Vaestel üheksakümnendatel imporditi siia halli ja reserveeritud Ida-Euroopasse just „mehhiko seebikatega” suuri tundeid ja žeste, aga muidugi ka päästvate printside ja sülle sadanud päranduste lootust. Kuhu on see toonud meid aga nüüdseks?

Eesti seebivaimustuse tipphetkel ehk üheksakümnendate esimeses pooles jälgis romantilist mehhiko sarja kavala aguliplika tõusust sotsiaalsel redelil kokku 588 000 televaatajat ehk pool Eesti elanikkonnast ning „Metsik roos” („Rosa salvaje”, Televisa, Mehhiko, 1987–1988) sai sel viisil ka meie 1994. aasta kõige vaadatumaks telesaateks. Seebikad muutusid vastvabanenud Eesti televaatajate seas nii populaarseks, et võib küsida, kas Ladina-Ameerika telenovela’d pole ehk jätnud sügavat jälge lausa eestlaste emotsionaalsesse geograafiasse. Samal hooajal sai muide alguse ka meie enda televisioonimaastiku raudvara „Õnne 13”, mille edu saladus, nagu on kirjutanud Veiko Märka, on äärmine etteaimatavus ja olmelisus.

Rosa (Verónica Castro), kelle elukäigule pool maarjamaalastest pingsalt kaasa elas, oli väga noor naine (tundub, et lausa 14–16-aastane – see on üpris problemaatiline, kuna kõik meespartnerid on temast vähemalt kümme aastat vanemad), kes on pärit ühest Ciudad de México kõige vaesemast linnaosast, kus puudub korralik elektri- ja veeühendus, ning satub juhuse tõttu ühe kõrgest seisusest, kuid rahahädade käes vaevleva perekonna intriigide võrku. Klassikonflikt on selles telenovela’s kindlasti esiplaanil ning seda rõhutatakse mitme erineva võttega. Rosa on alguses üpris räpase näoga, tema riietus ja kehahoiak erinevad märgatavalt „kõrgklassi” tegelastest, samuti ei ole ta käinud regulaarselt koolis, mida markeeritakse väga hästi tema keelega, mis küll kehvast agulislängist juba umbes 15. osaks (mis tähendab, et umbes kolmandaks nädalaks) hoopis „nooblimaks” jõuab areneda. See progress ei pruukinud Eesti vaatajale muidugi ülemäära selge olla, sest seebisarjad on üks väheseid televisioonižanre, mida tänapäevani dubleeritakse. „… teksti luges Toomas Lasmann” on lause, millest kujunes üks seebikate kvaliteedimärk, luges ta ju dublaaži ka ühele kõige kauem Eesti telepildis jooksnud sarjale, Austraalia toodangule „Kodus ja võõrsil”. Olgugi et hispaania keel ei ole sellesama pealelugemise tõttu teinud Eestis samasugust tähelendu nagu soome keel tänu üle lahe levinud raadio- ja teleprogrammidele, olid üheksakümnendatel ja nullindate alguses siiski spontaanselt käibel mitmed seebikatest pärit sõimusõnad („perra”, „puta madre”) ja niisama emotsionaalsed hüüatused („por Dios!”, „mi hijo!”, „por qué!?” jne).

Õilis ülesanne

Ajalooliselt said telenovela’d alguse 1930. aastate Ameerika Ühendriikide pesupulbritootjate sponsoreeritud raadiosaadetest, millesse oli põimitud suurel hulgal sisuturundust majapidamisvahendite kohta (sellest ka viide seebile). Televisiooni tulekuga said need ka pildilise väljendusvahendi ning kadusid raadiost sootuks.[1] Koos gringode pesuainetega liikusid Ladina-Ameerikasse ka seebisarjad, millele on seal senimaani reserveeritud päeva kõige magusam teleaeg vahetult enne õhtuseid uudiseid. Seetõttu pole ka põhjust imestada, et neis peitub ootamatu rahvahariduslik potentsiaal.[2] Nimelt ei ole seebikad kaugelt mitte ainult meelelahutuslikku funktsiooni omanud, vaid nende ülimat populaarsust ära kasutades on Ladina-Ameerika riikides mitmetes olulistes sotsiaalsetes küsimustes rahvastiku harjumusi ja kombeid kasvatatud, juhitud tähelepanu sõltuvus- või muudele haigustele, tõstetud rasestumisvastaste vahendite kasutamist või näiteks suurendatud luuüdidoonorite arvu. Olulisimaid muutusi võib mõõta kümnetes protsentides rahvastikust, mis tähendab Mehhiko puhul kümneid miljoneid inimesi, kes on muutnud oma suhtumist ja harjumusi tänu seebiooperite sisenduslikule jõule.

Meie kangelane Rosa läbis sarja 199 osa jooksul (jõudes võrreldes USA sarja „Vaprad ja ilusad” 7980 osaga kergelt öeldes lapsekingadesse) koledaid katsumusi ja arenes „metsikust” aguliplikast lõpuks haritud suurilmadaamiks, boonusena said kõik pahalased oma teenitud karistuse ning madalamate klasside esindajad teenitud õnne ja rikkuse. Pole küllap keeruline leida Eesti 90ndatest sotsiaalmajanduslikke selgitusi sarja vapustavale edule.

Ehk aga veel võimestavam emantsipeerumisnarratiiv leidub teises sama perioodi kultusseebikas „Lihtsalt Maria” („Simplemente María”, Televisa, Mehhiko, 1989). See põhineb argentina kirjaniku Celia Alcántara romaanil, mida on toodetud alates kuuekümnendatest erinevates riikides juba kuus korda ja ega järgmisedki versioonid tulemata jää – kohe kindlasti võib seda pidada üheks kogu Ladina-Ameerika kõige olulisemaks tüvitekstiks. Külaneiu María (keda kehastas ses 1989. aasta variandis Victoria Ruffo) läheb suurde linna õnne otsima ning kohtub rikka Roberto, Juan Carlose või Antonioga (meestel on sarja erinevates versioonides erinevad nimed, María on aga alati lihtsalt María), kellest ta kohe rasedaks jääb ning kes ta siis maha jätab. Seejärel ilmub aga välja Cristobal/Víctor/Esteban – vaene, kuid äärmiselt tark õpetaja, kes Maríat hirmsasti armastab, aga kuna naine on meestes parasjagu koledasti pettunud, lükkab ta kõik Cristobali/Víctori/Estebani lähenemiskatsed tagasi, hakkab endale ja oma lapsele õmblusoskustega elatist teenima, töötab end mitmekümne aasta jooksul üles ning lõpetab viimaks omanimelise moemaja juhataja ja omanikuna. Alles siis lepib ta Cristobali/Víctori/Estebani kuramaažiga ning kõik lõpeb suures plaanis hästi (peale selle, et María poeg on tavaliselt ise „samasse ämbrisse” astunud ja mõne tüdruku rasestanud – probleem, millega María nüüd loomulikult juba tegeleda oskab). Selle sarja iga taastootmine tõstab Ladina-Ameerikas alati õmbluskursustel osalemise tungi ning tuhanded naised-mehed hakkavad pürgima moekunstnikeks.

Üheksakümnendatel ja nullindate alguses olid käibel mitmed seebikatest pärit sõimusõnad („perra”, „puta madre”) ja emotsionaalsed hüüatused („por Dios!”, „mi hijo!”, „por qué!?” jne).

Kognitiivne dissonants

Kariina Tšursini bakalaureusetöö pakub huvitava lähenemise seebikatele Eesti kontekstis. Nimelt seab ta seebisarjadest rääkides keskseks kategooriaks kognitiivse dissonantsi ehk vastuolu mõtete ja teguviiside vahel, mis kimbutab tugevasti seebikate vaatajaid ning ilmneb ka töö aluseks olevas süvaintervjuude kogumis[3]. Seebisarjade jälgimisel on Eesti ühiskonnas üpris halb maine, neid peetakse mõttetuks ajaraiskamiseks, ebaintelligentseks meelelahutuseks jne. Sellest hoolimata on neil siiani arvestatav vaatajate hulk, hästi otsides võib leida veel ka poolavalikke foorumeid ning suhtlusplatvorme, kus arutatakse konkreetsete sarjade viimaste süžeekeerdude üle või nurisetakse, kui „Vaprates ja ilusates” taas mõni näitleja ilma hoiatamata välja vahetatakse või kui tegevus liigselt venib.

Selleks et ühiskonnas mittesoositavat seebijälgimise praktikat jätkata ning oma kognitiivset dissonantsi leevendada, loovad fännid erinevaid vormeleid, millega oma hobi õigustada. Levinud argumentide hulgas on näiteks põnevusfaktor, aja veetmise võimalus, pärast rasket tööpäeva lõõgastuda aitamine ning väärt asjaolu, et nendega ei pea kaasa mõtlema, lisaks tekitavat seebiooperite jälgimine kontakte, isegi sõprusi jne. Tšursin summeerib: „Positiivseid külgi (mida võib negatiivsetest isegi vähem olla) tähtsustatakse kas teadlikult või alateadlikult enam ning vähendatakse negatiivsete olulisust. Viimasel juhul on tegemist püüdlusega neutraliseerida kognitiivset dissonantsi, mis on tekkinud reaalse käitumise (seebiooperite vaatamise) ning arusaamade („seebikad on naiivsed väljamõeldised”) lahknevuse tõttu.”[4]

Seep kui sümptom

90ndate alguse seebikahullus on stereotüüpses eestluses siiski küllalt ootamatu tendents. Tegelikult on tegu aga sümptomiga, mis on avaldunud eesti kultuuris viimaste sajandite jooksul pidevalt, eriti just poliitilise ebakindluse hetkedel, kuigi iga kord veidi erineval kujul. Võib spekuleerida sellegi üle, kas selle meie arvestatava kognitiivse dissonantsi kogemise taga on ehk mastaapne okupatsioonide, vaeste aegade ja/või muude hädade tekitatud alaväärsuskompleks. Olgu need siis 19. sajandi Jenoveva lood ehk haleduskirjanduse laine, hilisem kommunistlikku parteisse kuulumise väljavabandamine teatud hüvedega, mida parteipilet pakkus, ülipopulaarsed india filmid, mida Nõukogude Eesti kinodes mängiti (ning kus sarnaselt telenovela’dega nutavad peaasjalikult ikka härrasmehed) või siis 90ndate alguse seebikahullus. Eestlastel on olnud alati mingi kummaline seep, millega lepitada või varjata oma kognitiivset dissonantsi.

Ja meie praegune seep? Tõesti, oleks aeg kirjutada Kariina Tšursini tööle järg, sest möödunud on pea 15 aastat, kuid mõtte ja teo ebakõla tundub Eesti ühiskonnas siiski äärmiselt kohal olevat. Eriti on seda tunda valimiste aegu, mil oma parteide negatiivsete joontega leppimiseks loovad paljud kognitiivse dissonantsiga tihti kaasnevaid vabandavaid seisukohti („kõik parteilased ei ole sellised, lollid visataksegi varsti välja” või hoopis „õõnestame seestpoolt!”), enda vaadetega ühtivaid (s.o positiivseid jooni) rõhutatakse see-eest valjuhäälselt, isegi kui tegu on sellise väikese pisiasjaga nagu ränderaamistik, mille ümber jätkub möllu juba kuudeks.

Ja Eesti oma Robertod ja Estebanid, härrad tundelised? Selge on see, et Allan Petersoni ja Johannes Saarepera tegelaskujudesse neist ülemäära palju ei peegeldunud, aga ehk nad ongi avaldanud mõju fiktsioonimaailma asemel hoopis elule endale. On ju ometi lõpuks lähiajaloost ette näidata meestalisportlase kahetsus avalike pisarate saatel ning veel lähemast minevikust olukordi, kus kirgede tormis keevad emotsioonid üle ning konfliktisituatsioonides minnakse avalikult n-ö lausa nugadele (et mitte öelda mikrofonidele) või mõni osa lõpetatakse kõige põnevamal hetkel peategelase emotsionaalse väljatormamisega, taas mikrofonide välkudes. Potentsiaal pole nendega küllap muidugi ammendunud.

[1] Kasonen-Lins, T. 2006. Seebiseriaalid võivad muuta maailma. – Eesti Päevaleht, 25.02.
[2] Ibid.
[3] Tšursin, K. 2005. Seebiooperite jälgimine: ajendid ja põhjendused. Tartu Ülikooli bakalaureusetöö.
[4] Ibid., lk 9.

Kaisa Maria Ling on Ladina-Ameerikas elanud ja tunneb siiani selle järele hõllandust. Tänapäeval Tallinna ülikooli doktorant, kuuba kirjanduse uurija, bluusimutt.