Meeleline reisikiri 13. septembrist 30. oktoobrini Londonis vanas Selfridge’i hotellis toimunud kaasaegse kunsti instituudi (ICA) korraldatud näituselt „Teekond läbi Londoni subkultuuride 1980. aastatest tänapäevani”.

Thamesi muda

Saabun Londonisse sädeleva teraslinnuga oktoobri keskel, kui pärlmutterkuningad on juba lõikuspüha pidanud ning Thamesi kohal paikneb tüüpiline hägune inglise taevas ja sajab vihma. Inglise ilm on väga sarnane Eesti ilmaga ja tegelikult pole sellisest ilmast mõtet rääkida, sest see ei kõlba kuhugi.

Thames oli Londoni peaarter juba enne linna tekkimist. See on ka Londoni selgroog ja seedekulgla ning kusetee. Pole siis ka üllatav, et sellele teele on ladestunud aja jooksul igasuguseid setteid ja ägedat prahti. Nendest kontidest ja mugulatest saabki alguse möödunud sajandi lõpus Londonis lahvatanud võimas subkultuuride laine, mille järelkajad veerevad veel praeguseni Thamesi kallaste vastu.

Thamesi kaldamudast välja kaevatud pehkinud postikottidest ja muust taolisest toorest kräpist valmisid uuele subkultuursele liikumisele mantlid, püksid ja tanud. Torukestest ja pudelikaeladest kombineeriti juurde ehteid. Kui aga tuhnimise käigus leiti mõni Cromwelli-aegne münt, ei jäetud sedagi vedelema, vaid muudeti paundideks ja kulutati ära.

Subkultuurimaa

Subkultuurid on alati olnud miskitpidi mudased ja seetõttu keskpärasuste diktatuurile ka vastumeelsed. Nii on igasugu subkultuure ikka pressitud ja purustatud. Suurbritannia on olnud aga õnneks juba ajalooliselt ekstsentrikute ja dändide kodumaaks. Veidrikke on siin ikka rohkem sallitud ja veelgi enam, nad kuuluvad isegi eliidi hulka, kui tuletada meelde näiteks praeguseni tegutsevat põlist Londoni ekstsentrikute klubi. Selles mõttes oli Londonis möödunud sajandi lõpus toimunud subkultuurne plahvatus üllatav, aga kindlasti ka seaduspärane, eriti kui veel pidada silmas Thatcheri-aegse tehnokraatliku Inglismaa rõhuvat kliimat. Ja punk polnud enam piisav. Inimesed vajasid midagi uut.

Kultimultikum

Selfridgesi kaubalossid on Suurbritannias omaette kaubamärk. Hotellidest polnud ma midagi kuulnud. Londonist oli mul aimu, aga tegelikult on siin kõik teisti.

Tihenevas vihmasajus püüan ma jõuda inimsummas põigeldes Selfridgesi hooneni Orchard Streetil. Enamik neist, kes mulle vastu tulevad või minust ette jõuavad, pole ilmselgelt pärit Albioni valgetelt kaljudelt. Kollased, pruunid, rohelised ja punased inimesed muudkui mööduvad ja mööduvad katkematu jõena. Kus on siis tüüpilised inglased? Kus on tüüpilised kõvakübaratega härrasmehed, keda me oleme näinud nii tihti filmides või kellest lugenud raamatutest? Kellega saaks vahetada sõnakese king’s English’is? Tundub, et inglastest endist on saanud märkamatult juba ammu obskuurne subkultuur.

Jõudnud remonditavate treppide vahelt näitusekoha esikusse, näen kaht jaapanlast, kes pildistavad üksteist näituse plagu foonil. Üks tõmmu mees noogutab mulle, kui astun näitusesaali suunas. Väikese lauakese taga on jällegi välismaalased. Ka ringihiilivad turvamehed on tumedad inimesed. Ilmselt on just kolonialistlik pärand üks olulistest vundamentidest, millele toetub Londoni subkultuuride tekkimine ja levik 21. sajandil. Võõraste kultuuridega on harjutud siin kokku puutuma ja teistsugused inimesed on britte juba sajandeid ümbritsenud. Moodsad britid on tugevad ja neid on palju, seetõttu pole nad tundnud võõraste suhtes erilist hirmu ega vajadust tõmbuda kartlikku autarkiasse, nagu see on toimunud näiteks meie pisikese rahva puhul. Britid on lasknud endasse imbuda erinevaid fluidumeid, millest on kasvanud Londonisse palju eriskummalisi lilli, nagu nüüd näitusel ringi vaadates selguma hakkab.

Wunderkammer

Londoni subkultuuride näitusel või, nagu tegijad seda nimetavad, projektis on esindatud sajad nimed ja objektid, mida on võimatu käesolevas väikses nupukeses kokku võtta. Ka subkultuurid ise on püüelnud alati vastanduda populaarteaduslikule ümberseletamisele ja pakendamisele. Ometigi on sellel näitusel siiski omajagu pakendeid ja ka näitus ise on paigutatud suuremas osas enam kui poolesajasse klaaskattega saepuruplaadist vitriinkasti, lisaks võib näha palju ekraane, installatsioone, sekka mõned mannekeenid ning kineetilised objektid. Igas sellises jalgadega kastis, mis meenutas mulle ülekuhjatud aardekirstu, on juttu erinevast loovüksusest: loojad, rühmitused, bändid, trükised, peosarjad jne.

Kogu sellel kuriositeetide kollektsioonil puudub vähimgi ambitsioon olla mingis teatud järjekorras struktureeritud. Pole siin kronoloogiliselt liigendatud aega ega temaatilisi üksuseid. Pole viitasid ega selgitavaid märke. Eklektika, nagu me teame, on subkultuuride põline kronotoop.
Näitus ise on vormistatud lihtsalt, isegi robustselt, mis toonitab ehk allumatust pompoossele akadeemilisusele või igavale minimalismile. Veelgi enam, tundus, et näitus on pandud püsti avaras saalis, mida ootab peagi ees remont. Põrandaplaadid kolisesid ja liikusid, seinad olid kohati kaetud ehituskiledega ja valgustus osaliselt kustunud ja viletsavõitu. Räsitud akende taga krabises vihm. Rahvast liikus ringi palju. Püüdsin vahepeal tunda mõnes jalutavas külastajas ära inimest, kelle fotot ma just olin vitriinis vaadanud. Ilmselt nii mõnigi neist oli kohal, aga eks aastad teevad oma töö.

Olin vaadanud näitust juba mitu tundi, kui lähenes valvur, kes palus vabandust ja ütles mulle, et tänaseks aitab. Mehel olid jalas keldi mustriga botikud. Saal oli järsku tühi – olin selle päeva viimane külastaja.

Modus vivendi

Millega siis tegelesid need millenniumivahetuse Londoni dekadendid ja ekstsentrikud? Kuhu olid suunatud nende vaimustunud pilgud ja teod? Millised olid nende perepäevad?

Üheks näiteks on Soho keldritest alguse saanud ja üle maakera plahvatanud Londoni klubikultuur. DJ valitud muusika saatis kõiki neid pidusid, paraade, festivale ja moeetendusi. MCd jutustasid juurde uut filosoofiat. Kümned klubid tekkisid ja kadusid. Ja klubi, nagu me teame, tähendas räämas laohoonet, mahajäetud tootmistsehhi või lagunenud ujulat. Ning seal ei peetud pidusid, vaid reive. Pidu oli labrakas, reiv oli tunnetusüksus. Mõni reiv kestis järjest mitu nädalat. Vahelduseks siis joodi-söödi ja nõudki vaibaks kooti. Flaiereid kleebiti endale otsaette ja postereid selja peale. Kes kandis rohelist saba ja kes kandis musta ninarõngast, kes kandis gaasimaski ning kes kandis karvast trikood. Üks inimene muutus lihtsalt kilekotiks. Lisaks pidudele aga tegeleti ka loomingulise tegevusega, mille käigus sündisid autorooli abil juhitav kõlar, kortsus kohvikruus ning kroomitud soomuspõrsas.

Loe näituse kohta lähemalt siit.