Tartu Ülikooli semiootikamagister Mehmet Emir Uslu kirjeldab olukorda Türgi ühiskonnas enne kevadel toimunud rahvahääletust, kus anti napi edumaaga autoritaarsete kalduvustega president Tayyip Erdoğanile võimu juurde, ning selle sündmuse võimalikke tagajärgi, mis nüüd lahti rulluma hakkavad.

Kahe kuu eest, 16. aprillil toimunud referendum ei olnud Türgi ajaloos sugugi esimene kord, kui poliitiline küsimus rahvahääletusele seati, tegemist ei olnud isegi aastakümne esimese korraga. Viimase tagajärjed võivad aga muuta kogu poliitilist süsteemi – ja ilmselt halvemuse poole. Poolthääl kindlustab, et viimnegi piisk täidesaatvat võimu satub ametisoleva presidendi Tayyip Erdoğani haardevalmis kätesse.

Erdoğani toetajate sõnul annab selline võimujaotus lahenduse hulgale probleemidele või vähemasti parandab neid, alates kurdi mässulistest kuni hääbuva majanduseni ning kimäärsest administratiivsest süsteemist kuni segaste välissuheteni. Administratiivse võimu koondumine ühe isiku kätesse võib tõepoolest osutuda kasulikuks – kui juhitakse kommipoodi. Möödapääsmatus kriisis oleva tohutu suure kiivas riigi puhul on asi aga vaieldavam.

Referendumile eelnenud olukord

Valitsuse perspektiivist ei ole referendumi motiiviks mitte ainult haarata võim, kui opositsioon on nõrk ja jõuetu, vaid ka kindlustada kõikuvat distsipliini. Vaatamata Erdoğani suhteliselt suurele populaarsusele valijaskonna seas, ei ole parteisisene toetus sugugi niivõrd tugev. Nii avaliku kui ka erasektoriga tihedalt seotud vaimuliku Fethullah Güleni lahkumine maapakku Pennsylvaniasse – põhjustatud tema ja Erdoğani vahelistest hiljutistest erimeelsustest – ei aita toetuse tugevusele samuti kaasa. Järjest julmemaks muutuv isikuvabaduste mahasurumine, leppimine naistevastase vägivallaga ning kalk reaktsioon paljudele valitsuse enese põhjustatud õnnetutele sündmustele annavad kunagisele mõõduka islami-poliitika eeskujule sünge varjundi.

Valitsuse tehtud hukatuslikest valikutest puudust ei tule ning üks ei eristu teisest mitte olemuslikult, vaid kõigest hoolimatuse määras, millega suhtutakse inimväärikusse. Näiteks kaotasid Türgi läänepiiril asuva Soma linna kaevandusõnnetuses oma elu 302 kaevurit, kel puudusid vajalikud ohutusvahendid. Ministeeriumi nõunik materdas ühe kaevuri sugulast avalikult, mis muutis niigi halva ja õnnetu olukorra täiesti kohutavaks. Lisaks püüdis Erdoğan hiljem õnnetuse tõsidust pisendada, võrreldes seda „sarnaste sündmustega” Inglismaal – 19. sajandil.

Valitsuse tehtud hukatuslikest valikutest puudust ei tule ning üks ei eristu teisest mitte olemuslikult, vaid kõigest hoolimatuse määras, millega suhtutakse inimväärikusse.

Aastal 2013 puhkenud valitsusevastase mässu käigus leidsid aset mitu tapmist, mille sooritas kas politsei (ohvrid näiteks 26-aastane tekstiilitööline Ethem Sarısülük ja 14-aastane õpilane Berkin Elvan) või lintšimise käigus (näiteks Ali İsmail Korkmaz). Hiljem pööras Erdoğan tapmised enese kasuks, süüdistades ohvreid seostes terrorismiga. Eriline madalus saavutati, kui Erdoğan mõrvatud teismelise Elvani ema presidendikampaania ajal avalikult häbistas ning välja vilistada lasi.

Samal aasta puhkes skandaal: Erdoğani kaaskonda süüdistati masiivses korruptsiooniskeemis. Juhtumi tuumaks olid türgi-iraani ärimehe Reza Zarrabi mahhinatsioonid, mis seisnesid kulla ja valuuta vahetustehingutes, mis võimaldasid – Türgi valitsuse heakskiidul – mööda hiilida Iraani kaubandusembargost. Asjasse oli mässitud mitu kõrgemat ametnikku, kes hiljem surve alla panduna tagasi astusid. Pealtkuulamiste käigus jäi lindile ka Erdoğani vanima poja Bilal Erdoğani hääl, mis kõneles sellest, kuidas ta sai isalt otseseid juhiseid peita igasugune (ilmselt kullavahetusest pärinev) likviidne vara, enne kui korrakaitsjaid jaole peaksid jõudma.

Niisiis ei pruugi referendumit tõlgendada sugugi eelneva põhjalikult läbimõeldud plaani viimase lihvina, pigem oli tegemist rutaka pagemisega täidesaatva võimu immuunsusse, et vältida võimalikke süüdistusi. See ei tähenda loomulikult, et valitsus, mis on viimased viisteist aastat katkematult võimul olnud, oleks kogu selle aja puusalt tulistanud. Ometi varjavad väline hiilgus ja suurushullustus – tohutud presidendipaleed, austatud ehitusprojektid ja pidev viitamine Ottomani pärandile – vaevu kättemaksuhimulise ersats-Napoleoni hapra uhkuse väiklust ja ennasttäis jonnimist.

Väärib ka mainimist, et referendumi kampaania ja läbiviimine toimus erakorralise seisukorra tingimustes. Türgis on erakorraline olukord kehtinud juba 2016. aasta 16. juulist alates, mil väike osa Türgi relvajõududest üritas kohmaka riigipöördekatse käigus valitsust kukutada, kuid kutsus sellega esile valitsuse täiemahulise vasturünnaku.

Parlamendis enamust hoidev Õigluse ja Arengu Partei (Adalet ve Kalkınma Partisi (AKP)) algatas raevuka nõiajahi ning tõmbas liistule tuhandeid avalikke teenistujaid, akadeemikuid, politsei- ja sõjaväeametnikke, et juurida välja kõik, keda peeti reeturlikuks või „terrorismi” toetavaks – viimane hämar ja kõikehõlmav mõiste tähistab siinkohal (ja tihti mujalgi) igat masti kriitikuid. Vallandamiste ja koondamistega kaasnesid keelud rahvusvahelistele reisidele ning prominentsete opositsioonipoliitikute meelevaldsed vahistamised.

Lisaks allutati Erdoğani vastased pidevale ahistamisele – alates ähvardustest ja lõpetades peksmistega –, mida viisid läbi nii riigiametnikud kui ka valitsust pooldavad tsiviilisikud. Pooltkampaania nautis aga riikliku rahastuse (annetused pärinesid nii riigi kui ka eraannetajate kukrust) ning trükimeedia ja televisiooni külluslikku tähelepanu ja toetust. Kõige tipuks toitsid Türgi valitsuse ministrite konfliktid kampaaniaürituste ajal Saksamaal ja Hollandis Erdoğani suurt narratiivi „Moslemid ristisõdijate vastu” ning mobiliseerisid mõnedki kõhklevad valijad – eriti Türgi ekspatriaadid – Erdoğani poolele.

Erdoğani napp edumaa

Vaatamata kõigile vastaste ette püstitatud tõketele, ei näita tulemused sugugi ülekaalukat võitu, komberdades üle finiši edumaaga 51 protsenti 49 vastu. Tuleb ka meeles pidada, et parlamentaarse opositsioonipartei juhid on vangistatud, samas kui üks teine opositsioonierakond, paremäärmuslik Rahvusliku Liikumise Partei (Milliyetçi Hareket Partisi (MHP)) toetas valitsuse põlgust kurdidesse, sotsialismi ja demokraatiasse.

Referendum, eriti keerukate probleemide puhul nagu Türgi riigistruktuur või Brexit, koondab endasse tohutu hulga probleeme ning taandab nad kõik lihtsaks dihhotoomiaks.

Et mitte esile manada liiga masendavat pilti, võib öelda, et referendum oli praeguse poliitilise olukorra lakmuspaberiks ning mitte lõplikuks vastuseks viimase paari aasta poliitilisele segadusele. Kes veel mäletavad 2015. aasta õnnetute valimiste tulemusi ja selle tagajärgi, märgivad, et valitsuse parlamentaarse enamuse kaotus ja Rahvaste Demokraatliku Partei (Halkların Demokratik Partisi (HDP)) ootamatu esiletõus viisid valitsuse selleni, et taassütitati juba jahenev konflikt kagus kurdi geriljadega. Järgnenud kaos ning samuti Islamiriigi enesetapurünnakud mitmes Türgi linnas kõigutasid konservatiivsed hääled tagasi Õigluse ja Arengu Partei poolele, kindlustades sellele järgnevais enneaegsetes valimistes enamuse tagasivõitmise. Pidades meeles neid hiljutisi sündmusi, ei ole sugugi ebamõistlik väita, et Erdoğani kaotus tähendanuks lihtsalt pikaajalisemat surmaotsust, mis paneks valijad taaskord sundolukorda.

Eesootav valitsusaeg ei suuda Türgi ühiskonda kummitavaid probleeme loomulikult ei lahendada ega isegi leevendada: ei kasvav tööpuudus, väärtust kaotav valuuta, isolatsioon välissuhetes ega avalik rahutus ja ebaturvalisus leia lahendust seetõttu, et nüüdsest otsustab kõige eest üks mees. Erdoğani agressiivne retoorika, sõjakas suhe Euroopaga ning põhjalik põlgus opositsiooni vastu kõigest kurnavad juba niigi pingelist sise- ja välisriiklikku suhtevõrgustikku.

Referendumeid kujutatakse tihti otsedemokraatia pikendusena, rahuldavate, kaasaegsete asemikena antiiksetele linnanõukogudele, kus „rahvas” ise – isiklikult – probleemide üle otsustas. Kaldume enamjaolt referendume pooldama, kuna hääle anname „meie” ning mitte erahuvide mülkas sumpav pealinna korrumpeerunud bürokraat. Siin peitub aga eksitus: referendum – eriti keerukate seadusandlike probleemide puhul nagu Türgi riigistruktuur või Brexit – koondab endasse tohutu hulga probleeme, strateegiaid ja seisukohti ning taandab nad kõik lihtsaks dihhotoomiaks.

Enese süü tunnistamine

Nii nagu poolthääle napp 51-protsendiline võit näitas ülekaaluka toetuse puudumist, näitab see ka ühtekuuluvuse puudumist vastaste hulgas. Ilma Valimisnõukogu jultunud üleskutseta valimispettusele oleksid Erdoğani vastased ilmselt võitnud, olgugi et samamoodi napi edumaaga – mis, nagu mõned poolthääle andnud ametnikud märkisid, ei olnud siiski piisav kogus agenda maha matmiseks. Siin on mõnevõrra süüdi Türgi parlamentaarse opositsiooni äärmine fragmenteeritus.

Valimistevahelisel perioodil 2015. aastal (kui puudus valitsuse moodustamiseks vajalik enamus) tundus korraks võimalik kolmepoolne ajutine valitsus, mis koosnenuks tsentristlikust Vabariiklikust Rahvaparteist (Cumhuriyet Halk Partisi (CHP)), paremäärmuslikust Rahvusliku Liikumise Parteist ja vasakpoole kalduvast Rahvaste Demokraatlikust Parteist. Opositsioonijuht Kemal Kılıçdaroğlu tegi Rahvusliku Liikumise juhile Devlet Bahçelile isegi viimasel hetkel ettepaneku asuda valitsuse peaministriks, kelle põhiline eesmärk olnuks Õigluse ja Arengu Partei valitsus üleastumiste eest vastutusele võtta (nt eelnevalt mainitud korruptsiooniskandaal, samuti kõrge profiiliga juhtum, milles riigi luureasutused Süüria mässulistele relvi smugeldasid).

Bahçeli keeldus aga kategooriliselt igasugusest osalusest valitsuses, millesse oleks kaasatud Rahvaste Demokraatliku Partei parlamendisaadikud, keda ta süüdistas kurdi mässuliste grupi Kurdistani Töölispartei (Partiya Karkerên Kurdistan (PKK)) käsiluses. Tegemist on üsna iroonilise seisukohaga inimese poolt, kelle enese partei oli/on parempoolsete vägede poliitiline esindaja, vägede, mis 1970ndatel röövisid ja mõrvasid hulganisti kurdi ja sotsialistliku liikumise liikmeid.

Siis jääb veel Vabariiklik Rahvapartei – Türgi riigi asutav partei. Vabariiklikku Rahvaparteid kirjeldatakse tihti sekulaarse tsentristliku parteina, mille juured asuvad vanas kodanlikus korras. Asutatud Atatürki enese poolt, viitavad partei pooldajad tihti selle kuulsusrikkale algusele, kuigi sel on vaevalt ihatud tulemust ja mõju, eriti nende jaoks, kes näevad parteid ajast ja arust ning hääbuva institutsioonina. Ometigi suudab Vabariiklik Rahvapartei – kui ilmaliku demokraatia suuna prominentseim tähistaja – regulaarselt korjata piisavalt hääli, et kindlustada omale koht opositsioonis. Endise avaliku teenistuja Kemal Kılıçdaroğlu valimisega partei juhiks 2009. aastal kasvasid ootused karmi ja visa opositsiooni esiletõusuks, kuid nad sunniti pikaajalisse parlamendisisesesse ummikseisu ning nad osutusid poliitiliselt kasutuks.

Viimasena tuleb esile tõsta Rahvaste Demokraatlikku Parteid, kurdi poliitikute progressiivset liitu, millesse kuuluvad nii sotsialistid kui ka vähemusrahvuste silmapaistvad liikmed. Rahvaste Demokraatliku Partei toetus tõusis 2015. aasta valimistel märgatavalt ning neid saatis pretsedenditu edu, kui nad valiti parlamenti 13 protsendiga häältest. Ehkki mitte kuidagi piisav, et võimule tulla, oli sellest küllalt, et murda Õigluse ja Arengu Partei kvalifitseeritud enamus ning avada uksed uutele võimalustele. Peamiseks takistuseks, mis Rahvaste Demokraatliku Partei ees seisab, on aga äärmiselt kivistunud eelarvamused kurdi poliitika suhtes, mida käsitletakse tihtipeale Kurdistani Töölispartei relvastatud ülestõusu kaasnähtusena. Partei, mida juhatavad koostöös parlamendisaadikud Figen Yüksekdağ ja Selahattin Demirbaş, propageerivad Türgi-Kurdi sõja rahumeelset lõpplahendust – sõja, mis kestab juba 1984. aastast alates ning mis on mõlemale poolele kaasa toonud hulgaliselt inimohvreid, rääkimata kahjust tsiviilelanike eluolule.

Ühiskond kokkuvarisemise äärel

Aprillis toimunud referendumi tagajärgi on igal juhul ülimalt keeruline ette näha. Kuid varased märgid viitavad drastilistele ja halvemuse poole liikuvatele muutustele. Pea koheselt pärast oma võitu pakkus Erdoğan tõsimeeli välja, et kui avalikkus seda soovinuks, võinuksid nad surmanuhtluse taastamise referendumi agendasse lisada. Tegemist on tõsise poliitilise muutusega, mis sulgeks tee juba niigi pingelistele suhetele Euroopa Liiduga, kust on selgesõnaliselt teatatud, et surmanuhtluse taastamine peataks liitumisprotsessi.

Erdoğan mõistab demokraatiat kui vahendit eesmärgini jõudmiseks, mitte aga eesmärki iseeneses.

Süüdistused valimispettuses ning OSCE-poolne kriitika valimisprotsessi ebavõrdsuse suunas on viinud avalike protestideni, mida käsitatakse mässule õhutamisena ning mida hallatakse politseivägivalla abil. Ometi rühib värskelt volitatud Türgi valitsusemasin edasi, et ellu viia ette pandud muutuseid. Paljude kriitikute sõnul võib uue põhiseaduse täiemahuline rakendamine tähendada, et 16. aprillil võisid aset leida Türgi viimased valimised lähemas tulevikus. Seega küsimus: mis saab edasi? Parlamentaarne opositsioon oli oma parematel päevadel sama sihikindel nagu tuulelipp. Vaatamata julgustavatele tulemustele 2013. aastal on avalik vastupanu taas allaheitlikkusse hirmutatud, põhjuseks peamiselt politseijõudude kontrollimata julmus ning nende vabadus igasugusest vastutusest.

On tõeliselt muserdav valida süsteem, mille eeldatavaks eesmärgiks on demokraatlike vabaduste (nt vabade valimiste) piiramine. Erdoğan on kunagi öelnud, et mõistab demokraatiat kui trammi: tegemist on sõidukiga, mis viib sinna, kuhu soovitakse jõuda. Demokraatia on vahend eesmärgini jõudmiseks, mitte aga eesmärk iseeneses. Ajal, mil rõhumismeetmeid mitmel rindel tugevdatakse, oleks üheks võimaluseks mitmekülgne ja progressiivne liit, milles maetaks kõik eelnevate konfliktide käigus teritatud vaenukirved. Meil ei ole enam – õigemini, meil pole kunagi olnudki – õigust mitte toetada inimesi, keda eelnevalt etnilise, usulise või soolise kuuluvuse tõttu diskrimineeriti ja eirati. Kui sel demokraatliku protsessi pilal leidub helgem pool, võiks selleks olla meie nüüdne selge arusaam sellest, mis võib juhtuda (ning mis juhtub), kui me ei tegutse.

On naiivne eeldada, et sedavõrd suurt janu absoluutse võimu järele oleks võimalik välja juurida vastutulekute ja järeleandmiste abil, eriti võttes arvesse, et selle võimu siiani võrdlemisi vaoshoitud rakendamine on viinud ühiskonna kokkuvarisemise äärele.

Inglise keelest tõlkinud Ott Puumeister.

Disainer ja tõlkija Mehmet Emir Uslu elab Tartus ning uurib semiootika osakonnas Atatürki isikukultust 20. sajandi Türgis.