Sumedate sügisõhtutega saabub ka üheksas tumeda elektroonilise muusika festival Body Machine Body. Teiste seal läheb 19. oktoobril HALLis toimuval üritusel lavale Lynette Cerezo poolt veetav bänd Bestial Mouths, kelle muusika on segu gooti, industrial’i ja noise’i tumeainest ning Cerezo võimsast vokaalist.

Bestial Mouthsi uus EP „INSHROUDSS” ilmub 28. oktoobril. Millises meelelaadis see plaat sündis?

„INSHROUDSS” on üks mu isiklikumaid albumeid seni. See erineb eelnevatest juba selle poolest, et lõin ise terve kontseptsiooni ja kirjutasin lüürika, kuid samuti on see teekond, mille ma viimase albumi „HEARTLESS” järel olen läbinud. See räägib tõelisest ja ausast emotsioonist, mis tuleneb lahutusest ning Bestial Mouthsi enda omaks tegemisest – mu eksabikaasa ja mina alustasime bändi koos. Samuti on siin kahtlemist iseendas, kurbust ja seisakut, mis mu elus ette on tulnud. See on mu puhas tõde ja toores emotsioon.

Sa kasvasid üles, kuulates punki, gooti- ja industriaalmuusikat. Kas sa mäletad oma esimest kokkupuudet sellise muusikaga?

Üks mu varasemaid ja parimaid mälestusi on ajast, kui olin 13 ja sain ühes Orlando tolle aja ainsas ägedas plaadipoes Murmur Records kohtuda The Ramonesiga. Seejärel läksime mu parima sõbra ja vanemate punkaritega kontserdile. Sellest ajast pole ma enam tagasi vaadanud ja teadsin, et see on mul veres.

Igal žanril on oma kindel nägu ja sümbolid. Bestial Mouthsi muusika kannab tumedat, melanhoolset, ent samaaegselt lootusrikast heli. Kuidas kirjeldaksid sa Bestial Mouthsi identiteedi kujunemist?

Ma ei usu, et oskan seda kirjeldada, kuna ma ei plaaninud, et seda konkreetselt identifitseerida võiks. See olime meie, mis on minevik, olevik ja tulevik. Mõeldud selleks, et panna kuulaja tundma ja tunnetama. See on elu, mis on piin ja kannatus. See on hirm vaadata surmale näkku ja jätkata edasiliikumist, mõeldes samal ajal, milleks.

Bestial Mouthsi loomingus on palju tribal-rütme. Kas sul on mõne etnilise grupiga ka tugevam side või huvi nende kultuuri vastu, mis sind mõjutanud on?

Ma armastan tribal-trumme, nende toorest jõudu ja sellega seotud emotsiooni. Võib-olla tuleneb see mu Ladina-Ameerika päritolust, kuna ma olen puertoricolane. Lapsepõlvest peale pidasid mu vanemad toredaid pidusid, kus olid live-muusikud ja trummid. See liigutab sind.

Mida on muusika sulle õpetanud?

Kuidas olla tõeliselt elus. Kuidas seista vastu hirmudele ja saada kartmatuks, või peaksin ma ütlema „SUREMATUKS”.

Kuidas veedad sa oma aega, kui sa muusikat ei tee?

Ma olen üsna aktiivne inimene, nii et mul pole väga palju vaba aega. Kui ma ei liigu, siis ma ilmselt magan. Magamine on parim laadija, kuigi kannatan õudusunenägude all – „even in my dreams the screaming never stops” on sõnad, mis pärinevad sellest kogemusest. Kuid mulle meeldib valmistada ehteid, võtta kasutuna seisvad ja katkised asjad ning ühendada need võimsate kristallidega. Loomad on mu number üks päästjad siin maailmas. Ja samuti puud.

Nimeta kolm filmi, mis sind kõige paremini iseloomustavad.

„Paani labürint” („Pan’s Labyrinth”) – Mulle meeldib, kui kaunilt toob see esile muinasjuttude tumedama poole.

„Lase sisse see õige”(„Let The Right One In”) – Klassikaline teema tumeda ja sürreaalse vindiga. Üksik ja kiusatud laps leiab jõu tänu sügavale sõprusele, sest ainus asi, mis meil siin maailmas tõeliselt olemas on, oleme me üksteisele.

„Tüdruk läheb öösel üksi koju” („A Girl Walks Home Alone At Night”) – Tugev kaasaegne karakter, kes pole üleseksualiseeritud ja ülimalt hüsteeriline, jahib neid, kes suruvad naisi alla ja tahavad neile liiga teha. – Jess. Filmitud rabavalt mustvalgelt, ning rahulik ja aeglane tempo lisavad kõhedust.

Viimaseks, viis artisti, keda sa hetkel kuulad.

SRSQ, Zanias, Lingua Ignota, Dead Can Dance (üks väheseid meesvokaale, mis mulle meeldib), Jane’s Addiction (sama).

Vaata lisaks Body Machine Body kodulehelt.