Helsingi rahvusvaheline filmifestival „Armastus ja anarhia” toimus sel aastal juba 26. korda. Valisin rikkalikust ja mitmekülgsest filmivalikust välja kaks enda jaoks suurima elamuse pakkunud põhjamaist linateost, millest järgnevalt veidi lähemalt juttu tuleb.

„Süütus” („Uskyld”, 2012, Norra, 4 ½ Film). Režissöör ja stsenarist Sara Johnsen, operaator John Andreas Andersen, montaaž Zaklina Stojcevska, osades Maria Bonnevie, Kristoffer Joner, David Denick, Maria Heiskanen jt. Kestus 105 min.

„Faro” („Faro”, 2013, Rootsi, BOB Sweden Film AB). Režissöör Fredrik Edfeldt, stsenarist Karin Arrhenius, operaator Mattias Montero, montaaž Dino Jonsäter, muusika Matti Bye, osades Jakob Cedergren, Clara Christiansson, Maria Heiskanen jt. Kestus 88 min.

Norraka Sara Johnseni „Süütuse” ja rootslase Fredrik Edfeldti „Faro” vahele võib tõmmata nii mõnegi paralleeli. Mõlemas filmis on oluline koht loodusel; põhjamaisel metsal, millest saab üks filmide peategelasi. Mõlemas põgenetakse maailma, teiste inimeste, minevikust pärit painete ja tulevikku puudutavate hirmude eest metsa ning ürgsest loodusest saab tegelaste liitlane peitusemängus tsiviliseeritud maailma ja selle seadustega. Filme ühendab veel omalaadne lüüriline maailmatunnetus, kuigi „Süütuse” puhul on tegemist vaataja vastu märksa „julmema” teosega.

„Süütus” hargneb mitmel ajalisel tasandil ning killud tegelaste lapsepõlvest ja noorusest valgustavad nendevaheliste suhete tagamaid. Ka see aeg, mida vaataja tajub kõige enam kui loo olevikku, on tegelikult tagasivaade hetkest, mil kõik toimuv on juba minevikku jäänud ning oma traagilise lahenduse leidnud. Film algabki sisuliselt oma lõpplahenduse näitamisega ning hiljem pannakse killud kokku läbi toimunut uurinud politseiniku silmade. „Süütuse” kolme peategelase lugu võib lühidalt kokku võttes kõlada stereotüüpsena, kuid tegelikult üllatab film täieliku ebakonventsionaalsuse ja ootamatute lahendustega. Lugu räägib kahe venna lapsepõlves sama naise vastu tärganud armastusest, mis uuesti lõkkele lööb, kui kolmik aastate pärast taas kohtub. Üks vendadest põgeneb taasleitud armastatuga metsa, kuid teine ei suuda oma igavese tõrjuturolliga leppida ning olukord muutub pingeliseks, eriti kui olevikus toimuv tegelastele taas mineviku tragöödiad meelde toob. „Süütus” võib ehmatada nii mõnegi jõhkra kaadriga, kuid filmi narratiivi mitmetasandiline ülesehitus ning pikalt kestma jääv järelmõju teevad sellest originaalse ja igati vaatamist väärt teose.

Fredrik Edfeldti „Faro” on teine osa triloogiast, mille esimeseks osaks film pealkirjaga „Tüdruk” („Flickan”, 2009). See kujutab isa ja tütart, kes põgenevad metsa, kui politsei isa mõrva eest arreteerida tahab. Väike perekond veedab suve varjates end põlismetsas ning lootes (või vahel tundub, et tegeliku usuta vaid teineteist lohutada püüdes) põgeneda sügisel Portugali, linna nimega Faro. Nooremana ringi rännates jättis see linn isale kõige tugevama mulje ning ta soovis perele sinna maja ehitada. Tüdruku ema või (võimaliku) mõrvatud mehe kohta pudeneb killukesi filmi jooksul vaid vihjamisi ning kummagi loo lõplikke tagamaid lahti ei seletatagi. Seega on „Faro” narratiivne areng mõneti sarnane „Süütuse” omaga — minevik on (algul) müstifitseeritud ning lugu selle abil pingestatud. Igasuguse narratiivi vastuvõtmise omadus on aga, et vaataja (lugeja, kuulaja, …) püüab loos olevad lüngad täita ning teksti enda jaoks terviklikuks ja sidusaks muuta. Kui narratiivi mõistmiseks vajalikud taustateadmised ei ole vaatajale algusest peale ensesestmõistetavalt ette antud, aktiveerib see tähelepanu ning loob sageli narratiivi ja selle vastuvõtja vahel aktiivsema ja mitmekülgsema suhte.

Ka triloogia esimene osa „Tüdruk” räägib lapsest, kes on oma vanemate tõttu äärmuslikku olukorda sattunud. Edfeldti viis lapsi kujutada on positiivne erand lugematute filmide taustal, kus vanemad teevad küll oma otsuseid lähtuvalt lastest, kuid lastel enestel puuduvad igasugused isiksuse tunnused. Vahel on tegu justkui pampudega, mida vanemad eluraskustes kaasa lohistavad, ning kelle roll piirdub vaid mõne naiivse küsimuse ja õiges kohas nutma hakkamisega. Edfeldti filmides on lapsed aga indiviidid, kellel on omad tahtmised ning võime otsuseid langetada. Ka nemad satuvad vastamisi eksistentsiaalsete küsimuste ja olukordadega ning peavad neis vahel ka täiesti omal jõul toime tulema.

„Faro” kulgeb rahulikult, kuid samas pingestatult, ning kaunid võtted loodusest ja korduv muusikaline juhtmotiiv muudavad kogu filmi omalaadseks audiovisuaalseks sümfooniaks. Nii „Farot” kui „Süütust” võiks nimetada fatalistlikeks filmideks, sest on algusest peale selge, et tegelaste eskapistlik idüll saab kesta vaid niikaua, kuni kestab kaunis, kuid lühike ja heitlik põhjamaa suvi. Tegelased teavad ka ise, et põgenemisele tuleb lõpp ning ring nende ümber on vaikselt sulgumas. Lahendus peab saabuma, kuid võimalus õnnelikuks lõpuks kahaneb iga hetkega.

Üks mõlema filmi mõjuvuse peamisi tegureid on filmiruum. Seda eriti tänapäeva linnastunud inimeste jaoks, keda puutumatu keskkond küll paelub ja vaatama naelutab, kuid kelles taoline tagasipöördumine ürgse eluviisi juurde ka hirmu või vastumeelsust tekitada võib. On muutunud pigem tavatuks, et looduses tullakse toime, oht aga ähvardab hoopis inimeste maailma poolelt, kus ühiskond ja tsivilisatsioon oma norme peale suruvad ning kahe üksiku inimese õnnepüüdlused nurja ajavad. On omamoodi tähenduslik, et Seadust kehastab mõlemas filmis sama näitleja, Maria Heiskanen, kes „Süütuses” mängib juhtumit uuriva politseiniku, „Faros” aga veendunud sotsiaaltöötaja rolli, kes tüdruku kriminaalist isa juurest hoolivasse kasuperre tahab paigutada. „Süütuse” politseinik ei ole siiski nii jäik tegelaskuju — ise last oodates tajub ta, et lugu on enamat kui vaid mõrvajuhtum; et selle taga on tugevad tunded ja palju valu. Tema jaoks on oluline välja selgitada, kes tegelikult on ohver ning kes kurjategija. Sotsiaaltöötaja „Faros” aga kellegi tunnete või soovidega ei arvesta, tema jaoks on õige ja hea see, mida reeglid ette näevad. Kui isa kohtleb oma tütart kui võrdset, siis sotsiaaltöötaja jaoks on tegu lapsega, kelle pädevuses ei ole otsustada, mis on talle parim.

Mõlemad filmid on tundliku lavastajakäega loodud meisterlikud teosed, mis vääriksid ekraaniaega ka meie kinodes. Eesti filmihuvilistele soovitan aga soojalt „Armastuse ja anarhia” külastus järgmisel aastal plaani võtta — filme leidub igale maitsele ning vaatamist on väärt ka Helsingi põnevad kinosaalid.