tuntust kasvatanud? Kas teil on palju koostööpakkumisi?

Lukiškės on vaieldamatult väga unikaalne ja autentne hoone, mis juba iseenesest meelitab publikut. Oleme esimestest päevadest peale palju pakkumisi saanud. Samal ajal tahame aga säilitada koha autentsust ja seetõttu ei võta me vastu sugugi mitte kõiki filmimisettepanekuid.

Eestis toimub praegu Lukiškėse läbituga sarnane protsess Patarei merekindluses, mis on samuti endine vangla – osa sellest muudetakse kommunismiohvrite mälestusmuuseumiks, kuid sinna luuakse ka ruumid kontoritele, restoranidele, butiikidele ja meelelahutusele. Maailmas on ka teisi näiteid endistest vanglatest, mis toimivad hotellide või isegi koolide ja spordisaalidena. Mida näete teie selliste arengute põhjustena?

See ei ole lihtne küsimus. Iga juhtum on erinev. Mõnikord võib tegu olla erilise hoonega. Mõnikord toimuvad sellised üleminekud majanduslikel põhjustel. Mõnikord on eesmärk lihtsalt pakkuda meelelahutust ja tekitada elevust. Lukiškėse puhul räägime ajaloolase Timothy Snyderi sõnade järgi „Veremaast”. Meie piirkond jäi kahe halva, Hitleri ja Stalini vahele. Meil on vaja selle teemaga töötamiseks rohkemat kui ainult muuseumid või akadeemilised institutsioonid. Me vajame kohta, kus rääkida, arutada ja harida. Ja harida informatiivsel, kuid samal ajal lõbusal viisil. Lukiškės saab seda pakkuda.

Vangla töötajate endistes kabinettides ja kogukondlikes ruumides tegutsevad nüüd kunstnikud. Mis hüvesid te neile pakute ja mis tingimustel nad sinna ruumi üürida saavad?

Praeguseks on leidnud endale Lukiškėse vangla seinte vahel stuudio rohkem kui 550 loomeinimest ehk „residenti”, nagu me neid nimetame. Nende hulgas on artiste ja kunstnikke, kes on muutnud oma ruumi näiteks muusikastuudioks või ateljeeks, kuid ka ajakirjanikke, fotograafe, podcaster’eid ja tantsijaid.

Kogukond on tõenäoliselt selle hoone ümberkujundamise protsessi kõige olulisem osa, sest just need inimesed on kõigi projektide, kogu selle meeleolu ja atmosfääri taga, mille Lukiškėse vangla uue versiooniga kohtudes eest leiab. See on tõenäoliselt ainus koht Leedus, kui mitte Euroopas, kus on suudetud tuua ühte ruumi kokku nii palju erinevaid kunstnikke. See on ka nende enda jaoks väga oluline, näeme, kui palju siin sünnib uusi sõprussuhteid, mis viivad koostöö ja ilusate ühisprojektideni.

Residentidel on muidugi omad eelised. Stuudio hind on üsna odav, arvestades, et see asub linnasüdames. Pakume neile ka oma ühisruume ürituste korraldamiseks, näiteks albumi eelkuulamispidudeks, kontsertideks jne. Nad saavad osaleda enamikul meie üritustest täiesti tasuta.

Kui tähtis on Lukiškėse vangla 2.0 teie arvates Leedu kultuuriväljal?

Esiteks ei ole selle projekti keskmes me ise, vaid Vilniuse linn, kogukond, uus lähenemine ja paljugi veel. Meie peamine eesmärk on tuua inimesed kokku ja tõsta kultuuriruumide taset. Meil on täiesti ainulaadne ajalooline pärandruum ja palju kirglikke inimesi, kes on valmis tegutsema. Oleme senise tegutsemisaja jooksul osa oma visioonist juba avalikustanud ja andnud endisele vanglale uue, parema näo, kuid näeme, mida saame veel paremini teha ja kuidas linnale veel rohkem anda. Töötame selle nimel.

Siin põimuvad ajalugu ja tänapäeva elu, mis loob omapärase keskkonna kontsertide korraldamiseks, etendusteks, poliitilisteks aruteludeks, jalutuskäikudeks ja muudeks üritusteks. Lisaks tõstatab vanade ruumide muutmine kunsti- ja kultuuriinstitutsioonideks mitmeid olulisi küsimusi, millel on märkimisväärne mõju linnale ja selle elanikele. Üks neist puudutab ajaloolise mälu säilitamist ja rikastamist. Vanglast ei saa ainult mineviku reliikvia, vaid ka elav muuseum, mis mälestab ning võimaldab inimestel õppida linna ajaloo ja tsaariaja ajalooliste sündmuste kohta ning mõtiskleda mineviku sotsiaalsete ja poliitiliste reaalsuste üle.

Kogukond on tõenäoliselt selle hoone ümberkujundamise protsessi kõige olulisem osa.

Kultuur suudab teisendada ka vangla kui ühiskondlikult olulise objekti tähendust. Kui varem oli see represseeriv ruum, siis nüüd sümboliseerib see loovust, kunsti, muusikat ja vabadust. See aitab muuta, millisena ühiskond seda kohta näeb, annab sellele uue, positiivse tähenduse ning soodustab avatust ja dialoogi.

Lisaks kasvatame kogukonda ja pakume mitmekesisust. Siinsed üritused meelitavad eri tausta ja huvidega inimesi, mis tekitab ühtekuuluvustunnet ja avab inimestele mitmesuguseid kultuurilisi ja sotsiaalseid väljundeid. See rikastab linna kultuurielu ja edendab sallivust. Lisaks meelitab see ka turiste ja külastajaid, suurendab linna atraktiivsust, toetab kohalikke ettevõtteid ja aitab teenida tulu. Muu hulgas võivad kultuuriüritused ja -algatused tuua kaasa investeeringuid ning luua uusi töökohti.

Kokkuvõtlikult toob Lukiškėse vangla muutmine kunsti- ja kultuuriinstitutsiooniks palju kasu nii linnale kui ka selle elanikele. See ainult ei säilita ega rikasta ajalugu, vaid muudab ka sotsiaalse maamärgi tähendust, edendab kogukonna kaasatust, loob majanduslikke hüvesid ja stimuleerib loovust.