Mait Vaik avaldas sel aastal oma neljanda raamatu, jutukogu „Meeleparanduseta”, milleni me lõpuks intervjuulõngaga muidugi ka jõuame – leidub paraku ka spoilereid (näiteks see, et ühes jutus võetakse laualt puhas taldrik ja vähemalt kahes kohtume beetameestega) –, aga peaasjalikult räägime kõigest muust: muusikast, kriitikast, droogidest, Jumalast… Ja muidugi igavusest.

Kohtume Maiduga Tallinnas Wiiralti kohviku juures. „Mul on siin üks kelder,” ütleb ta, kui liigume sealt edasi tema näidatud suunas. Ja tõepoolest ongi, kohe lillemüüjatest ümber nurga, Iiri pubi (The Dubliner) all asuv Baieri kelder (Bayer Cellar), mulle seni tundmatu koht, kus krapist kostab hoogsat valju popmuusikat ja kõik kliendid peale minu tunduvad olevat püsikunded.

Alustuseks küsiksin seda, mida ikka vist alustuseks küsitakse. Kui su loominguline teekond algas, siis algas see ju muusikast. Ansambel Ükskõik näiteks loodi 86. aastal, Metro Luminal 88. aastal. Kuidas see juhtus?
(Natuke tõrksalt/kohmetult) Ükskõigil on paar minu teksti küll, jah. Ja Metro Luminalile kirjutasin ka ainult tekste. Tihti aetakse segamini, et ma olen seal basskitarri mänginud.

Kuidas sa sinna skeenesse sattusid? Sa olid päris noor, kui need bändid alguse said, nii 17 ja 19.
Jah. Ma tutvusin kõigepealt Tõnu Trubetskyga ja tema kaudu Rainer Jancisega. Selleks ajaks olin ma juba mõned tekstid kirjutanud, mida kasutas Metro Luminal. Tõnuga hakkasin ma üldse nii bändi tegema, et Tõnu eelmine Vennaskonna koosseis oli laiali läinud ja siis ta kutsus mind bassi mängima. Basskitarri ma mängida ei osanud. Tõnu käis aga hirmsasti peale, kuid ma leidsin alati mingisugused valed, et mitte proovi minna. Ükskord juhtus nii, et olin endale igavese hunniku dimedrooli sisse ajanud, ja kui Tõnu ütles, et lähme nüüd proovi, ja ma olin mingi kolm päeva maganud, siis mul lihtsalt ei tulnud ühtegi vanaema matust või muud valet pähe (muheleb), lihtsalt lontsisin tal sabas. Nüüd olen ära harjunud ja nii mõnigi kontsert on väga tore, aga ega mulle laval tegelikult eriti olla ei ole meeldinud. Ma olen liiga suur muretseja ja pabistaja ja sellist rokkstaari elu ma noorena küll enda tulevikus ette ei kujutanud. Samas pean mainima, et ülejäänud Vennaskonnale ja Luminalile – ma olen küsinud – meeldib laval olla. Kui läheb hästi ja on hea kontsert.

Ma muidu ilmselt – vähemasti nii otse ja kohe – ei küsiks, aga kuna see lehenumber on just narkoteemaline, siis ma ikka küsin ära, et kuidas teil 90ndatel ja hiljem selles muusikaskeenes üldiselt droogidega oli? Mil määral need toetasid loomingut või oli see rohkem sellise rock’n’roll-elustiili küsimus?
Ma pean ütlema, et kui jätta kõrvale see minu eriprojekt Looking for Space, kus ma olen teinud mõnikord selliseid… poolpurjus lugusid, siis tegelikult ei ole ma ühtegi teksti joobes kirjutanud. Mhmh. Ei alkoholijoobes ega mingis muus.

Aga pohmellis?
Pohmellis… Ma ei tea, kui pikalt seda pohmelli nüüd… Noh, pohmellis ma olen kirjutanud, jah.

Mulle tundub, et nendest su tekstidest – ma lugesin uuesti üle su kogu „Kõigil on alati õigus” – ja üleüldse Metro Luminali sõnadest, millega näiteks mina olen üles kasvanud, aimub tihti mingisugust pohmelli-vibe’i, maailmavalu, süütan ühe sigareti…
Eks see nõukogude aeg tegelikult ise üks suur pohmell oligi. Ja oligi väga ängistav – kui sa leiad sealt midagi ängistavat, siis see ei pruugi olla joobe järelmõju. Väga kummalised olid need hetked, kui seisid lihtsalt näiteks oma tänavaristil ja sul ei olnud midagi teha – sul ei olnud mingit tulevikku ega mingisugust lootust ja midagi ei olnud teha, ainult lugeda põhimõtteliselt…

Mitte nagu sinu raamatus „Juss ja vennad”, kus igasugu pättusi tehti ning joodi ja laaberdati?
Seda oli ka! Seda oli loomulikult ka ja mitte vähe! Aga ma ütleksin, et see oli väga ängistav ja masendav aeg üleüldiselt. Aga see äng või masendus oli selline, et ma arvan, et tuimem inimene isegi ei tajunud või märganud seda – see oli lihtsalt elu. Ja muidugi oli see noorus ja seal oli… oh, seal oli igasugust romantikat ja action’it ja pulli, aga… Noh, kõige rohkem ma tõenäoliselt kardan ja vihkan igavust. Seda, et sul ei ole lihtsalt midagi teha! Praegu… praegu tegelikult…

Siinkohal juhtub see, mis ilmselt iga ajakirjanikuga varem või hiljem juhtub. Nimelt saavad diktofonil patareid tühjaks ja kuigi ma saan edasist vestlust lindistada telefoniga, on toimunud katkestus. Kui vestlus on kuidagi kirglik ja huvitav, kui näiteks on öeldud just midagi lajatavat (nagu siin „kõige rohkem ma tõenäoliselt kardan ja vihkan igavust”), ja patarei saab tühjaks, on kahju. Pärast katkestust toon muutub, alati ja paratamatult, sedakorda rahulikumaks ja filosoofilisemaks, ja me saame ainult spekuleerida, kuhu see intervjuu oleks katkestuseta tüürinud. Mait on muidugi professionaal ja jätkab pärast mu telefoniga kohmitsemist vastamist samalt sõnalt.

… tegelikult jäävad elus tihti meelde just need väga tühjad käigud. Ütleme, et sa hääletad maal kuskile pastoraati või kirikumõisa või kuhu iganes on mingi seitse või viis kilomeetrit astuda. Siis ei olnud mingisuguseid MP3-mängijaid, kust muusikat kuulata või… Ei, lihtsalt oled, käid, teadmata isegi, kas sind vastu võetakse. Igavust peab tegelikult olema elus väga palju! Või mitte väga palju, aga peab olema. Tänapäeva inimeste häda ongi see, et neil ei ole igav. Nagu igavus saabub, nii suudavad nad rahuldada selle ükskõik millega. Need vahendid on kõik olemas.

Nii et ehkki igavus on miski, mida sa kõige vähem sallid või lausa kardad, on see samas miski, mis peab olema, mis on kuidagi produktiivne?
Igavus on kindlasti produktiivne, jah. Mul on üks lugu, et neli kilomeetrit jala läbi metsa, kooli ja tagasi. Ma arvan, et neisse inimestesse, kes on seda oma elus teinud, jääb mingi eriline pilk. Ma tunnen selle pilgu ära. Mõni tunneb meremehe kohe ära, mina tunnen ära need inimesed, kes on käinud neli kilomeetrit kooli ja tagasi. Mhmh.

Pisut kõrvalise infona hakkab siinkohal keldribaari kõlaritest mängima „Goodbye to Yesterday”, suhteliselt valjult, ja meie kõrvallauda ilmub juhuslik külastaja. Ta ei sega meid kuidagi, aga on näha, et ta kuulab – kes ei kuulaks? –, ja ka seda, et see ikkagi natuke segab meid mõlemat, jällegi tekib väga korraks mingi teistsugune vibe, ehkki küsimused ja vastused muutuvad ehk isegi veel isiklikumaks. See „Goodbye to Yesterday” tekitab aga veel eriliselt oma nihke, mingi ebakõla, raskuse end tõsiseid küsimusi esitades tõsiselt võtta, kusjuures ka hiljem lindilt juttu maha kirjutades.

Seda ma olen tahtnud sinult tegelikult juba ammu küsida… Sinu loomingut – tegelikult tõesti läbivalt pea kogu loomingut – lugedes torkab silma küsimus kristlusest, sõltuvalt tekstist kas möödaminnes või otsesemalt, aga ta on seal alati kohal. Missugune on sinu suhe religiooniga?
Religiooniga oli mul suhe selline, et mina uskusin Jumalat kindlasti enne kui näiteks ema. Tõenäoliselt oli see hoidjatädi ja natukene ka vanaema, kes viis mind religiooni juurde. Ja siis kuskil 80ndatel, täpsemalt vist 80. aastal, jõudis ema religiooni või kristluse juurde tänu baptistidele, kuna üks ta sõbranna oli baptist. Ja siis hakkasid meie juures toimuma n-ö palvetunnid, kuna meil oli Müürivahes suur korter. Väga kaua need ei kestnud, sest emale suurt ei istunud see…

… see baptistlik praktika?
Mhmh, see teatud hüsteeria või… kuidas öelda… Aga sealt edasi tutvusin ma omakorda paljude noorte hipidega. Noh, ütleme nii. Ja paljud neist pöördusid luterlusse, mõned ka katoliiklusse ja läksid Usuteaduse Instituuti õppima. Ja sealt tekkisid mul endast vanemad sõbrad ja siis me hakkasime nendega mööda Eestimaa pastoraate käima, kaks peamist pastoraati olid Pilistvere ja Saarde pastoraat.

Põhiliselt on mind mõjutanud Saarde pastoraat Kilingi-Nõmmes ehk Elmar Salumaa, kelle juures sai mingi aeg elatud… Ma olin siis… võib-olla, ma ei tea, viisteist, siis kui ma sattusin sinna pastoraati. See oli mingi suvesess. Ja siis Elmar Salumaa ütles, et poiss, sina ei lähe kusagile, sina tuled minuga seeni korjama! Kuna me ööbisime seal pastoraadis suvesessi raames, mis oli Pärnus. Ja niimoodi ma sinna siis jäin, pooleldi. Ja siis tassisin sinna ka mõned oma sõbrad, kellest on saanud praegu vaimulikud.

Aga sa ise ei õppinud Usuteaduse Instituudis?
(Kiiresti, peaaegu enne kui küsimus saab küsitud) Elmar Salumaa ütles mulle niimoodi, et sina, poiss – jääb ära! Sina ei lähe sinna kooli! (Naerab) Ma olin muidugi väga solvunud.

Kas ta põhjendas ka seda kuidagi? Või ta ei pidanudki põhjendama?
Ei! (Naerab veel)

Natuke tundub see pastoraadi-teema selle igavuse kontseptsiooniga kokku käivat. Rahu ja vaikus ja…
Osalt kindlasti, jah, aga see on pigem ikkagi rahu, mitte igavus.

Teisalt tundub siin olevat natuke ka guru-teemat, kas ma eksin? Võib-olla see seostub mul praegu nii, sest mul on käsil siinsamas septembrilehes ilmuva Vladimir Wiedemanni teksti toimetamine, kus on kõne all gurud, aga siin vaimulikud või pastorid.
Ma ütleksin niimoodi, et ma ei nimetaks Vello Salumit (omaaegne Pilistvere pastoraadi pastor ja hing – M.T.) ega Elmar Salumaad kuidagi gurudeks. Neil ei olnud seda guru vaimsust kummalgi. Võib-olla Vello Salumil pisut, tema juhtis kogu aeg inimest käsipidi mulda.

Selline eestlaslik töötamise ideaal?
Töö ja… noh, ta oli kindlasti maaharija. Esimene amet, mis inimesel oli, oli aednik, mitte prostituut, nagu ekslikult arvatakse.

Aga Elmar Salumaa ei olnud kuidagi guru. Kui ta rääkis teoloogiast, siis ta muutus väga tõsiseks ja väga selgeks, konkreetseks. Aga muidu oli seal pastoraadis kogu aeg palju noori ja mängisid ikka Yes ja Black Sabbath. Salumaa ei olnud selles mõttes guru, et tal ei olnud seda joont üldse, päheistumist või esoteerilist uua-uuat ei toimunud. Ta vihkas seda, isegi jälestas.

Mulle tundub, et 80–90ndatel oligi mingisuguses vaimses mõttes kaks suunda: oli religioon, mis oli küllap vastukaaluks nõukogudeaegsele keelule, ja teine suund oli just esoteeriline, mis tundub olevat tänapäeval mingi uue hoo saanud või igatahes domineerivat formaalreligioosse suuna üle. Ma ei näe ise neis väga vastuolu, kuid tean, et enamik asjaosalisi näevad. Ja sinu viimast raamatut lugedes oli üks märksõnu, mille välja kirjutasin, just „vastumeelsus esoteerika suhtes”, mis käib läbi mitmest loost.
Jah. Ma olen ikkagi süstemaatilise teoloogia fänn, mida edendas näiteks Karl Barth.

Siinkohal selgub, et Mait oskab tagurpidi lugeda ja näeb üle laua, et kirjutasin küll perekonnanime õigesti, aga eesnime ei kuule ega kuule, ning aitab ajakirjaniku hädast välja, kirjutab mulle kenasti trükitähtedega märkmikku „KARL BARTH”.

Üks eelmise sajandi vingeimaid teolooge. Ja teda huvitas pragmaatika. Ta on mind enim mõjutanud teoloog, kindlasti ka Salumaad – Salumaa on teda ka tõlkinud. Aga esoteerika on, jah, selline asi, et kui ma võtan ühe vene munga, kes on praegu Putini nõunik usuasjades… Kui sa oled lugenud – „Mittepühakutest pühakud”[1]?

Ei ole!
Mhmh. Räägib Petseri kloostrist, ta elas seal. See raamat algab taldrikukeerutamisega ja minu meelest ongi kogu raamat ainult üks taldrikukeerutamine, kuigi sellest peetakse palju. Seal juhtub umbes… no ütleme umbes 50 imetegu ja nendest umbes 48 on sellised, et… kellele kukkus tellisemüür pähe, kui ta ei käinud pihil, ja kes jäi pimedaks ja nii edasi. See on satanism! See on ju satanism! Ainult kaks või kolm imetegu olid sellised, kus ei olnud ainult karistus ja karistus ja karistus – lõputu karistus. Ja seda kirjutab inimene, kes on vene õigeusukiriku redelil nii kõrgele jõudnud. See inimene keerutab ju sisuliselt taldrikut. Sisuliselt tegeleb ta satanismiga, aga inimesed ei saa sellest aru. Sellepärast ma kirjutangi oma (viimase raamatu – M.T.) viimases jutustuses Lääne kristlusest. See on see juriidika, millele tuleb toetuda või millele võib toetuda. Mitte et ei oleks esoteerikat või kaife või teadvuste nihkeid. Mitte et ei oleks märke, on-on. Loomulikult! Aga nendesse tuleb suhtuda teatud ettevaatusega ja alati sellest juriidikast lähtudes. Kui sa hakkad lähtuma lihtsalt märkidest ilma selle juriidikata, siis sa lähed lolliks!

Kirjutasid Sirpi arvustuse „HAPKOMAHi” raamatust, kus mulle torkas eriliselt silma narko ja kristluse suhe, mille sa seal välja tood. Mitte küll nii otseselt, aga sa ütled, et niisugused inimesed (keda „HAPKOMAHi” raamatus kirjeldatakse) elavad väga kristlikku elu, palju kristlikumat kui n-ö keskmine väikekodanlane. Ja sa ütled, et nad on Jumalale lähemal. Meil räägitakse vahel küll n-ö funktsioneerivatest narkomaanidest, kes saavad siin ühiskonnas hakkama jne, aga seda tehakse pelgalt kontekstis „narko kaitseks” vms. Sina aga räägid „HAPKOMAHi” kontekstis justkui mittefunktsioneerivatest narkomaanidest, kes siiski on Jumalale lähemal. Saan ma õigesti aru?
Jah, põhimõtteliselt on nad kindlasti. Siia käib see kild, et… kuidas see oligi… „kurvad ja vaevatud, tulge minu juurde”[2]. Selles kontekstis on nad kindlasti Jumalale lähemal. Ei vaja arsti terved, vaid haiged – see on Kristuse sõnum. See kehtib tahes-tahtmata. Narkomaan… või ütleme siis, et mitte narkomaan, vaid raskes seisus inimene, on alati Jumalale lähemal. Narkomaani üks põhilistest… Ma ei oska seda seletada, ma pean õige sõna leidma… Narkomaanide jaoks on see mingil hetkel ikkagi enese eest põgenemine. Ta tahab põgeneda, ennast kaotada, iseendast lahti saada. Ma ei arva, et seda teeks nii-öelda pühapäevanarkomaan, kes tahab lihtsalt pidu panna. Tema tahab pigem mingisugust kogemust. Aga juba sõltlane hakkab aina rohkem enda eest põgenema.

Siingi tekib intervjuu voogu katkestus, teeme keldribaari suitsuruumis suitsu, religiooni- ja narkoteemad jätkuvad formaalselt off the record, sest ma lihtsalt ei lindista neid. Kui naaseme, istume teise lauda, natuke privaatsemasse, sest läheduses olevad inimesed küllap natuke ikka mõjutavad mõttevoogu (nagu lindistamine ei mõjutaks!).

Kuidas sa suhtud kriitikasse? Või kuidas sa võtad iseenda teoste kohta kirjutatud kriitikat?
Kriitika kohta on mul öelda nii palju, et kui kriitika on õel, siis see mind ei puuduta. Mind ajab see pigem naerma. Aga kui see ei ole õel, vaid objektiivne, siis see puudutab igal juhul. Igal juhul toimib ja kehtib. Kui Aleksis Kivi kirjutas oma „Seitse venda”, siis August Ahlqvist, üks Helsingi ülikooli professor, tegi selle enne ilmumist maatasa.

Eelretsensiooni korras?
Jah, enne väljaandmist. Ja seda ei antudki siis välja, anti alles aastaid hiljem. Juhtus niimoodi, et pärast seda langes Aleksis Kivi minu teada masendusse ja ei kirjutanud vist enam peaaegu midagi. See oli justnimelt objektiivne kriitika selles mõttes, et ei olnud mingit õelust otseselt Aleksis Kivi vastu. Ja ma leian, et kui sa kirjutad kriitikat ja kui asi sulle väga ei meeldi või istu, siis pane sinna mingisugune isiklik okas sisse. Seda on kergem taluda kui objektiivset kriitikat, mis võib inimese täiesti maha murda. Kõige õigem ongi öelda, et Aleksis Kivi murdus pärast seda.

Üldiselt näib mulle, et meie kriitikale heidetakse ette just seda, et kriitikud ei taha halvasti öelda. Kriitika on liiga soft, enam-vähem kiidetakse või aetakse lihtsalt mingit umbluud ja just see ei ole objektiivne. Aga kriitikale on inimestel muidugi erinev vaade.
Mhmh. Mina üldiselt ei taha kirjutada negatiivset kriitikat.

Ma saan aru, ma ka ei taha!
Aga kõige raskem on taluda seda objektiivset kriitikat.

Kas saab olla päris objektiivne?
No Eestis on see, jah, raske… Enamik inimesi on kaudselt tuttavad või üksteisega kursis. Aga samal ajal on kindlasti väga raske, kui tekst ilmub mõnes päevalehes – või Müürilehes –, mida loetakse palju. Erinevad on Vikerkaar ja Sirp. Ma tõstan käed püsti ja ütlen, et seal on n-ö omade ring. Kui teed seal objektiivset või karmi kriitikat… Seal võiks see olla lubatud või peaks olema. Aga kui sa teed seda mõnes päevalehes, mille järgi orienteerub enamik lugejaskonnast, ja teed seal kurja või õelat kriitikat, siis see on nagu kirvelöök selga.

Nii et kriitika mõju sõltub ka väljaandest?
Sõltub kindlasti väljaandest. Näiteks Ekspress, Müürileht, Päevaleht, Postimees… Kui seal ilmub teravalt negatiivne kriitika, siis see mõjutab kindlasti lugejat ja ka müüginumbreid.

Ma küsin autoritelt alati, tegelikult omakasupüüdlikult, et kuidas nad suhtuvad kriitikasse, sest ma ju ise kirjutan ka kriitikat ja üritan seda teha tõepoolest vastutustundlikult nagu ilmselt enamik meist. Aga see on väga raske, sest vastutus on nii lugeja, enda kui ka autori ees. Sa ju kirjutad ise ka kriitikat, nii et tead ilmselt seda tahku ka.
Mina olen kirjutanud kriitikat ausalt öeldes nendest asjadest, mis on mulle väga korda läinud või meeldinud. Näiteks Tarmo Tedre puhul (kelle viimatise raamatu „Andruse elu ja õnn” arvustamine Sirbile Maidul parasjagu käsil on – M.T.) on see asi, et mulle meeldis väga tema „Onanistid”, see on väga energiline raamat, energiat täis. Kuigi keeleliselt ei ole see kindlasti nii filigraanne kui tema viimased teosed. Aga seal on tohutu energia. Ja enda raamatute puhul ma hindan ka seda, et lugudes peab olema energia sees. Mis sest, et ta on kohati koba või logisev või kohati lohakas. Kui seda energiat ei ole, siis ei ole peaaegu mõtet midagi kirjutada.

Mida sa selle kobavuse või logisevusega silmas pead? Kas mõtled seda kuidagi keeleliselt või vormiliselt?
Ütleme, et kergelt vormiliselt. Ma leian, et kui sa loed oma jutustuse näiteks kümme korda läbi ja teed parandused, ja sulle tundub see okei, siis kas või näri huul verele, aga ära enam ühtegi parandust sisse vii!

Mulle väga meeldis su viimases raamatus „Meeleparanduseta” oleva jutu „Must relv” algus, kus pöördud kas autori või jutustajana lugeja poole, öeldes, et sul on „sellest jutustusest pehmelt öeldes nii kõrini ja kõik see unenäolisus, miks ma seda üldse kirjutama hakkasin /…/, on selle „tõepärasuse” loomise huvides pusimise ja vusserdamise käigus kaotsi läinud”, mis haakub just eelnevaga.
Ma kirjutasin alguses veel ropumini, aga siis muutsin ära.

Ma olen nõus, et peab olema see energia, et see on üks põhilisi… kriteeriume võib-olla, kirjandusele. Ja lugejana ma enamasti tajun samamoodi esmalt seda energiat, seda muljet ja vibe’i, mis kaldub muidugi fenomenoloogia sfääri ja mida on seetõttu raske edasi anda või väljendada. Ma tajusin seda sinu raamatus, aga näiteks ka Mudlumi „Tõsises inimeses”. Matsini „Gogoli diskos” tajusin ma seda esimese pooleteise leheküljega ja tal oli see energia lausa selline in your face, kirvega näkku, absoluutselt heas mõttes. See on tal muidugi hoopis teine energia, aga kuidagi võimatu on mööda vaadata, ja võib-olla see on üks kõige põhilisemaid…
… asju, jah! Minu jaoks on see väga oluline.

Räägi „Ammooniumist”. See on jutt, mis on siin kogus „Mudlumi samanimelise novelli ainetel raamatust „Tõsine inimene””. Seesugune fikseeritud inspireerumine ja samapealkirjasus ei ole iseäranis tavaline praktika.
Mudlumi samanimeline jutt räägib kunstnikust, kes võrgutab ühe väga noore lapsemeelse tüdruku. Mulle läks see muidugi väga südamesse selles mõttes, et see kunstnik on Mudlumi jutustuses lohakas, ülbe selle inimese suhtes. Nagu tuleb selline asi välja. Tegelikult ma oleksin pidanud kirjutama selle loo ette, et see on vastulause Mudlumi jutustusele…

See on siit absoluutselt aru saada!
On, jah?

Kindlasti kõigile, kes on lugenud Mudlumi juttu. See on muidugi vastulause.
See on vastulause, jah, sellest, kuidas taolised asjad juhtuvad. Ja tegelikult ei ole taolist asja minuga juhtunud, kuigi ma olen kirjutanud selle nii. Aga mõnikord on see väga nagu… piiri peal. Ütleme näiteks, et on ju igasuguseid groupie’sid ja… Mina olen alati groupie’desse väga hästi suhtunud, sest põhiline, mida nad tegelikult tahavad, on sellest elust, sellest rutiinist välja pääseda. Eriti näiteks mingisugused maatüdrukud. Nad tulevad sulle bussi niimoodi, et sa ütled, et tule kaasa. Ja nad tulevadki.

Aga siin on kaks asja. Kui sa oled väga meeleline… Jah, see lause on õige – kui inimene on väga meeleline, nagu need kaks tüüpi (tegelased Vaigu „Ammooniumis” – M.T.) seal autos, siis juhtuvad sellised asjad, et sa kaotad õige tähelepanu. Sa võid kaotada õige tähelepanu ja võtad endale kaasa mingi täieliku lapse, tita, mida enamasti ei juhtu. Ja teine asi, mis hakkab rolli mängima, põhjus, miks sellised asjad jätkuvad ja edasi lähevad, miks sa lõppu sellele jamale ei tee, on süütunne.

Aga üldiselt, kui me Tuberkuloitedi ja Vennaskonnaga ringi tuuritasime, siis, peab tunnistama, ikka päris titasid, meelsuselt n-ö tittesid, me kambas ei olnud. Ei võtnud.

„Nepali haiguses” oli ka samalaadne olukord – maatüdruk, kes oli küll pisut teistsugune tüpaaž „Ammooniumi” omast. Aga mulle tundub, et ka meestegelased on neis lugudes sarnased, ja mitmes muuski su tekstis. Võib-olla mitte ainult süütunne, vaid kuidagi esil ja välja kirjutatud on ka otsustamatus või võimetus olukordi lahendada, ehkki teadmine sellest on olemas, et lahendada tuleks. Need on sellised beetameeste kirjeldused.
(Kiirelt) Jah, võib küll nii olla.

Tegelikult vist ainus lugu sul, kus naist on psühhologiseeritud, on „Tööpäeva lõpu” „Naine”. Mujal on nad pigem meestegelaste silme või taju läbi esitatud.
Jah, mhmh. Mul on tegelikult naistest veel kolm jutustust, aga ma ei pannud neid siia sisse. Lood, kus on naise pilgu läbi nähtud asju. Aga ma lihtsalt mõtlesin, et see läheb kuidagi liigseks korduseks.

Ega ma mõelnudki, et sa peaksid seletama oma valikuid, mille raamatusse sisse jätsid ja mida mitte! Aga see oli huvitav, kuidas „Nepali haiguses” osutus naistegelane, kes alguses nii alaväärsena tundus, nii tarmukaks ja omal moel vastukaaluks meestegelasele, kes ei suutnud ega suutnud midagi otsustada.
Jah, see on küll tõeline beetamees. Aga ega ta päris minu alter ego ei ole.

„Ammooniumi” kohta veel nii palju, et kui sa selle loo kurbusest üle saad – sest minu meelest „Ammoonium” on kurb lugu –, kui sa oled seda umbes neli korda lugenud, hakkab lauseehitus mängima. Kui sa oled sellest õnnetusest üle saanud. Ma ise hirnun seda lugu. Ja kõige rohkem olen ma ise oma tekstidest naernud „Rootsis” üle.

Tõesti? Mina peaaegu nutsin. Või noh, nutsingi, kui ta võttis laualt puhta taldriku…

Mu ülestunnistus jääb õhku rippuma, keldribaari astub Maidu sõber, kellele ütleme, et enam ei lähe üldse kaua, ja ei lähegi, jutt hakkab vaikselt vaibuma ja tegelikult ongi mul ainult pool küsimust veel.

Viimaseks küsiksin ka ühe kõige tavalisema küsimuse: mida sa üldiselt ise loed?
Kõike. Kõike, jah. Praegu on nii, et kõik raamatud on kodust loetud ja raamatukokku ei ole jõudnud minna. Kai Aareleidu tahaks kindlasti lugeda.

Ongi kõik. Mait kingib mulle oma plaadi, vaatame üleval Dublineris paar tundi vehklemist ja räägime off the record igasugu asjadest.

[1] Mõeldud on arhimandriit Tihhoni (Ševkunovi) teost „Mittepühad pühakud ja teised jutustused” (2011, ee 2013).
[2] Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)