Suvisel ajal ajab üks pidu ja festival teist taga. Jagame nõuandeid selle kohta, mida saaksid pidutsejad, baaritöötajad ja korraldajad teha, et lõõgastumiseks mõeldud üritus kellegi jaoks kraavi ei kisuks.

Hoolimata sellest, et meid hoiatatakse iga päev uimastite, sealhulgas alkoholi kahjulike mõjude eest, on meelemürkide tarvitamine, eriti just meelelahutusüritustel, siiamaani normaalsus, millega võivad kaasneda negatiivsed tagajärjed nii tarvitaja enda tervisele kui ka inimestele ja keskkonnale tema ümber. Kui keelamine ei aita, tuleb läheneda teisiti. „Kuidas saaksime teha nii, et ööelus oleks pidutseja ümber turvavõrk, mis ei riku pidu, tuju ega enesehinnangut?” Sellele küsimusele lahenduse leidmiseks panid Tervise Arengu Instituut, Politsei- ja Piirivalveamet ning klubi HALL eelmisel aastal pead kokku ja asusid avaliku sektori innovatsiooniprogrammi projekti „Turvalisem ööelu” raames välja arendama kahjude vähendamise sekkumisi, mis aitaksid pidutsejatel ja nende lähedastel teha valikuid, mis toetavad nende endi ja kogukonna turvalisust ning tervist. Kahjude vähendamise koolituse läbis 12 inimest, kes ristiti peoabiks või hellitavamalt ööhaldjateks. Eelmise aasta lõpus saadetigi nad Tallinna ööasutustesse – algatusega samuti liitunud Sveta Baari ja HALLi ning mõned korrad käidi ka D3-s ja klubis Hollywood, et pidutsejatega suhelda, jagada neile infot ja tarvikuid ning sekkuda võimalikesse probleemsetesse olukordadesse. Sel suvel on võimalik märgata ööhaldjaid eri festivalidel ja projekti vedajad loodavad, et liitunute hulk suureneb nii festivalide, klubide kui ka ööhaldjate mõttes. Kui aga ööhaldjaid parasjagu silmapiiril pole, kuluks meile kõigile ära ülevaade turvalisema ööelu ABCst. Nõuandeid, kuidas tulevased peod mööduksid kõigil võimalikult meeldivalt, jagavad projekti „Turvalisem ööelu” juht ning TAI uimastite ja sõltuvuse keskuse vanemspetsialist Mikk Oja ning projekti „Turvalisem ööelu” koolitaja ja Feministeeriumi huvikaitse spetsialist Elise Rohtmets.

Kuidas turvalisema ööelu projekt alguse sai ja mille põhjal te selle välja arendasite?

Mikk Oja: See sai alguse avaliku sektori innovatsiooniprogrammist. Meil oli Tervise Arengu Instituudi, Politsei- ja Piirivalveameti ning klubiga HALL turvalisema ööelu projekt, mille käigus tegime intervjuusid ööelu eri pooltega: pidutsejad, klubide töötajad ja omanikud, ürituste korraldajad, politsei jne. Selle käigus tuli vist Sveta Baaril idee, et äkki võiks pidudel olla üks lisasilmapaar, sest töötajatel ei ole aega kõikide probleemsete olukordadega tegeleda. Lisaks, kui räägime uimastitest, ei tunne klubide personal sageli, et neil oleks pädevust nendes olukordades inimestega ümberkäimiseks või kas või vaimse tervise esmaabi pakkumiseks. Tihti juhtub, et probleemidega tegeletakse siis, kui need on juba käes, aga pigem on küsimus selles, kuidas neid ennetada. Nii jõudsimegi lahenduseni leida inimesed ehk nn ööhaldjad, kes läbiksid vastava koolituse ning pakuksid baaritöötaja ja turvamehe vahepealset pehmet lüli. Mingis mõttes on see pisut nagu võõrustaja roll. Ta ei pea sekkuma ainult probleemsetes olukordades, vaid võib ka lihtsalt inimestega suhelda ja küsida, kuidas neil läheb, mis mured neil on. Eks see roll on ka meie jaoks täiesti uus ja kujunemisjärgus.

„Tihti juhtub, et probleemidega tegeletakse siis, kui need on juba käes, aga pigem on küsimus selles, kuidas neid ennetada.”

Mikk Oja

Mida tulevased ööhaldjad neil koolitustel õppisid?

Mikk: Põhilised olidki uimastite, sh alkoholi tarvitamisega seotud esmaabi, vaimse tervise esmaabi ja nõustamise alused ehk kuidas inimestega kontakti luua, eriti kui nad on midagi tarvitanud. Elise rääkis ööelu väärtustest ja eetikast ning teemaks oli ka turvalisem käitumine.

Elise, sina õpetad projekti raames, kuidas seksuaalse ahistamise juhtumite korral toimida ja neid ennetada. Kuidas sina sellesse projekti sattusid ja neile teemadele läheneda soovitaksid?

Elise Rohtmets: TAI võttis ühendust Feministeeriumiga, et leida koolitaja LGBT, seksuaalse ahistamise ja ööelu eetika teemadel ning nii ma nendega eelmisel suvel liitusingi. Kuna olen pisemaid UG-festivale ja üht -kohta vedanud, oli mul väga palju, millest isikliku kogemuse põhjal rääkida. Lisaks kogusin inimestelt lugusid ja arutasime koolitusel, kuidas tegutseda näiteks seksuaalse ahistamise korral. Ma rõhutan alati, et eriti piinlik on meestel, kui see nendega juhtub, ja piinlik on ka naistel. Kui teie juurde tuleb näiteks naisterahvas, kes ütleb, et palun, see mees ahistab mind, siis kohelge seda kui tõde, mitte ärge hakake, et no kas ikka (imiteerib patroniseerivat häält)… See on taasohvristav, võigas ja selle tõttu ei küsigi inimesed abi. Ööhaldjas peab võtma seda abipalvet tõsiselt ja üks asi, millest alustada, on teha ise väidetava ahistaja esmane hindamine. Võimalik on küsida, kas see inimene mõistab, mida ta tegi, ja hinnata ta seisundit. Üldiselt, kui inimene ehmatab ära, ütleb, et ta ei saanud aru, ja vabandab, siis on alust arvata, et äkki saab siin koos niimoodi edasi oldud, et kõigil on tore. Kui inimene on aga agressiivne, võtab jäiga kaitsepositsiooni, siis ta reedab ennast ise.

„Kui teie juurde tuleb naisterahvas, kes ütleb, et palun, see mees ahistab mind, siis kohelge seda kui tõde, mitte ärge hakake, et no kas ikka…”

Elise Rohtmets

Teine asi, millest me räägime, on nõusolekupõhine kultuur ööelus laiemalt. Kahjude vähendamise seisukohalt ei võta me moraliseerivat hoiakut. Näiteks ütled inimestele, kellega koos lähed peole, et kuulge, ma tahaksin täna MDMAd teha, kallistada ja voolida, kas see on teie jaoks okei? Kui su sõbrad teavad, mis saama hakkab, ja nõustuvad, on see kahjude vähendamise seisukohalt juba nii suur samm edasi. Mitte niimoodi, et näed ühtäkki, et su sõber tüütab kuskil kedagi ja on segi, ning sa ei saa aru, mida ta teinud on, kuid pead sellega nüüd tegelema.

Mis on suurimad probleemid, millega ööelus ikka ja jälle tegelema peab?

Mikk: Peamine on ikkagi uimastite, sealhulgas alkoholi liigne või kontrollimatu tarvitamine, mis viib erinevate olukordade tekkimiseni. Inimene kas ei saa lihtsalt iseendaga enam hakkama, põhjustab teistele probleeme või satub õnnetustesse. Teine on seksuaalse ahistamise teema. 

Elise: Probleem on kahetine: ühelt poolt see, et ahistamine toimub, ja teisalt see, et sellele alareageeritakse. Pahatihti arvavad ka naised ise, et teisiti ju ei saagi – ikka juhtub, et mingi tüüp paneb käe persele, tullakse tissi katsuma või keegi kukub sulle lihtsalt peale. Jah, me ei saa ju nendest inimestest lahti, kuid iga sellise olukorra taga on indiviid ning mingid hoiakud ja väärtused. Kõik ei lähe niiviisi tegema. See ei ole probleem, mille suudaksime üleöö lahendada, aga aitab ka sellele reageerimine. Sellise käitumise ohjamine on tegelikult grupiprotsess. Kui näed, et sinu sõber käitub nõmedalt, on sinu moraalne kohus talle seda öelda, sest eeldatavasti ta respekteerib sind, kuna oled ta sõber. Ta kuulab sind rohkem kui inimest, kellele ta on liiga teinud. Tal on ju suurem huvi, et tema sõber oleks endiselt tema sõber. Praegu on meil ööelus tugev igaüks-enda-eest-kultuur, aga peame rohkem üksteisega seotud olema. Kui näiteks kahtled, kas kellelegi tehakse liiga, siis sekku ja pigem eksi sedapidi, et kõik osutus okeiks, kui nii, et tegelikult oli halvasti ja sina lihtsalt kõndisid ära.

„Kui näed, et sinu sõber käitub nõmedalt, on sinu moraalne kohus talle seda öelda.”

Elise Rohtmets

Mikk: Üks põhjus, miks inimesed väljas käivad, ongi vaheldus, mingi väljaelamine, argiseisundist eemaldumine. Aga selle alla kuulub ka teatud probleemide väljaelamine, eriti kui rääkida kõigist neist kriisidest, mis inimestel praegu on. Siin on uimastitega palju seoseid. Neid tarvitataksegi selleks, et pingeid maandada, aga kuidas teha seda niimoodi, et see tõesti võimaldaks midagi maandada, mitte ei ajaks kokkuvõttes kõike veel hullemaks. Kui me ei oska arvestada, mida on mõistlik teha, siis sellest teadmatusest sünnib päris palju vaimse tervise probleemide süvenemise küsimusi.

Kui palju vastutust peaks nende inimeste eest võtma meelelahutusasutus?

Mikk: Me ei saa kindlasti panna kogu vastutust ainult ühele poolele. See on normaalne, et inimene ise vastutab mingil määral enda eest, aga on ka arusaadav, et ööelus see vastutus paratamatult kahaneb. Võib-olla ma olen väsinud sellest vastutusest, mida ma pidin just viis päeva kandma, ja sellises olukorras on loogiline, et see keskkond võtab samuti endale vastutust.

Elise: Just, sest see keskkond pakub ju talle ruumi ja alkoholi, järelikult peab ta ka mingil määral vastutama. 

Mis võiks olla see ABC, mida meelelahutusasutused saaksid teha?

Mikk: Oskus käia ümber joobeseisundis inimesega ja saada aru, mis joobes ta võib olla. Kuigi see on kurikuulus teema, eriti kui räägime tänapäeva ööelu keskkonnast – inimesed tarvitavad kõike segamini ega tea tihti isegi, mida nad tegelikult tarvitanud on. Kõrvalseisja võiks proovida siiski aru saada, kas olukord on kontrolli all või on oht, et asi hakkab halvaks kiskuma. Sellega käib kaasas esmaabi pakkumine, mida klubides turvamehed õnneks oskavad. Ma ei teagi, kui palju baaritöötajatele esmaabikoolitusi pakutakse… Kuna ööelus on kaadri voolavus suur, läheb see koolitamine päris kalliks. Samamoodi nõusoleku ja ahistamise teema – kuidas märgata ja sekkuda. Mida rohkem inimesed märkavad ja sekkuvad, seda rohkem oskavad ka teised seda teha.

Elise: Absoluutselt, kui koht saab kuulsuse, et seal sekkutakse, töötab see iseenesest filtrina neile, kes lähevad teadlikult ahistama. Baaritöötajad, turvatöötajad, omanikud, juhatajad ja ka need, kes toovad sulle ürituse sisse, peaksid teadma, mis on lubatud, mis mitte. Kui punased jooned on paigas, suudetakse palju kiiremini ja operatiivsemalt reageerida.

Üks asi, mis tundub väike, aga töötab kui tõrjumisvahend, on see, kui kirjutadagi ürituse alla, et me ei salli seksismi, ahistamist, homofoobiat, transfoobiat jne. Kui mingid inimesed tulevad mõttega, et nad saavad seal tegutseda, siis nad näevad, et seal võivad nad jääda vahele palju tõenäolisemalt kui mingis kohas, kus keegi ei vaata. Juba selline signaliseerimine aitab miljööd luua. Kasutage kleepse, lippe, mida iganes, et anda selge signaal, et neid asju võetakse tõsiselt. See tekitab võimalikes ohvrites turvatunde ja võtab ahistajatelt selle ära. 

„Vesi peaks kindlasti olema mugavalt tasuta kättesaadav. Ma rõhutan sõna „mugavalt”, et sa ei peaks seisma vee kättesaamiseks kuskil tavalises joogijärjekorras.”

Mikk Oja

Mikk: Aga mida veel keskkonnalt oodata. Vesi peaks kindlasti olema mugavalt tasuta kättesaadav. Ma rõhutan sõna „mugavalt”, et sa ei peaks seisma vee kättesaamiseks kuskil tavalises joogijärjekorras. See pärsib tuntavalt, kas viitsitakse seda vaeva näha. Õnneks on olukord märgatavalt paranenud, aga ütlen enda kogemusest, et alati see nii mugav ei ole.

Elise: Ma tahaks öelda nende baaride noortele töötajatele, kelle bossidel on 90ndate mentaliteet ja kes arvavad, et see mõjutab nende käivet negatiivselt, et survestage oma juhatajaid! Kui ta ütleb, et siis ostab klient ju vähem õlut, siis jah, see ongi point, et ta ostaks vähem õlut. Lõppude lõpuks on selle inimese tervis tähtsam kui need viis või kuus lisaeurot, mis teenitakse. Ütleme, et inimene võttis selle ühe joogi veel, tüütas teisi ja oksendas kõik täis, siis ei taha keegi teine enam ka seal läheduses juua. 

Mikk: Kas see, et ta ostaks selle ühe joogi rohkem, on õhtu perspektiivis majanduslikult parem kui see jama, mis tema tõttu seal pärast tekib. Kui ta äkki vahepeal natuke vett jooks, jõuaks ta peol hoopis pikemalt viibida, selle asemel et tunni aja pärast audis olla. Äkki see oleks ka kohale majanduslikult kasulikum.

Elise: Üks lege baarijuhataja ütles mulle kunagi, et reklaamime lahjat alkoholi, sest siis on inimesed siin kauem, käituvad paremini ja kõigil on mõnusam – käive tuleb. Kui teed neile šotte ja müüd kanget, on nad kohe segi, oksendavad, sina pead koristama ja see on kõigile rõve. Me kustutasimegi šotid menüüst ära, nii et kui keegi ekstra küsib, siis teeme, aga ei lükka inimesele kanget alkoholi näkku. See on majanduslikult kasulik ja see vähendab kahjusid. 

„Üks asi, mis töötab kui tõrjumisvahend, on see, kui kirjutadagi ürituse alla, et me ei salli seksismi, ahistamist, homofoobiat, transfoobiat jne.”

Elise Rohtmets

Minevikus on olnud ka kurva lõpuga juhtumeid, kus inimene on visatud näiteks talvisel ajal ilma jopeta klubist välja. Kas selline suhtumine on aja jooksul muutunud? 

Mikk: Ma arvan, et sellises olukorras on klubil ikkagi päris suur vastutus. Öeldakse, et klubi vastutus ei peaks lõppema uksel. Tuleb vaadata, mis seisundis inimene on, nii et sa ei lasegi teda ära, enne kui ta saab vähemalt aru, kuhu ta läheb ja kuidas ta sinna saab. Kas tal on telefon ja kas ta on võimeline taksot tellima? Aga oleneb jälle kohast ja inimesest. Kui tahame kedagi ebaadekvaatses seisundis mitte välja visata, siis ongi küsimus, et mida me temaga teeme. Kas meil on üldse kohta, kus lasta inimesel toibuda. Aga kui tegime intervjuusid, siis tuli välja, et vägivallajuhtumid ei toimu mitte nii väga klubides, vaid klubidevahelisel alal. Klubis on mark, sa lähed pigem välja kaklema.

Elise: Me kasutame katusmõistet „ööelu”, aga „ööelul” ja „ööelul” on väga suur vahe. On väikekohtade klubid, kus on hoopis teine miljöö kui Tallinna kesklinna elektroonilise muusika klubides. See nii oleneb kontingendist. Ekstreemne näide on see, kui tulevadki kohalikud gängsterid, kellel on autos kurikas. Neil on juba selline suhtumine, et tuleme, joome ennast täis ja laiame ning turvamehed reageerivadki vastavalt. Aga on ka olukordi, kus inimesel on parajasti tripp ja ta ei saa sel hetkel aru, kus ta on või mida ta teeb. Ta ei ole isegi niivõrd vägivaldne, vaid tüütu. Inimesed lähevad turvamehele ütlema, näiteks juhul, kui ta kedagi käperdab. Ja siis see inimene visatakse keset ta trippi säuhti jopeta õue. Ma tunnistan, on olukordi, mida ei saa lahendada teisiti, kus peabki käituma jõuga ja kiiresti, aga selle olukorra oleks saanud lahendada teistmoodi. Mul on olnud õnne puutuda ise korraldajana kokku heade turvameestega, kes on väga rahulikud inimesed. Samas on turvamehed näinud igasuguseid asju ja muidugi tekib emotsionaalne distants. Kell on neli hommikul. Sa ei viitsi, sa ei jaksa, sa oled väsinud, tahad magada. Sul oli võib-olla eile öösel ka mingi töö ja sa lihtsalt tahad asjaga kiiresti ühele poole saada. Aga vot see ongi nüüd see, miks sinna vahele on ööhaldjat vaja. Tema on see, kes on tulnud spetsiifiliselt selle emotsionaalse töö peale. Meil on ebaõiglane nõuda baaritöötajalt ja turvamehelt täiesti uut lähenemist, kui nad on juba niigi rakkes. 

„Kokaiini ja alkoholi lagunemisel kehas tekib kokaetüleen, mis on omakorda psühhoaktiivne ja palju mürgisem kui kokaiin.”

Mikk Oja

Rääkisime enne põgusalt ka sõprade kaasamisest. Kui näed, et su kaaslane on märkimisväärses joobes, siis mida saaks sõbrana ära teha? 

Mikk: Me võtame sõpru kui ressurssi inimesega tegelemiseks. Oleme näinud palju hoolivaid sõpru, kes aitavad väga agaralt ja tegelevad inimesega, viivad ta koju või hoolitsevad tema eest. Aga sõbrad mängivad väga suurt rolli ka selles, mis tempoga mida tarvitatakse, inimeste taluvuspiir on väga erinev. Kuidas normaliseerida seda, et tunnetaksid ise natuke rohkem, kas sul on praegu kohe seda vaja. Sõbrad ikka tihti teevad asju koos, pakuvad üksteisele, aga nad võiksid rääkida sellest, mida nad juba on tarvitanud. Võid pakkuda sõbrale teadmatuses midagi, mis ei sobi võib-olla absoluutselt kokku sellega, mida ta enne on teinud, ja see võib lõppeda väga halvasti. Väliste näitajate järgi on väga keeruline täpselt hinnata, mida keegi tarvitanud on. 

Elise: Üks asi, mida mina ei teadnud, oli see, et kokaiin ja alkohol tekitavad omavahel kehas uue mürgise ühendi ja see on väga ohtlik. Olen seda infot agaralt oma tutvusringkonnas levitanud ja see oli kõigi jaoks uudis. Klubiinimestel kipub olema enesekindlus, et nad teavad ainetest palju, aga ma manitseksin olema vähem enesekindel.

Mikk: Kokaiini ja alkoholi puhul toimub, jah, selline protsess, et nende lagunemisel kehas tekib kokaetüleen, mis on omakorda psühhoaktiivne ja palju mürgisem kui kokaiin. Uimastite segamini tarvitamise puhul on keeruline täpselt teada, kuidas miski sulle mõjub. Näiteks kui teha mingeid aineid üksteise järel. Kust ma tean, millal see aine tegelikult kehast läinud on? Sa ei pruugi enam seda ainet tajuda, aga see võib seal olemas olla ja reageerida järgmise asjaga, mida sa teed. 

Ööelus on segamini tarvitamine saamas standardiks, sest praktiliselt kõike tarvitatakse segamini alkoholiga. Alkohol on tegelikult üks halvimaid asju, millega teisi uimasteid segada. 

Ühes subkultuuridepõhises uimastite uuringus räägiti, et kunagi olid subkultuurid pigem ainekesksed. Meil olid need, kes tarvitasid kanepit, heroiini jne. Praegu ei saa enam eriti sellisest lahterdamisest rääkida, kõike tehakse segamini. Uusi aineid tuleb nii palju juurde ja inimesed ei teagi, mida nad tegelikult tarvitavad. 

„Kui kellelgi on halb, palun kutsuge abi. Inimese elu on kõige tähtsam.”

Mikk Oja

Meie võime siin omavahel arutada ja inimesed seda intervjuud lugeda, aga kuidas kogu selle infoga võimalikult paljudeni jõuda?

Mikk: On välja toodud, et inimeste üheks olulisimaks infoallikaks on sõbrad ja kaaslased. Sellele tulebki järjest rohkem tugineda. Kui räägime illegaalsetest uimastitest, siis riigiasutustel laiemalt ei ole selles kontekstis just kõige parem maine olnud, mistõttu ei pruugita seda infot eriti usaldada. Nii ongi üks võimalus levitada infot nii-öelda sõprade endi seas, keda usutakse natuke rohkem. Eks seal liigub võib-olla ka igasugust kahtlast infot, ei ole seegi alati puhas kuld. Iga inimese jaoks toimib kokkuvõttes erinev viis, kuidas info temani jõuab. On neid, kes on väga tublid ja teadlikud, loevad lehte narko.ee, Erowidi, Redditit, aga on ka neid, kes ei tee seda nii palju. Näiteks suvefestivalidel, kus inimesed mitu päeva aega veedavad, on täitsa okei infot jagada, arutada ja tõstatada teemasid, mis mõjuvad üllatavalt ja annavad uusi teadmisi. Samas igas peoolukorras see ei ole okei, et keegi tuleb sulle infoloengut pidama. Inimesed ei võta seda vastu ja on võib-olla juba mingis seisundis. Mõnes riigis on ka äppe tehtud, kuidas infot jagada.

Elise: Samas põllult ehk siis festivalidelt on teatatud, et kui paned telgi püsti, siis alguses peljatakse, aga vaikselt tullakse rääkima. Mul on ettepanek, et tuleb panna näiteks suurelt silt „NARKOTELK”. Tuleb teha pilkupüüdvaid asju ja panna provokatiivseid pealkirju. 

Mikk: Oleme nüüd suvel festivalidel ja otsime väga vabatahtlikke juurde. Välisriikides ulatub mõne sellise projekti vabatahtlike armee liikmete hulk üle tuhande ja sinna kuuluvad näiteks doktorikraadiga keemikud, psühholoogid jne. Meil on praegu väike asjaarmastajate grupp, aga üritame liitumist natuke paindlikumaks teha. Toodame praeguse koolituse põhjal materjalid, mida saab järelvaadata, et inimesed saaksid jooksvalt liituda. Need koolitused on üks asi, aga teine on see, mis päriselt toimub, alati on ikkagi praktika. Oluline on, et kogukond ise suhtleks ja räägiks sellest, mis on nende küsimused või probleemid, et luua dialoogi teemal, mis teadmisi või tuge inimestel üldse vaja läheb.

Kui palju festivalid ja klubid ööelu turvalisuse projektiga kaasa tahavad tulla? Kas saadakse aru selle ettevõtmise olulisusest?

Mikk: Teemade puhul, mis on seotud just illegaalsete uimastitega, on ikkagi märgata äraootavat suhtumist, sest need, kes kaasa tulevad, võivad saada külge märgi, justkui seal oleks olukord hullem kui mõnes teises kohas. Tegelikult on tegemist ikkagi koostööpartneritega, kes ei pista pead liiva alla. Oleme neile väga tänulikud, et nad nii progressiivsed on olnud. Kui räägime ööelust ja festivalidest, siis tegelikult tarvitatakse igal pool igasuguseid asju. See ei ole ainult kindlate kohtade teema. Siin ongi küsimus, et kuidas meie kampaaniaga kaasa tulla, ilma et endale märgi külge saaks. Üks variant oleks, et kohad võiksid selle teemaga koos välja tulla. Mõned festivalid, kellega oleme rääkinud, on kampa löönud, mõned ära öelnud ja mõnedega veel läbirääkimised käivad. Klubidega samamoodi. Aga kui nähakse, et teistel õnnestub, siis võib-olla see suhtumine muutub.

Elise: Inimesed võivad tajuda, et kui tunnistatakse avalikult, et nende juures käivad inimesed, kes teevad uimasteid, saab sellest koht, kus käiaksegi uimasteid tegemas, ning siis ollakse politsei huviorbiidis ja koht läheb kinni. See hirm, et kui räägin probleemist, siis mind lüüakse mingil põhjusel risti, on päris, vaatamata sellele, kas see on ratsionaalne või mitte. Seda hirmu on vaja maandada ja ma arvan, et seda võiks aidata teha TAI, aga ka politsei. 

Mikk: Ka üksikisiku tasandil tuleb ikkagi tegeleda nii-öelda abi kutsumise teemaga. Kui kellegi elu on ohus, ei kaalu mingisugused muud argumendid seda üles. Seda peab igal pool korrutama, sest kiirabi kutsumine seoses illegaalsete uimastitega on inimeste jaoks siiani problemaatiline. Me tegeleme ka selle teema selgemaks ja arusaadavamaks tegemisega, et kaotada inimestes ära hirm abi kutsumise ees. Veel kord: kui kellelgi on halb, palun kutsuge abi. Inimese elu on kõige tähtsam.

Kui soovid ise projekti „Turvalisem ööelu” vabatahtlikuks tulla, kirjuta oma soovist ööhaldjate koordinaatorile aadressil oja.marit@gmail.com.

Aleksander Kelpman on fotograaf, kes võib-olla valiks teleporteerumise või surematuse asemel nähtamatuse.