Emotsionaalselt tasakaalus paarisuhtes lapitakse tekkinud konflikte koos, seistakse oma vajaduste eest ning väljendatakse varakult oma ootusi. Paraku sisenetakse suhetesse sellise eesmärgi saavutamiseks sobimatu oskuste pagasiga.

Emotsioonidega toimetulek – neist arusaamine, oskus tundeid mõtestada, nende kogemise ja väljendamise reguleerimine – peaks kuuluma üsna iseenesestmõistetavalt hästi toime tuleva inimese oskuste sekka. Ilma selleta õigupoolest ei saagi, vaimne tervis läheb käest ära. Vajalik oskus on ka teiste inimeste tundmuste mõjutamine. Me võime nina krimpsutada ja kasutada sõna „manipulaator”, aga kui mõtleme lapsevanemale, kes nutva lapse rõõmsaks paitab, või iseendale, kui hea sõbra endaga koos maailma ebaõigluse asjus vihastama saame, siis ninakrimps vast kaob.

Viimati mainitud oskust on hakatud seostama mõistega „tundetöö” (emotional labor, emotional work). See viitab meie igapäevasele vajadusele teatud emotsioone maha suruda, teisi võimendunult väljendada või hoopiski teeselda, et ümbritsevatel inimestel oleks hea olla. Termini võttis kasutusele USA sotsioloog Arlie Hochschild, kes väidab, et on olemas kahte sorti tundetööd. Üks on selline, mida teeme privaatsfääris lähedaste ja sõpradega. Sealt saame ise vastutasuks mõnusatest sotsiaalsetest suhetest tuleneva kindlustunde ja heaolu. Teist aga tehakse raha eest ametites, kus tundetööl on keskne roll – ja suur osa neist on naiste pidada (õpetajad koolis ja lasteaias, meditsiiniõed ja hooldajad, suur hulk kõikvõimalike teenindavate ametite esindajaid). Hochschildi klassikaliseks näiteks on stjuardessid, kes peavad lennureisijates oma olekuga turvalise tunde tekitama, toimugu nende endi sisemaailmas mis tahes. Jah, ka piloot ei saa närvitseda, aga ta ei pea ka tundide kaupa malbelt ja sõbralikult naeratama.

Ähmane termin

Tundetööst on viimastel aastatel (eriti pärast Gemma Hartley 2017. aastal ilmunud raamatut „Fed Up: Emotional Labor, Women, and the Way Forward”) hakatud aga rääkima kui naistelt ka privaatsfääris ühepoolselt eeldatud oskusest reguleerida pidevalt oma tundeid just teiste inimeste heaolu silmas pidades. Sellest räägitakse koguni nii palju, et tundetöö tähendus on muutunud ähmaseks. 2018. aastal antud intervjuus väljaandele The Atlantic selgitab Hochschild, et kõigi peamiselt naiste õlule langevate tegevuste – lapsehoidmisest koristamiseni välja – koondamine sildi „tundetöö” alla ühelt poolt kinnistab stereotüüpi (tundetöö on naiste asi) ja teisalt teeb selline hägusus (kus kõik räägivad eri asjust) mõistliku arutelu ja nähtuse uurimise väga raskeks. Hochschild tuletab meelde, et jõulukaartide kirjutamine ja laste kantseldamine on lihtsalt töö ning kõige selle planeerimist, jälgimist, ettevalmistamist võiks nimetada mentaalseks või kognitiivseks tööks. Tundetööks muutuvad need hetkel, mil neid tehes kogetavat tüdimust ja pahameelt tuleb teiste eest varjata.

Tegelikult esitab Hochschild tundetööst rääkides nii mainitud intervjuus kui ka eelkõige oma hilisemates raamatutes inimsuhete mõttes hoopis sügavamaid küsimusi. Kuidas on nii, et tihtipeale tundub töö inspireerivam ja rohkem rõõmu pakkuv kui kodune elu kõige lähedasemate keskel? Mis hetkel tajutakse, et lastele sünnipäeva planeerimine või kallimalt tema päeva kohta küsimine pole enam mõnus tegevus, vaid töö – selle sõna halvimas mõttes? Kui suur peab olema selleks võõrandumine oma kõige olulisematest suhetest, rahulolematus nendega?

Nende küsimuste taga on pealtnäha lihtne lahendus: kui kõik sood ja pooled väljendaksid lähisuhetes selgelt oma vajadusi, siis polekski muret. Väljendaks empaatiliselt ja sõbralikult, sest tahetakse, et endal ja kallil inimesel oleks hea, üksteisest ju hoolitakse. Tehakse vaheldumisi ja võrdselt meeldivat tundetööd, sellest tuntakse rõõmu. Kuna elu toob kaasa nii ootamatuid keerdkäike kui ka ette teada muutusi (nt kokkukolimine, laste olemasolul nende kooliminek), siis tuleks aeg-ajalt neid ootusi üle korrata ja uusi kokkuleppeid teha, ikka selsamal loomulikul ja meeldival moel.

Alustage ootuste sõnastamisest

Paraku paljudes suhetes asjad nii kaunilt ei käi. Kuna ühiselt kokkulepitud ja vaat et kohustuslikke reegleid selle kohta, mis on kas või sugude lõikes kellegi roll ja ettekirjutatud vajadused, enam pole, siis ollakse hädas. Kui suhtesse astujatel jääb enda ootustest rääkimine oskuste vähesuse tõttu tegemata, tekib nõiaring, kus see, mida võiks pidada mõnusaks üksteise heaolu eest hoolitsemiseks, muutub ühel hetkel väsitavaks kohustuseks ja tööks. Pinged üha kuhjuvad, lahti ja läbi rääkida neid adekvaatsel moel aga ei osata ega juletagi, kui eelmised katsed on lõppenud tüliga.

Kuna suhetest ja oma tunnetest rääkimist on kombeks pidada just naistele omaseks oskuseks – kelle meelest kaasasündinuks, kelle arust plikapõlvest peale külgeõpituks –, vaadatakse pahatihti rohkem naiste otsa ka siis, kui suhtes midagi loksub. Teate küll: kui põrandaliistud on kakskümmend aastat panemata, on see mehe süü; kui aga kõik peres õnnelike nägudega ringi ei käi, pööratakse pilk naisele (vahel vihjates, et eks seepärast need põrandaliistudki niimoodi…). Selline vastutuse panemine – olgu üksikinimeste peas või rahva seas laiemalt – on aga rumal ja kahjulikki.

Sel hetkel, kui üks partner otsustab – tihti endale teadvustamata –, et tunde- ja suhteelus on tema kobakäpp, ja teine, et suhteprobleemide lahendamine on tema pädevus ning nii see elu paarisuhtes käima peabki, on paarisuhte asemel emotsionaalses mõttes tegu vanema-lapse suhtega. Kui majas on päris laps, on vanemate loomulik kohus olla emotsionaalselt küpsem, ent ka siis annavad vanemad lastele üha rohkem teadmisi selle kohta, kuidas laps ise samasuguseid oskusi omandada võiks. Vanema-lapse dünaamika kahe täiskasvanu vahelises suhtes muutub aga järjest kurnavamaks ja seda mõlemale poolele. Ühel hetkel tekib sellistes suhetes alati küsimus, kumb enne rohkem väsib ja jalga laseb – ent tihti järgmisse suhtesse, kus võetakse sama roll. Seega, taolist emotsionaalset tasakaalust väljas suhtemudelit kiites propageerime midagi lähedasele paarisuhtele vastasmärgilist ja vaimsele tervisele kahjulikku.

Kõige hullem on vaikimine

Reaalsus on aga ka see, et nii meeste kui ka naiste valmidus empaatiliste ja samas ennast kehtestavate „mina”-sõnumitega oma emotsioonidest ja vajadustest kõneleda on tihti kahetsusväärselt madal.

Naistele võib ju jääda lapsest peale külge harjumus suhetest rääkida ja neile keskenduda, aga enese vajaduste väljaütlemine eeldab enesekindlust ning sugugi mitte kõigile tüdrukutele ei õpetata seda, kuidas korraga nii enese vajaduste eest seista kui ka suhteid hoida. Täpsemini, kuidas heade suhete taga ongi tegelikult paljuski enese vajaduste ja nendega seotud tunnete teadvustamine. Rääkimata sellest, et nii oma vajaduste kui ka rahulolematuse kohustusliku tundetöö käigus mahasurumine viib ka iseendaga pahuksisse. Feministliku taustaga pereterapeut Harriet Lerner on oma (ka eesti keeles ilmunud) raamatus „Vihatants” suurepäraselt kirjeldanud, kuidas arusaam, et naine ei peagi oskama oma rahulolematust ja viha isegi teadvustada (väljendamisest rääkimata), võib viia kahe äärmusliku variandini. Ollakse kas kena daam, kes kellegi kohta paha sõna ei ütle ja pigem igal pool enda süüd näeb, või siis näägutav ja kaeblev bitch, kes justkui räägib endast ja oma vajadustest hästi palju, aga vaid pealispindselt ja viisil, mis ühtegi probleemi ei lahenda.

Meestel, jah, on eneseväljenduseks vajalikku enesekindlust justkui rohkem, kuid kaasas pahatihti oma taak: oskamatus oma tundemaailma ja lähisuhetega seotud vajadusi mõista ja väljendada viib kartuseni, et kui neil teemadel suu lahti teha, siis läheb midagi nagunii valesti. Ja kui naistel on raskusi enda pahameele ja rahulolematuse väljendamisega, siis meestel on keerulisteks emotsioonideks hirm ja kurbus – nii keerulisteks, et kui taolised tunded tekivad, on lihtsam olla vihane või end hoopiski emotsionaalselt välja lülitada. Kui aga suhte üks pool varjab end müüri taga ja üritab tuim paista, siis teine kasutab mingigi kontakti saamiseks veel rohkem seda oh-kui-põlatud kaeblemistaktikat või lülitab end samuti välja. Paariterapeudid aga teavad, et seni, kuni üks pool veel mingilgi mittevägivaldsel moel enda vajadustest teada annab, on võimalik veel suhe toimima saada. Kui aga mõlemad on läinud üle vaikimisrežiimile – tehes oma päris emotsioone alla surudes tundetööd, üritades säästa ennast ja tülisid ära hoida, ent olles nii loobunud tõelisest lähedusest –, on asi juba palju lootusetum.

Kätlin Konstabel on praktiseeriv psühholoog, paari- ja pereterapeut, kes kirjutab regulaarselt inimsuhete ja probleemse internetikasutuse teemadel.