Progressiivse post-rocki bändi Talamaki poistega kohtumine on maailmade põrkumine keset krõbedat 15-kraadist külma. Nende proovika poole sammudes kõlab mu klappidest Talamaki lugu „Omega”. See mõjub kui kõrgema astme psühhedeeliahüpnoos, mis kolib su emotsioonid paari hetkega mitu sfääri kõrgemale. Siis aga näen proovika ukse vahelt paistmas peanuppu – saan näha, et sellise muusika autoriteks on lihast ja luust noormehed. Humoristidest iroonikud. Teadsin, aga ikkagi ei tahtnud uskuda. Diivanil tõmbab end kerra üleni pastelne ja salliga moosipoiss Argo Vals ja veidi eemal kõõlub tooliga teravatest tähelepanekutest pungil Magnus Morel – 2/5 Talamaki. Vestlus ei kujune üldsegi vähem üllatavaks. Lagedale kooruvad nii t.A.T.u, Sõnajalad, diagnoos Läti limonaadile külmkapis, ulmselised new age plaadikaaned, käsitsi lühemaks nüsitud kassetilindid ning tagatipuks ka dünaamiline duo SOPA ja PIPA.

Kui aus olla, siis hetkel, kui mulle tehti ettepanek teiega intervjuu teha, ei teadnud ma teist tuhkagi. Küll aga oli Eesti Pops 2 kogumikult kõrva hakanud teie lugu „Küsimustevaba”, mille shuffle-režiim mulle tihti tänaval jalutades ette söötis. Tundsin end nagu Peter Griffin „Family Guyst”, kellel oli ühes osas jalutamise taustamuusika. Kas teile on oluline, millises kontekstis Talamaki lugusid kuulatakse?

Magnus: Üldiselt mina sellele küll ei mõtle. Meie muusikat võib kuulata kus iganes. Ei tahaks end veel mingisse konteksti suruda. Ei pea oma produktsioonioskusigi nii headeks, et nii nõudlik olla.

Argo: Siiani salvestame muusikat ja masterdame kodus!

Peate end siis magamistoabändiks?

Magnus: Ha-ha, me salvestame lugusid küll nagu klassikaline magamistoabänd, aga me ei kõla nii. No vähemalt loodan. Ise tunneme, et oleme ikka rohkem hi-fi värk.

Milline on üldse teie muusikaline taust, mineviku muster? Spice Girls ja Backstreet Boys, nagu 80ndate lõpu produktidele omane?

Magnus: Mina tunnistan, et kuulasin Savage Gardenit. See oli minu esimene suur laivielamus. Kontsert toimus Lillepaviljonis ja Savage Gardenit soojendas Taani popsensatsioon S.O.A.P. (vaimustunud naer).

Argo: Minu peres pole kunagi muusikat niiväga teadlikult kuulatud. Väikesena ei osanud eriti millestki konkreetselt vaimustuda. Aga 90ndate lõpul sain Põlva inimeste käest muusikalist kraami ja hakkasin järjest avastama. No klassika – ikka Nirvana ja Prodigy. Sealt hakkaski pihta minu muusikaline teekond.

Kuidas teie muusikaline taust Talamakiga suhestub? Kas üldse?

Argo: Eks see kõik on sealt kaudselt välja arenenud, aga otsest seost ma hetkel küll ei näe. Savage Gardenist ja nu-metalist on asi ikka väga kaugel.

Kuidas teie bändi dünaamika üldse toimib, kuidas tavaliselt teil lood valmivad?

Argo: Me ei ole erilised jämmimehed. Igaüks genereerib kodus ideid ja enamikel juhtudel arendab loo algataja selle idee ka lõpuni välja. Tavaliselt on loo loojal kindel visioon. Peamiselt on selleks tegelaseks ikka kitarrist Karl Petti. Vahepeal sünnib muidugi teiste peades ka üht koma teist, kõik annavad oma panuse, keegi lihtsalt ei passi. Magnusel on vist üks lugu, Argol isegi kolm. Käib bändisisene loomevõistlus.

Aga kas bändidevaheliseks võistluseks ei lähe? Argo, sina mängid ka Animal Dramas. Kui Talamak eriti kuulsaks saab, AD tüübid siis kadedaks ei lähe, et panustasid rohkem Talamaki edusse? Kuidas end jaotad?

Argo: Tegelikult ei ole see üldse nii keeruline, sest Animal Drama on väga teistsugune bänd. Muusika on lihtsamini kuulatav ja kaasakiskuvam. Seal teeb ka hoopis teine inimene lugusid. Olen muidugi ise ka lugusid kirjutanud ja loonud, aga raskuskese on mujal.

Lugesin ühest intervjuust, et Talamak sai alguse suhteliselt internatsionaalses vormis. Karl läks Haagi ja tegite üle interneti muusikat. Kas teie arvates selline bändi tegemise vorm üldse toimib pikas perspektiivis või on tegu lausa trendiga?

Argo: Ma arvan, et nii on võimalik muusikat just väga hästi teha. Mulle nii sobibki, et nokitsen kodus omaette ideede kallal, siis saadan selle variandi, millega rahul olen, edasi, ja siis juba vaatab edasi. Ehk keegi teine lisab sellele omakorda midagi või pakub välja juba uusi arengusuundi.

Magnus: Me ei ole kunagi bändikas jämmijad tüübid olnud. Proovid on alati üliproduktiivsed: saame kokku ja kõigil on juba ideed olemas ja siis arendame neid edasi juba proovi käigus.

Internatsionaalsete mõõtmetega bände on ju viimasel ajal teisigi. Näiteks Several Symptoms ja ka Badass Yuki (Argo vend mängib seal trumme–B.P.).

Magnus: Oh, mulle Several Symptoms täiega meeldib! Olen paaril kontserdil ka käinud.

Argo: Badass Yuki on nüüd liinil Tallinn-Tartu. Lihtsam värk. Enam ei ole nii huvitav, eksole.

Paljud on huvi tundnud teie nime vastu. Mis värk siis lõppude lõpuks on – kas mängus on Toro Y Moi samanimeline lugu?

Argo: Tegelikult oli „Talamak” ikka päris kiirustades pandud nimi. Oli vaja kiirelt midagi panna ja sobrasime kõik oma plaadiriiulites. Sattuski kätte Toro Y Moi plaat ja nimi hakkas silma.

Ei katsetanudki populaarset Wikipedia random article võtet?

Magnus: Ha-ha, see käis kah nimevaliku protsessis läbi, jah. Paar naljakat varianti kerkis esile, aga ei jäänud siiski sõelale.

Aga mida see „Talamak” üldse tähendab?

Magnus: „Talamak” oli midagi narkootikumidega seoses. Eks vaata ise Urban Dictionaryst järele!

Põnev. Siit uurikski, et kus te oma psühhedeelse loomingu jaoks inspiratsioonijahil käite? Nagu ütles tabavalt Briti kultusbänd Spacemen 3: „Take drugs to make music to take drugs to” ?

Argo: Ma olen aus, kui ma ütlen, et mul ei ole otseselt vaja mingeid substantse, et muusikat teha. Meil on lihtsalt väga elav kujutlusvõime! Ma arvan, et see on väga inimeses kinni. Mõni vajab millegi loomiseks palju, mõni ei vaja inspiratsiooniks midagi peale iseenda.

Magnus: Mina näiteks saan muusikast sellise psühhedeeliakicki (ostutab eemal läpakast kostuvale vuhinale ja hüpnoosikeerisele), et jätkub enda loomingukski!

Kuidas teile praegu see psühhedeelia revival meeldib. Tame Impala ja näiteks Warpaint. Muide teie lugu „Talvel Tartus“ meenutab mulle midagi väga Impalalikku!

Argo: See on küll kompliment! See konkreetne lugu on tegelikult kummardus Galaktlan Grupile, kust on Karl hästi palju inspiratsiooni ja ainest saanud.

Magnus: Galaktlani üks liige teeb meile heli ka – Tanel Paliale on tema nimi.

Aga millised on teie peamised psühhedeelse muusika mõjutused?

Magnus: Mulle hetkel meeldib hullult Grouper. On ka palju teisi lemmikuid, kuid nad ei ole ilmtingimata psühhedeelse muusika viljelejad. Näiteks AraabMuzik… (Magnus hakkab hoolega arvutis klõbistama ja kaevub oma Last.fm-i konto põhjatusse sügavusse, et välja selgitada, mis muusikat ta õigupoolest kuulabki)

Argo: Mina teadlikult psühhedeeliat kah ei kuula. Kuulan teistsugust muusikat. Näiteks suured lemmikud on Mew, Radiohead, Jaga Jazzist.

Eesti lemmikuid? Vanast psühhedeeliajast uute bändideni välja.

Magnus: Eesti uue kooli post-rockist istub mulle hästi Music For Your Plants. Kusjuures selle bändi aju Norman Orro teeb meie EP plaadikujunduse ka! (Magnus tatsab läpakaga akna juurde, kust üritab interneti ligi meelditada. Tuleb tagasi ja ekraanil ilutseb psühhedeeliast ja new age’ist nõretav abstraktmaastik kahe kaamliga. Meenub kangesti Maria Minerva „Cabaret Cixous“ kuulus albumikaas, mille autoriks on Music For Your Plantsi teine aju Roland Pihlapson).

Argo: Vanemat progerokki eriti ei kuula.

Aga Sven Grünberg?

Ühest suust: Seda nime ei tasu mainidagi! See on ju lihtsalt basics.

Millised on möödunud aasta suurimad lemmikud? Mis trendid silma torkasid?

Argo: Minu arust on kohati liiga palju trende. Nüüd on see kuidagi eriti silma torganud. (Jätab bändi eest seistes oma arvamuse enda teada).

Magnus: Mina taasavastasin eelmisel aastal ühe oma vana lemmiku – t.A.T.u! Leidsin kodust vana CD, mille olin ilmselt kunagi jõuludeks saanud ja hakkasin kuulama. Geniaalne. Eelmisel aastal võidutses muidu lo-fi nu-reiv minu jaoks. Näiteks selline projekt nagu Vektroid. (Edasi läheb jutt jumal teab kuidas Sõnajalgadele ja nende viimasele üllitisele „Inglid“. Magnus teeb ka sellekohase vangerduse iTunesis, mis parasjagu taustaks mängib) Sõnajalad on tegelikult täiega modernsed! Näieks viimasel albumil sämplivad nad Nokia tune’i! Ma arvan, et see on küll James Ferrarolt varastatud nipp. Tema sämplis Skype’i saunde.

Kas on mõni lugu, mille autorluse peale te siiralt kadedad olete?

(Magnus kaevub seepeale kohe jälle tagasi Last.fm-i)

Argo: Ma võtan muidugi asja väga kitsalt, aga ma olen Karli peale vahel kade, et ta nii ägedaid lugusid kirjutab. (Magnus on vastusega rahul ja loeb ette oma TOP5 bändid. Ja ootamatult paneb mängima ühe Thundercati loo, mis mul endalgi viimaste kuude jooksul väga südamesse on pugenud.)

Magnus: See on Flying Lotuse produktsioon. Sellepärast vist kõlabki nii hästi.

Milline on Talamaki unistuste laivikoht ja formaat? Mingi aja möödudes muutub see Bermuda ruut Krahl-Telliskivi-Kink Konk-Genialistid ju tüütuks.

Argo: Mina tahaks lihtsalt teha muusikat vahelduseks seal, kus ei ole ainult eestlased (naerdes). Nüüd märtsis pääsen esimest korda Eestist väljapoole musitseerima, läheme Viljandi Guitar Trioga Rootsi. Saime mõned esinemised. Aga tõesti, nii väike on see Eesti esinemiskohtade ring.

Magnus: Võib-olla koht, mis tundub eriti magus ja kus me veel esinenud ei ole, on Sõpruse kino! See visuaalide pool on eriti äge. Viimane Mutant oli seal hea. Aga sellest Bermuda ruudust meeldib meile Kink Konk Tartus. Seal on head inimesed, kes asja ajavad. Hubane. Teatrilaivid on ka toredad. Eelmise aasta oktoobris käisin The Caretakerit vaatamas Krakowis. Laiv toimus vanas teatrihoones või kinos. See oli tõesti viimase peal.

Argo: Nüüd on tekkinud kohti, kus tõesti tahaks esineda.

Magnus: Rockstars! (naer)

Argo: Ei, tegelikult saime võimaluse esineda Teletornis! Aga ürituse kohta täpsemalt veel midagi ei ütle. See on seotud veel teistegi bändidega, kes meie prooviruumis harjutavad (Kosmofon ja Marten Kuningas – B.P..). Sinna mahub umbes 100 inimest. Saab olema lõbus.

Kuidas te suhtute Eesti muusikakriitikasse ja kriitikutesse? Üldse loete arvustusi?

Magnus: Ekspressi Areeni rubriigi „Nädala plaat“ loen alati läbi.

Argo: Mina kuulan R2 „Muusikanõukogu“ iga jumala nädalavahetus alates eelmisest talvest.

Magnus: Kriitika on kuidagi väga ühekülgne. Väga lo-fi lembeline on see asi viimasel ajal. Mulle lo-fi küll meeldib, aga võiks nagu ringi vaadata. Samuti on need kriitikud tegelikult kaunis ühesugused. Nestor ja Saaremets. Nagu üks inimene. Ega Valme ei jää ka kaugele maha.

Argo: Minu arvates oleks õige, kui kriitikud oleksid ise ka muusikud, et jagaksid matsu, kuidas asjad tegelikult käivad. Nad lihtsalt räägivad. Aga ei mõista.

Mulle on ühest artiklist meelde jäänud, et Argo kitarrikäigud mõjuvad veidi filmilikult. Kui tõlkida Talamak filmikeelde, siis mis filmiks ta muutuks?

Magnus: Ma pakun, et meiega seostuvad hoopis pigem mingid videod. Näiteks Yellow Magic Orchestral on sellised 80ndate lõpu VHS-stiilis videod. Mulle tundub, et midagi sellist seostub ka meie muusikalise pildiga.

Argo: Mina VHS-i mees ei ole! Ei ole nii lo-fi mees, noh.

Magnus: Jah, kasseti välja andmine (Talamaki esimene release ehk „Talvel Tartus“ ilmus kassetil – B.P.) tuli meil ka läbi raskuste välja! Mina pidin ikka pushima ja pushima, et ülejäänud bänd ka teemaga kaasa tuleks. Aga lõpuks ikka andsime välja. Tervelt 10 kassetti.

Aga miks kassett? Nostalgiahetked?

Magnus: Tegelikult pakkus selle idee välja üks minu sõber. Siis mõtlesin, et miks mitte. Tal on nüüd plaadifirma Me Vihkame 11!

Oot-oot, kas see on seotud juba legendaarse muusikablogi Siiraltsinu.ee-ga?

Magnus: Jaa! See on meil mitme inimese peale. Ma ise postitan ka. Näiteks Väljasõit Rohelisse kohta tegin postituse – ainus okei reklaamiagentuuride bänd Eestis. Aga tagasi kasseti juurde. Neid riliisisime ainult 10. Muidugi hea oli ka see, et meil olid 90-minutilised kassetid, aga muusikalist materjali ilmselgelt nii palju välja ei venitanud. Ja siis sõber lõikas kassetid käsitsi lihtsalt lühemaks – 20-minutilisteks!

Aga kas teie arvates on üldse füüsilistel helikandjatel mingisugust tulevikku? On Eesti bändidel mõtet neid välja anda?

Argo: Müstilistes kogustes pole neid tõesti mõtet välja anda. Tegelikult on ülikahju, et see nii on. Bändid ei saa enam plaate müüa ja peavad olude sunnil panema internetti muusikat tasuta üles. Kuidas muidu siis kuulajateni üldse jõuda? Muusika ei saa olla elatusviis. See on selles mõttes lihtsalt hobi. Eesti bände on niigi vähe ja kui sa teed muusika veel internetis kättesaadavaks ja annad välja ka CD, siis neid ostjaid on nii vähe, et ei tasu ära. Kurb on lihtsalt, et plaaditegemine viib sedasi miinustesse. Tänapäeval tuleb raha põhimõtteliselt ikka omast taskust. Siit-sealt saab taotleda ka.

Magnus: Mina olen ikka selle poolt, et võiks saada tasuta alla laadida muusikat. Kui sulle ikka väga meeldib, siis ostad endale bändi CD, vinüüli või kasseti. Ja toetad artisti.

Kuidas suhtute viimaste nädalate kuumadesse artiklitesse teemadel ACTA, SOPA ja PIPA?

Argo: Mul on viimastel nädalatel nii palju tegemist olnud, et ausalt öeldes ei ole viitsinud süveneda.

Magnus: Mina Megauploadi ei kasuta. Rohkem Mediafire’i vend. Pole mõtet nutta. (naerab) Facebooki muidugi ka ei ole viimasel ajal saanud normaalselt kasutada. Kõik kohad on seda Mart Laari ruumi täis. Väsitav.

*Varsti tuleb teil välja kauaoodatud ja väljareklaamitud EP! Selle annate välja lausa vinüülil. *Medium is the message?**

Argo: Meil on EP-ga seoses tohutult palju mõtteid ja soove ideid katsetada.

Magnus: Vinüüli annab välja Eesti Pops, aga seoses oma kogumiku väljaandmisega lükkus asi finantsiliselt veidi edasi. Üks mõte on teha Kosmofoniga split-EP. See oleks iseenesest väga tore! Kaks ühe proovika bändi ühel vinüülil korraga. Veebruari lõpus saame uuesti kokku, teeme viimased asjad ära. Muidugi saatus sekkus ja Magnuse kõvaketas lendas vastu taevast. See on hetkel paranduses. Trummid ja kitarr on sees. Bass ka.

Argo: Mina usun meie bändi ja ma arvan, et Talamaki muusika on ajatu. Seepärast ka selline ajatu formaat.

Magnus: Eks vanemad inimesed kuulavad ka meid!

Olete ise ka vinüüli-junkied?

Argo: Mina ei ole. Aga küll mul see armastus kasvab.

Magnus: Mina olen. Tellin peamiselt plaadifirmadelt otse ja Boomkatist, BiiTist ka muidugi. Rahva Raamatus on alati samad plaadid ja hullult kallid ka. Neil Youngi mingi vinüül on seal umbes 50 eurot! Üle mõistuse.

Aga välismaal releasemise peale olete mõelnud?

Magnus: Tasub mõelda selle peale. Peaks uurima plaadifirmasid. Hetkel ei ole veel leidnud potentsiaalseid leibeleid, kes tahaks meie materjali välja anda.

Noh, olete päris noor bänd, millised on teie suured unistused?

Magnus: Tahaks anda välja plaadi, mida tõesti ei oleks ise piinlik kuulata. Seda on üsna raske teha. Ja välismaal tahaks ka esineda. Muidugi mitte DefRage’i vaimus. Mul isegi isa ostis parklast selle plaadi!

Argo: Su isa üritati parklas usku pöörata?

Magnus: Jah!

Lõpetuseks, millised on teie hilinenud uusaastalubadused?

Argo: Mina kavatsen sel aastal kooli ära lõpetada (Argo õpib kitarri Viljandi Kultuuriakadeemias) ja kavatsen end hullult kokku võtta. Tegin endale isegi graafiku, mida ma kunagi teinud ei ole. Raske on, aga ma tõesti tahan selle asja ära lõpetada. Muusikalisi lubadusi saab juunist hästi palju olema. Lõpuks teen sooloplaadi ka ära!

Magnus: Mina ei ole kavasse võtnud midagi.