Armastuse teed on kummalised. Ühel hetkel oled pealaest jalatallani üleni selle magusas nektaris, järgmisel on sind sellest välja heidetud ning seisad ihuüksinda läbiligunenult ja eksinult pimedas öös.

Kümmekond aastat tagasi olin ma kõrvuni armunud ühte daami ja näis, et ka tema minusse. Aga asjaolud olid sellised, et armulugu ei saanud lahtise leegiga lahvatada. Emotsionaalne pinevus ei muutnud suhet mitte päevade, vaid tundidega. Seitsmendast taevast viis kiirrong otse põrguauku. Ühel hetkel öeldi mulle, et vsjoo, kaput, nüüd on lõplikult läbi, me ei tohi seda suhet jätkata. Kiunusin armuvalus ringi ja otsisin võimalust, kuidas enesest märku anda. Väljas polnud aga muud kui tähtedeta öö.

Siis aitas lähedane naissõber panna paika tagasivõitmise strateegia. Kirjandusajakiri Looming oli avaldanud Hando Runneli erootilise sisuga luuletusi. Salvestasin Runneli lullasid ning analüüsisin vahele nende sisu. Mängisin kandlega kirjandussaatele alguskõlli ning panin taiese iPodile ja saatsin armsamale. Võib mainida, et töötas küll.

Üks plaadile lindistatud Runneli värsike „Naabrivalve” on siiani meeles:

„Kui mind armsam on kallistanud
Jäävad helluse jäägid
Mida luba mul kinkida
Sulle ja su lastele
Heamehe poolest!”

Kuigi tekst on rahvalik, on „helluse ülejäägid” need, mis mind siiani kiusanud on. Misasjad need on? Kas süümekad, millega armukese juurest koju tagasi tullakse? Või on armunud olekus nii palju hormonaalset empaatiat, mida maailmale jagada? Või on see nähtus, mis armastuse olemust veidigi lahti muugib?

Pole üheselt mõistetav, mis see armastus üldse on ja kust ta tekib. Iga kogemus on erinev, iga definitsioon puudulik. Sõltub sellest, kas armukogemus on õnnelik või õnnetu, püsiv või vahelduv, kestev või kadunud, pikk või sähvatav, ühe- või kahepoolne. Sõltub sellest, millises armastuse faasis armastaja parasjagu viibib. Armastus võib tekkida silmapilgust või ladestuda aastakümnetega, kukkuda kokku korraga või mureneda tükk tüki haaval.

Armastus võib olla kirg, lähedus või pühendumine. Või kombinatsioon kõigist kolmest. Aga mis on sellisel juhul kõige olulisem? Kirg on paratamatult mööduv, pühendumine võib muutuda piiravaks ahelaks, lähedus võib toimida niisama hästi ka sõprade vahel.

Antiigis ja kristluses on kesksel kohal eristus taevase ja maise armastuse vahel. Taevane armastus, agaape, koondades tarkust, usku ja kuuluvustunnet, on kõrgemalt hinnatud kui maine eeros. Kuid ka maine armastus on ühendatud kohusetunde ja pühendusega.

Armastuse keemia

Pole vahet, mida kirjutavad Aristoteles või Augustinus, nüüdisaja tõsikindel fakt on, et hinge emotsionaalseid ja füüsilisi seisundeid juhivad kavalad keemilised protsessid kesknärvisüsteemis. Hormoonilaengud ja neurotransmitterite vood määravad armastuse nivoo. Testosteroon ja östrogeen kütavad erootilist erutust, serotoniin tekitab heaolutunde, dopamiin sunnib meid seda erutust kordama, adrenaliin pumpab üles seiklusjanu.

Aga vahest kõige olulisem hormoon püsivate suhete tekkeks on oksütotsiin. Seda nimetatakse moraalihormooniks, mis vastutab egoismivaba armastuse ja hoolivuse eest. Tänu oksütotsiinile tekib emadel rinnapiim. Tänu oksütotsiinile ei pista isased oma järeltulijaid pintslisse, vaid on valmis neid ka üles kasvatama. Oksütotsiini abiga suureneb empaatia teiste suhtes, abistamisvajadus, kaastunne, kokkukuuluvustunne. Kõik need „helluse ülejäägid” leiavad lõpuks rakenduse. Uurijad väidavad, et oksütotsiini määra kehas saab tõsta kunstlikult lihtsate nippidega – lapsi sülle võttes, üksteist kallistades ja muidu hellusi jagades.

Lugesin hiljuti üht populaarteaduslikku artiklit naeratuse päritolu kohta. Selgub, et on 18 erinevat naeratuse tüüpi, millest kõigest kuus väljendavad positiivseid emotsioone. Lisaks lõbu-, heameele- või sümpaatianaeratusele on olemas hirmu- ja paanikanaeratus, vihanaeratus, psühhopaadinaeratus, teeseldud naeratus, ebamugavusnaeratus, enesekaitsenaeratus.

Naeratus on üks esmaseid reaktsioone ootamatutes ja tundmatutes olukordades. Suurte ahvide käitumist uurinud loomapsühholoogid täheldavad, et šimpansid manavad ette naeratuselaadse ilme stressiolukordades. Šimpansikogukondade sotsiaalne struktuur on väga hierarhiline. Türanlikele alfadele alistunud isased paljastavad kokkusurutud hambad, näitamaks, et neil ei ole kavatsust rünnata; et nad on tugevamale alistunud. See on pannud evolutsioonipsühholooge oletama, et naeratuse evolutsioon ongi alanud meie kaugete esivanemate alistumissignaalist ning alles hiljem on sellele lisandunud kõik positiivsed tähendused. Naeratus on algselt sama eesmärgiga žest kui peopesade paljastamine, millega antakse märku, et käes ei ole relva. Kui kunstiteostel ilmub Kristus avatud peopesadega, sümboliseerib see ühtaegu nii allumist kõrgemale korraldusele kui ka absoluutset ja ennasttaandavat andmist ehk kõikjale ulatuvat armastust.

Armastus võib tekkida silmapilgust või ladestuda aastakümnetega, kukkuda kokku korraga või mureneda tükk tüki haaval.

Armastus kui allutumine

Kuigi oksütotsiin, serotoniin ja paljud teised hormoonid panevad meie keha pulbitsema, siis tahaks loota, et me pole ainult kehakeemia orjad; et armastuse juures on oluline roll ka tahtel. On kaks vastandvektorilist tahte tüüpi. Esmane tahe on defineeritav ihana. Ma tahan seda jäätist ja siis veel ühte jäätist ja siis veel ühte. Teisene tahte kiht, mis on reguleeritav ratio abiga, on tahtejõud. Tahtejõud seab ihale piirid ette: sa ei tohi nii palju jäätist tarbida, see ei ole hea su tervisele ega kehakaalule. Iha aga karjub ja trambib jalgu: ma tahan, ma tahan, ma tahan. Meie toimimine armastava olendina on samuti laveerimine nende kahe vastandliku sihi – iha ja meelekindluse – vahel. Armastus kui ego kontrollimatu tõmbejõud ja armastus kui teadvustatud otsus.

Nagu öeldud, on armastuse kui otsuse pärisosaks allutumine. Omaenese suveräänsuse allutamine Teisele, olgu selleks teine inimene, perekond, printsiip, jumal või isamaa. Kui armumine paneb meie ego lõõmama, tahaks hüüda igasse ilmakaarde „mina, mina, mina”, „minu armastus”, „minu unikaalsus”, „minu kannatused”, siis armastuse puhul oled sa valmis lahustama oma mina suures osadustundes.

Selles alistumises on suur kergendus. Lõpuks oled sa leidnud mõtte enese kosmoses hulpivale eksistentsile, vorm on täis kallatud sisu. Armastus pole võimas mootor üksnes seepärast, et ta mobiliseerib keha, vaid armastustunde loodud kas või illusoornegi eesmärgistatus pakub tohutut motivatsiooni olemasoluks. Motivatsiooni areneda, muutuda, pühenduda, leiutada, ennast proovile panna, tegutseda. Sa oled ühel ajal artist ja publik – sa eksisteerid spetsiaalselt kellegi jaoks ja keegi eksisteerib sinu jaoks.

Mu indialasest sõber Mohit, kes on astunud perekonna nõudmisel kokkuleppeabielusse, räägib, et abielu algusperioodil ei kannatanud nad naisega teineteist absoluutselt välja. Seejärel hakkasid tasapisi üksteist sallima, lõpuks ka austama ja lähedust leidma. Mohit nimetab seda „armastama õppimiseks”. Suurte kirgede ja kannatuste koht on auväärt hindu jaoks suurel ekraanil, igapäevaelu on segu praktilisest olmest, töö- ja rollijaotusest ning sümbiootilisest ühesvõnkumisest.

Armastus on võimas mootor seepärast, et armastustunde loodud kas või illusoornegi eesmärgistatus pakub tohutut motivatsiooni olemasoluks.

Armastuse taastootmine

Veel üks huvitav tähelepanek neurobioloogia vallast. Kui kaks armunud inimest kolivad kokku, siis mehe testosteroonitase langeb ja naise oma tõuseb. Hüpotees väidab, et see muutus on oluline, et paarisuhe püsima jääks. Kooselu esimestel aastatel on mees ja naine ka bioloogiliselt teineteisele lähemal kui tavaliselt. Mees on natuke „naisem” – tundlikum, emotsionaalsem, empaatilisem ning valmis täitma traditsiooniliselt naistele omistatud rolle nii majapidamises kui ka laste kasvatamisel. Naine on armastuse kõige intensiivsemal perioodil omakorda natuke rohkem „mees”. Bioloogiline sugu alistub armastuse ees.

Paraku kestab see hormonaalne anomaalia ainult paar aastat, mille järel mehe testosteroonitase tõuseb uuesti ning naise oma langeb. Looduse kingitud armumisressurssi jätkub ainult stardikapitaliks, edasi peab ise hakkama saama.

Hormoonidel on kalduvus lahtuda, motivatsioonil hägustuda, erakordsustundel muutuda olmerutiiniks. Päevastpäevasuse ühetaolisus lööb „elu mõtte astjasse” tillukese mõra, mis vaikselt suuremaks mureneb. Tuleb vältimatult kooselu ruineerivam pool – võimuvõitlus, domineerimine ja allutamine, näägutamine, närvide söömine, psühhomängud, mis suretavad kire ja kurnavad lähedust.

Isiksuseomadusi paneb enim proovile armastuse sädeme hoidmine kooselu piirangute ja kokkulepete sümboolses võrgustikus. See struktuur võib hoida koos ühist vundamenti, aga halvemal juhul hakkab ta piirama inspiratsiooni ja suruma maha elutungi vaba lendu.

Aga armastus pole vaid kontseptsioon. Armastus on tegu. Mõtled küll, et oled oma suured otsused ära langetanud, toonud oma ohvrid ning teeninud välja mõnusa lebo diivanil, et nautida vallutuse vilju. Mida enesepettust! Vaenlaste väed on juba ümber formeerumas. Armastaja peab olema pidevas lahinguvalmiduses, sest Aphrodite tahab, et tema eest võideldaks. Ainult nii hoiab ta armastust elus. Armastus on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Seda peab järjest hooldama, värskendama, lähtestama, ümber häälestama, taaslooma.

Sa remondid ja renoveerid aastast aastasse, toksid põrandaliiste ja tugevdad vundamenti, teisest otsast hakkavad aga talad raginal järele andma. Troostitu, kas pole, härrased vannutatud mehed?
Kui kirehormoonide limiit täis tiksub, peab leidma variante, kuidas oksütotsiini kehasse juurde pumbata. Kuidas taastoota lähedust? Kuidas üllatada, kuidas tuua ellu tagasi spontaansus ja inspiratsioon? Milliste võluviisidega ennast taas küütlevaks muuta, kui oled hakanud närvidele käima? Kui ta on su ripsmekarvad kõik juba üle lugenud, siis kuidas panna ta seda otsast peale tegema?

Tõnu Õnnepalu räägib Houellebecqi ja Huysmansi teoste näitel, et me elame igavuse ja valu vahel. Kui meil on elus pealtnäha kõik korras, kui oma koht on karjääril, lastekasvatusel ja eneseteostusel, siis salamahti me igatseme ikkagi valu. Revolutsiooni, plahvatust, destruktiivsust. Kui see reaalne valu on käes, hakkame igatsema taga oma igavuse kookonit – otsime kaotatud eesmärgipärasust, ennustatavust, rahu. Õnnepalu rääkis sellest küll ühiskondlikus kontekstis, aga seesama kehtib ka eraelu kohta. Pole vahet, kui õnnelikud on enda väitel pikalt stabiilset kooselu nautinud paarid, ma ei usu, et nad poleks unistanud salamahti suurest pöördest oma elus. Pöördest, mis tooks tagasi olme all kuhtunud eufoorilised emotsioonid ja animaalse erootika.

Oma partnerilt oodatakse kooselus, et ta pakuks stabiilsust ja turvatunnet, olmelist kompetentsi ja majanduslikku kindlustatust. Aga teisest küljest peaks ta jääma romantiliseks – võimaldama spontaansust ja hullust, võtma riske ja lõhkuma lubatavuse piire. Paraku on neid kahte eri poolust võimatu ühendada – sa kas oled stabiilne või spontaanne, pakud kas turvatunnet või hullust.

Isiksuseomadusi paneb enim proovile armastuse sädeme hoidmine kooselu piirangute ja kokkulepete sümboolses võrgustikus.

Riista vägi

Kanada seksuoloog Meredith Chivers korraldas katse, mille käigus uuriti mõlemast soost katsealuste puhul, kuidas erineb see, mida inimene arvab ennast seksuaalselt üles kütvat, sellest, mis teda tegelikult erutab. Katsegrupile esitati erinevaid visuaalseid stiimuleid ning samal ajal küsitleti neid ning salvestati ka muutusi suguelundites. Selgus, et iseäranis naiste puhul on märgatav lahknevus selle vahel, mida välja öeldakse ja mis tegelikult erutusseisundit tekitab. Isegi ahvide kopulatsioon ja vägistamismotiivid saadavad vagiina-anduritesse reetliku signaali. Iha ei küsi, mida tahe sooviks ihaleda. Iha on armastuse liitlane selle tekkehetkel ja suurim reetur selle hilisemal perioodil.

Armastus vajab eesmärki, millele alistuda. Armastus eeldab püsimist ja pühendumist, tamsaarelikku vintsket tahtekasvatust „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ehk ka armastus”.

Iha seevastu on tabamatu nagu keskaegne vagabund, kes laulab linnaplatsil mõnitavaid viisikesi, rasestab kõik õukonna daamid ning enne koidutundi, kui häbistatud härrad lurjusel kõri läbi lõikama tulevad, on ta juba haihtunud nelja tuule suunas, üle linnamüüri kõlkumas linadest kokkuseotud köis. Ihal on kalduvus käest libiseda, voolata objektilt objektile. Inimesed tüürivad pidudel rahutult ringi, käes klaas džinni ja toonikuga, peatuvad vaid üürikeseks small talk’iks, silmad kobavad juba järgmist sihtmärki. Otsaette on keevitatud lacanlik „objekt väike a” – porgand, mis paneb orava ihatrumlis oimetuseni sibama.

Iha nõuab alatasa uut verd, uusi elamusi, enese kaotamist ja taasleidmist kire ja kiusatuse kaudu. Iha on olemuselt mõistuseväline, tuumatu ning tal on seepärast eelised tahte kultiveeritud armastuse ees. Ka kõige stabiilsemas ja harmoonilisemas kooselus tuleb ette fantaasiaid, et mis oleks, kui… Ka kõige usalduslikumas suhtes mõtled, et kas see teleri ees norskav isend siin ongi eksklusiivselt just sinu jaoks disainitud inimene. Kas teie kooselu ongi lõppsadam, kuhu paadike ankrusse jätta? Või on ta pigem lohutusauhind, parem ikka kui mitte midagi? Kas sinu jaoks on kirjutatud ka alternatiivne stsenaarium, mis on täis meeletuid orgasme Shanghai pilvelõhkujate liftides ja täiuslikke tangoõhtuid Argentina urgastes? Elu, mis võinuks olla, kui läinuks teisiti.

Iha on põgenemine tabamatusse. Erutust lisab, kui su afäär on amoraalne, salajane, keelatud. Sa oled vandeseltslane ja lindprii. Sind ei seo elu tõsiasjad ega moraalsed imperatiivid, sa ei aheldu olme (lapsed, kohustused, soorollid) külge. Saad mängida piiritult nartsissistlike kujutelmadega, nautida oma erakordsust. Psühhoterapeut Esther Perel on käinud raamatus „The State Of Affair” välja valemi „iha võrdub seksuaalne atraktiivsus pluss takistused”. Kui kõik oleks pakkumiseks valmis, õige ja soovitatav, hävitaks see iha fluidumi. Tihti osutub tegelane, keda sa ihaldad, isikuks, kellega koos ei tahaks elada päevagi mitte. Kõrgkodanlik koduperenaine laseb õlistel kämmaldel ennast rutjuda kusagil reka tagakongis, tagasihoidlik tudeng lubab tuntud meesteõgijal sikutada end kopulatsiooniks ülikooli tarkusesammaste vahele. Mis see küte siis on, mis seda iha nii võimsalt põlemas hoiab, et oled valmis tulle heitma kõik, mis sul on, kaasa arvatud armastuse? „Riista vägi,” ütleb üks mu tuttav polüamoorik. Eks seegi on osa iha tabamatuse diskursusest.

Armastus on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Seda peab järjest hooldama, värskendama, lähtestama, ümber häälestama, taaslooma.

Virtuaalsuse virvatuled

Virtuaalsest võrgustikust läbiimbunud elukeskkond ei anna palju võimalusi, et end ahvatlustest välja lõigata. Suuremaid ja väiksemaid stiimuleid paiskub igast kanalist, ihade üleskütmise ja nende rahuldamise pumbad panevad täie pasaga. Erutus ja tüdimus vahelduvad järjest kiiremate tsüklitena. Seda nii infomeedias, popkultuuris, trendikirikus kui ka suhtedünaamikas.

Sotsiaalmeedia hoolitseb selle eest, et me oleks pidevas ahvatluste väljas ka inimsuhete sfääris. Kui olme sisse peksab ja armuhurm hakkab lahtuma, siis meie hormonaalne süsteem asub vaikselt kompensatsiooni otsima. Vajad pidevat tagasipeegeldust, et oled endiselt ihaldatav, kuni lõpuks võid üldises imetlusväljas ära lahustuda. Ahvatlushormoon dopamiin hakkab siinjuures õõnestama armastushormooni oksütotsiini toimet. Feissari kaval egopeeglike juba hoolitseb selle eest, et meis areneks välja enesekeskne dopamiinisõltuvus. Selfid, laigid, südamekesed. Sõltuvuse juures on määrav, et toimeaine kogused järjest kasvaksid, et naudingulaks kätte saada. Mälestus armumisega kaasas käinud suurest plahvatusest paneb ihaldama sama võimast ja ehedat kogemust. Ja hakkad inimesi pidi ringi skrollima, nagu skrollid internetis, otsimaks neid, kes su kallerdunud tundeilma uuesti lahti klopiks. Ja kus on nõudlust, seal on ka pakkumist. Sotsiaalmeedia nartsissistlik ihamasin töötab kahel suunal ja produktiks on krooniline neurootiline rahutus, et kas kusagil ei toimu just praegu just see, millest ma mingil juhul ilma jääda ei tohiks. Kas minu tegelik elu ja armastus asuvad mujal?

Armastus kui ilmaolek

Psühhoanalüütik Jaques Lacan on öelnud pessimistlikult, et armastus on anda kellelegi midagi, mida too ei taha. Ehk siis armastus on ühepoolne kommunikatsioon, igatsuse poliitika. Keskaegses kurtuaasses luules kvalifitseerus ainult õnnetu (ühepoolne) armastus tõeliseks armastuseks. Armastus on igatsus kättesaamatu järele. Armastus on ilmaolek.

Marcel Proust on kirjutanud, et meie kujutlusvõime on see, mis kannab vastutust armastuse eest, mitte teine inimene. Armastad vaid kujutluspilti kallimast, mitte lihast ja luust inimest. „Armastuse kõne on alati üksildane kõne,” kirjutas muusikakriitik Tõnis Kahu ühe tekstikoha filmi „Minu näoga onu” stsenaariumisse.

Ühes uurimuses otsitakse vastust küsimusele, millal tuntakse oma partneri suhtes suurimat lähedustunnet. Selgub, et hetkel, mil ta teeb pühendunult oma asja, ilma et ta teaks, et teda jälgitakse. Ja siis, kui ta on eemal. Milan Kundera: „Kõige õndsam olek on, kui oled oma armastatuga koos, aga mõtled millelegi muule.”

On kalk tõsiasi, et see pool, kes investeerib suhtesse vähem, ühtlasi kontrollib seda. Liigne panustamine tapab vastuarmastuse. Roland Barthes on „Armastuse diskursuses” pihtinud: „Kas ma armastan? Jah, kuni ma ootan. See teine ju kunagi ei oota. Vahel ma tahaks kah mängida selle osa, kes kunagi ei oota. Ma proovin olla hõivatud millegi muuga, jõuda hiljem kohale, aga ma alati kaotan selle mängu. Ükskõik, mida ma ei tee, leian ma ennast alati sealt, ilma tegevusteta, punktuaalne, isegi ajast ees. Armastaja saatuslik identiteet on täpselt selles: mina olen see, kes ootab.”

Armastuse kaotus

Armastuse kaotamine on enamiku elus vast üks traumaatilisimaid kogemusi.

Armastuse ülesehitamisel lood sa oma elule ontoloogilist tähendust, tõrjud eemale kaost. Armastuse kokku kukkudes kaotad sa selle eluks nii tarviliku tähenduste tõrviku ja langed enamasti tagasi tsooni, mida Heili Sepp nimetab „hinge pimedaks ööks”. Aga see kaos pole enamasti loov kaos, vaid hävitav kaos. Sa lõdised sügaval liminaalses põrguruumis, tähenduseta, maailmast hüljatuna, ilma puhastustuleta.

Kogu väärtuste süsteem kukub kokku, sa ei saa enam toetuda millelegi tõsikindlale, su subjektsus on tühistatud. Kui su lähim inimene enam sind ei väärtusta, ei suuda sa ka ise ennast väärtustada, ning sul on tunne, et kogu universum peab sind naljanumbriks. Mahajäetud inimesed ei meeldi ju kellelegi.

Kui sa tunned ennast kehtetuna lähisuhtes, siis pahatihti tunned end kehtetuks tunnistatuna ka sotsiaalses ringis, oma kutsumuses, oma visioonide teostamises, elamise oskuses tervikuna. Kui sa ei saa enam usaldada, siis kaob ka usk inimeste loomuomasesse usaldusväärsusesse. Kui sind on reedetud, siis sa pead just reetlikkust, mitte lojaalsust, elus hakkamasaamise tööriistaks. Kui sa ei saa uskuda armastusse, siis sa ei pruugi enam millessegi uskuda.

Su keha ei tooda enam enesekindluse ja rahulolutunde eest vastutavat serotoniini. Sa liigud kühmus seljaga, pea õlgade vahel, justnagu kaitseks ennast pähe kukkuva meteoriidi eest. Titaanliku pingutusega jalga lükkad jala ette, sest hormonaalsete mõnuainete defitsiit vaid genereerib depressiivset tühikäiku, apaatiat. Pead ennast totaalseks luuseriks ja oletad, et ka teised tajuvad sinust õhkuva meeleheite haisu. Motivatsioon on allpool merepinda, saastahunnikud elamises ainult kasvavad. Aju on täidetud sundmõtetega, et miks see küll nii läks ja mis must nüüd edasi saab. Kui küsimused vastust ei leia, kütab see üles ärevust ja stressi, mis kurnavad nii füüsist kui ka psüühet. Emotsioonid on tupikus, keha ujutatud üle kortisoolist ja noradrenaliinist, tahaks vaid järgida ürgseid instinkte – peituda, tarduda, põgeneda, kallale karata. Sa ei oska enam suhelda – sa tunned ennast inimeste seas ebamugavalt ja sellises olekus tekitad ka neile ebamugavust.

Üks viis, kuidas jõuetust apaatiast korraks väljas käia ja subjektsust reanimeerida, on negatiivsed impulsid. Raevutsedes oled sa jälle ohtlik, vihkamises jälle kirglik. Armukadedusest võrsunud vihahood pakuvad lühiajalist tuimestust, vähemalt on mingigi energia vereringes. Tegelikkuses on viha amfetamiin, mille lahtudes oled veelgi sügavamal augu põhjas.

Väikses koguses on armukadedus homöopaatiline ravim. Psühhoterapeut Adam Phillips on kirjutanud oma raamatus „Monogaamia”, et kaks on seltskond, kolm on suhe. Teadmine kolmanda võimalikkusest, kas või kujutluslikul tasandil, annab paarisuhtele energia, paneb armastuse nimel tegutsema. Armukadedus on sel puhul konstruktiivse toimega emotsioon, mis hoiab meele virge ja võitlusvälja kontrolli all. Kui aga armukadedus muutub psühhootiliseks hävitustungiks suhte viimases, agoonilises faasis, on ta tegelikult mõlemale poolele veel üheks veskikiviks kaelas. Roland Barthes: „Armukadetseja kannatab neli korda: sellepärast, et ma olen armukade, sellepärast, et ma süüdistan ennast armukadedaks olemise pärast, sellepärast, et ma kardan, et mu armukadedus teeb teistele haiget, sellepärast, et ma luban ennast allutada banaalsusel. Ma kannatan väljajäetuse pärast, agressiivsuse pärast, hulluse pärast ja labasuse pärast.”

Armastuse kaotamisel käiakse läbi kõik leina viis faasi: šokk ja eitus, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine. Kui just nööripood koduteele ette ei jää, siis saadakse lõpuks liminaalsest august välja. Haavad armistuvad. Mälestus kaotatud armastusest deaktualiseerub, urn kadunukesega asetatakse riiulile. Uue suhtega taastuvad ka eneseusk ja tegutsemistahe, ellu ilmub taaskord midagi tähendusesarnast, depressiooni võtavad asjatundjad kontrolli alla. Ehk liipab ka kadunud mojo oma kolme jalaga koju tagasi. Aga päriselt ära ei kao see kaotatud armastuse energia kunagi. Astronoomiast on teada, et pärast supernoova plahvatust tõmbub mateeria kokku ning transformeerub kas siis suure massi ja energiaväljaga valgeks kääbuseks või, hullemal juhul, energiat ja mateeriat neelavaks mustaks auguks. Nii jääb ka armastusest jälg meie sisekosmosesse ning see on meie enda teha, kas tegemist on positiivse energiavälja (neutrontähe) või negatiivse musta auguga. Viimane neist on parasiitlik ja ohtlik nii endale kui ka kõigile lähedastele.

Polüamoorias pole isegi saladuse võimalust, pole meeleheidet ja kirge, pole dramaturgiat. See pole tahteline allutumine nagu armastus, vaid labane allaandmine.

Mitmikarmastuse võimalikkusest

Selleks et lepitada omavahel iha ja armastus ning hoida lähisuhet samal ajal elus, on juurutatud uusi suhtestrateegiaid ja praktikaid. Vabaarmastus, promiskuiteet, polüamooria. Tegeletakse tantra ja grupiorgasmiga, voolitakse lingam’it ja uuritakse yoni’t. Loodusterapeut Kristina Paškevicius nimetab sellist praktikat „vägivallatuks armastuseks”, milles monogaamne truudustingimus on kuulutatud vaimse vägivalla allikaks. Minu sõber Kalev Rajangu väidab, et monogaamia on seksuaalperverssus; kui kellelegi meeldib seda viljeleda, siis jumal temaga, kuni ta ei hakka teistele ette kirjutama, kuidas nemad elama peaksid. Ega mina kah ei tea. Võib-olla tõesti on monogaamne paarisuhe põlluharimise ja karjakasvatusega tekkinud omandi manifestatsioon. Et meie ürgolemus on kuuluda ürgkarja, kus alfaisased teevad esimese lõikuse, beetad aga reklaamivad ennast kui usaldusväärseid partnereid järeltulijate kasvatamisel. Et meie savannigeen teeb meist seksuaalsed oportunistid.

Igatahes on polüamoristid juurutanud hulgaliselt reegleid, eetilisi juhtnööre ja rituaale, kuidas säilitada tasakaalu usalduse ja läheduse ning seksuaalse vabaduse vahel. Kui tõmmata maha emotsionaalsed ja kehalised piirangud, liiguks iga suhe lähemale harmooniale ja õnnele. Et oleks elus võrdselt nii turvatunnet kui ka seiklust, nii lähedust kui ka kirge, nii spontaanset vabadust kui ka ülesehitavat konstruktiivsust.

Ideena on see ju iseenesest vahva, aga kuidagi ei saa lahti tundest, et kogu polüamooria teema on kergelt silmakirjalik kattevari kõikelubavuse legitimeerimiseks. Asi on selles, et inimmeel on ehitatud geneetiliselt ja hormonaalselt üles selliselt, et ta omastab teise inimese. Kas või mingiks perioodiks. Ta nõuab eksklusiivsust, ainuõigust ühe inimese intiimsusele. Armukadedus on armastuse instrument selle eksklusiivsuse kinnistamiseks. Määravaks on teadmine, et oled konkurentsis võitja.

Alain de Botton kirjutab oma teoses „Armunu esseed” armumise ja totalitarismi samasusest. Armumise eetika ei ole kunagi liberaalne eetika. Kui sa lubad oma partnerile kõike, annad ta eetiliselt vabaks, siis tõenäoliselt ei ole sa temasse armunud. Vastupidi, armastajana tahad teda piirata, teda omastada, teda dikteerida.

Polüamorist, kes sõlmib oma partneriga vabakslaskmise lepingu, annab ühtlasi ära ka kõik relvad. Kui meelsasti suudleksid koju saabuvat meest, kellel on vuntsides teise naise vitu lõhn? Afääriga vahelejäämise puhul saad sa minna vähemalt nägusid üles lööma. Polüamorist peab leppima jõuetult olukordadega, mille vastu psüühe kisendab. Veel hullem, teesklema „mõistmist”, et jah, sinu õnn toob ka mulle õnne, võtame kätest kinni ja laseme armastuse suurel energial kõik tšakrad üle ujutada, samal ajal kui ajusagarate vahel ringlevad erinevad kastratsiooniks sobilikud terariistad.

Sa ei saa ähvardavalt räppida: „Räägi, mis sul toimub? Kas ta kestab kauem kui mina? Kui sügavale ta vajutab? Kas ta istub sulle näkku? Mitu korda sa said? Nüüd kao mu elust ja sure maha, reetur!”
Polüamoorias pole isegi saladuse võimalust, pole meeleheidet ja kirge, pole dramaturgiat. See pole tahteline allutumine nagu armastus, vaid labane allaandmine.

Lapsed on need, kes lahutavad sind mustast ööst ja panevad nööripoest ringiga mööda käima. Nemad ongi su tähendus, kestva olemise kehastus.

Tingimusteta armastus

Siiski on üks armastus, mis ei jäta sind kunagi. See on vanema armastus lapse vastu. Sul on privileeg omada seda tingimusteta, ükskõik kui ebaatraktiivne sa ka poleks, kui kehvaks suhtlejaks ja viletsa iseloomuga indiviidiks sa ennast ka ei hindaks. See on pealtnäha ebaisekas armastus, andmisvajadus, mis ei oota vastusaamist (pahatihti on muidugi laps vanemate ego pikendus või kreatsioon, kelle inimeseks kasvatamise eest saad vastutasuks aasta isa või ema medali). See on armastus, mis realiseerub igapäevases praktikas. See armastus on sitastes mähkmetes, marraskil põlves ja pisaras määrdunud põsel.

See armastus on igapäevases kauplemises, keelamises, lohutamises. Pelmeenide keetmises, lumememme ehitamises, poolunes loetud ööjutus. See armastus on pidevas ärevuses lapse heaolu pärast. See armastus on kulutatud ajas, kui sa teda alatasa tood ja viid ja tood ja viid – trenni, laulma, kooli, joonistama, sünnipäevale, veekeskusse. Sinu kulutatud raha, närvid ja aeg ei saa kunagi täielikult kompenseeritud. Ühel päeval lahkuvad nad su juurest ning hakkavad kedagi teist kõige rohkem armastama. Kohutav perspektiiv, kas pole?

Teisalt on aga lapsed need, kes lahutavad sind mustast ööst ja panevad nööripoest ringiga mööda käima. Nemad ongi su tähendus, kestva olemise kehastus. Maarja Kangro on sõnastanud selle kaunilt: „Titakese rõõm ja rahulolu oleks vähemalt mõneks ajaks uus absoluut, mille abil kogeda lõputu edasiandmise jälgi, selle uue olendi kaudu maailma auraatilisust tagasi saada, elu mõttetusega silmitsi seistes seda veidigi teise õlule veeretada. See kallis aeg, mis kakase tagumiku peale läheb, toidab ju illusiooni, et oma aja kokkusurumisega oled aega siiski maailma juurde tootnud.”

Ükskõik kui murtud süda ka poleks, ei lase nad sul vajuda lõdvaks, oma armsuse ja nõudlikkusega tõmbavad nad sind juukseidpidi enesehaletsuse mädamülkast välja. Sest nad ei oota, millal sul nende jaoks jälle aega on. Nad vajavad justnimelt sind – nüüd, siin ja praegu. Võta korra oma väike tütar ja poeg sülle, nuusuta ta juukseid ja maailm on korraks jälle selge.

üks mõte põleb tulepuuna jälle
ja tema eest ei ole pääsemist
ta minu sisse tuleb üle selle
mis on mu ihu enne minemist

kus on mu hing kui jõed on jälle vabad
kus on mu mered kui on vaba hing
sa rabad siit ja ühte ihu tabad
ja tabad seda mis ei ole hing

ja tabad nägu mis on tuhakarva
ja jälgid käsi kus on elujoon
sa lähed tihti tuled aga harva
su treppikotta tagasi end poon

kuid pole julgust päris ära minna
ja pole õigust mis ei kahvataks
kui läheksin ja võtaks kaasa linna
ning oma ajus puruks jahvataks

suur valge ahi ootaks sinu saiu
ööämblik kõnniks ära mujale
ja sinu sõrmed murduksid mu ajju
kas siis me mõtleks meie pojale

Juhan Viiding „Tagasiarmumine”

Andres Maimik on ühe kannikaga kinni filmikunstis, teisega elus eneses ja ta pole siiamaani aru saanud, kas tegemist on ühe ja sama või kahe erineva kehaosaga.

Jaan Rõõmus on graafiline disainer, illustraator ja tüpoarheoloog.