Artikli autor lahkab, miks ei ole Viljandi-suguses äärealas aset leidev tänavaturg pelgalt üksteise botaste ringlusesse saatmine, vaid hoopis üks lüli, mis aitab muuta viltu vajunud läänemaist ühiskonnakorraldust.

20. septembril toimub Viljandi linna 731. sünnipäeva ja Viljandi Music Walki raames Eesti esimene tänavaturgude päev, mil linna igast tänavast, hoovist ja garaažiesisest saab üheks päevaks turg. Loodame, et saab, sest nagu ikka uute asjadega, võtab harjumine aega ning on naiivne loota, et kogu elanikkond ettevõtmisega kohe esimesel korral kaasa tuleb. Kuid kes meist ei igatseks supermarketite anonüümsete makseterminalide asemel sundimatut vestlust-kauplemist müüjaga? Igal juhul on kõik Müürilehe lugejad oodatud nimetatud nädalavahetusel jalgsi, rattaga või muul moel Viljandit väisama, et aidata kaasa traditsiooni sünnile.

Küllap on lugejad sarnaste turupäevadega tuttavad siin- ja sealpool Atlandi ookeani. Ameeriklaste car boot sale’e teame läbi lugematute filmide, Euroopast on populaarseim ehk Hollandis Koningsdagi päeval toimuv vrijmarkt (vaba turg). Nimelt tähistatakse seal igal aastal valitseja sünnipäeva üleriigilise täikaga. Kes sinna juhtunud on, võib jutustada sündmuse totaalsest iseloomust: statistika järgi müüb oma kola sel päeval viiendik hollandlastest, teenides päevaga keskmiselt 100 eurot. Nii müüdi näiteks 2011. aasta turupäeval kaupa orienteeruvalt 290 miljoni euro eest. Vrijmarkt’il müümiseks ei pea ennast registreerima (seda massi olekski võimatu hallata), mistõttu jääb riigil rõõmsa pidustuse tõttu saamata miljoneid eurosid maksutulu. Kuid ühtekuuluvustunde, särava regaali ja kümne muu positiivse väärtuse levitamise kõrval on see tühine summa.

2012. aastast alates on midagi sarnast korraldatud Helsingis Siivouspäivä (koristuspäev) nime all. Soome pealinnas, kus kirbuturgude traditsioon on vägagi juurdunud, nakatas esimene koristuspäev peamiselt neid asumeid, kus elab rohkelt nooremaid inimesi. Järgnevatest turupäevadest on osa võtnud kordades rohkem rahvast ka kõikidest teistest linnaosadest. Helsingi Siivouspäivä paistab silma suurepärase korraldustöö poolest (siin on neile omakorda eeskujuks olnud „Teeme ära!” Eestis), täiskäigul töötavad nii turundusmeeskond kui kümned vabatahtlikud, olulise panuse annavad erinevate linnaosade kõneisikud ning tähtsa töö on ära teinud tarkvaraspetsialistid, kes on turule registreerimise äärmiselt lihtsaks muutnud. Talgute õhtul sõidavad mööda Helsingit ringi prügiautod, mis viivad ära ebavajaliku kola. Kel huvi, siis sealsed koristuspäevad toimuvad iga aasta mai- ja augustikuu viimasel laupäeval.

Eestis ei ole sellises mastaabis tänavaturgusid veel korraldatud, kuigi asumiseltside organiseeritavad linnaruumifestivalid Uues Maailmas, Kalamajas, Supilinnas, Nõmmel ja mujal on selles suunas eesrindlikke samme astunud. Märkimisväärse uljusega on hoo sisse saanud mitmesugused kirbuturud, nii et paljude eesti linnainimeste jaoks on laupäevane täikal kolamine muutumas iganädalaseks harjumuseks. Rääkimata sellest, et mis tahes keskmise või väiksema linna kaubanduspindadest moodustab tubli poole kõiksugu kaltsukate, teise ringi kaupluste ja sahtlite müriaad.

Mis veelgi olulisem – ja problemaatilisem –, internetis kihab virtuaalne agoraa. Ainuüksi Facebookis on sadu eestikeelseid ostan-müün-vahetan gruppe, lisaks veel Kuldne Börs, osta.ee ja rahvusvahelised „ketid”, nagu eBay või Amazon. Tahtmata põhimõtteliselt vastandada füüsilist ja virtuaalset ruumi (need võivad olla suurepärased partnerid kvaliteetse avaliku ruumi loomisel), tundub mulle siiski, et tulihingelised inimesed, kes korraldavad heast peast asumi- või arvamusfestivale, muusikalisi jalutuskäike või tänavaturgude päeva, kolivad maale või väikelinna või kirjutavad raamatu metsikust lingvistikast, viivad eesti kaasaegse kunsti ratastel äärealadele, positsioneerivad oma kirjastuse peakorteri rööbasteta jäänud raudteejaama pööningule, publitseerivad tahtejõul kvaliteetžurnalistikat või käituvad mõnel muul moel kummaliselt perifeerselt, astuvad tegelikult välja tuuma eest.

On see siis teadvustamata konservatism või ülimalt strateegiline progressiivne käitumine, aga mulle tundub, et just nii astume me välja nn kiirenduste kultuuri vastu. Mõistagi ei pea ma siinkohal kurjajuure all silmas pelgalt internetti oma kõikvõimalike abilistega, vaid tervet vildakat läänemaist ühiskonnakorraldust, mis on õnnetu energiavampiirina enese raskuse all kokku vajumas, kui uskuda Kaupo Vippi ja teisi publitsiste, kes tööstustsivilisatsiooni lähenevast lõpust kirjutavad. Ühesõnaga, näib, nagu me hüüaksime üheskoos, et terve mõistuse, elurõõmu ja elu enese kestlikkuse tagab perifeeria, kuid õigupoolest tunneme, et on aeg teha muudatusi keskpunktis.

Artiklit kirjutades seisin küsimuse ees, kuidas seletada lugejale, miks on nii Eesti kui kogu maailma jaoks oluline, et siinne esimene tänavaturgude päev just Viljandis toimub? Millised võiksid olla argumendid, millele toetudes kaalub Viljandi üles Paide, Rakvere, Haapsalu, Võru või Põlva? Tõtt-öelda ei näegi ma ühtegi adekvaatselt objektiivset põhjust. Kõik kahanevad väikelinnad toimivad Maa kõikehaarava suurlinnastumise suhtes ühtviisi irdselt. Erinevus tuleneb sellest, kes tajub kahanemist ja irdsust positiivse võimalusena.

Ma arvan, et Viljandi on just selle poolest märkimisväärne, et siin tegutseb kriitiline hulk mõtlevaid inimesi, kes tegelevad igapäevaselt südi uutmisega. Teiseks, Viljandi on küll aeglase ajaga linn, ent mitte pikaldane, mille mõni komplekssem süsteem võiks heaga nahka pista. Statistika järgi on Viljandi linn per capita üks tähtsamaid eksportööre Eestis. See on ülioluline, sest neoliberaalse ihade paraadi rüpes tähendab see ellujäämise võtit – tuleb olla ilus, kütkestav, alati värske ja efektiivne, et sind jätkuvalt tahetaks ja ostetaks. Kui kusagil mõistetakse ja armastatakse nutikalt ja tõhusalt tööd teha, toota ja müüa, ilma et mõtlev inimene oleks taandatud statistiliseks hälbeks, ollakse lähedal platvormile, millelt tegeleda edasi kollektiivse aeglustamise juurutamisega.

Viljandi on autsaiderite pärusmaa, siin tegutsevad inimesed on enda sees piirid ära kaotanud. Võimalik, et selle tendentsi põhjuseid tasub otsida ajast, mil Viljandi asus Eesti maismaad lahutanud suure jõe kaldal ning oli oluline piirilinn Lõuna- ja Põhja-Eesti (keelte) vahel. Paraku jõgi kuivas, mistõttu ei ole siinne infovahetus enam sedavõrd tähtsanäoline ja akadeemiline kui teises piirilinnas Tartus, vaid kuidagi õhulisem ja segasem. Viljandi-sugune linn on elanike arvu poolest piisavalt suur, et idealism, esmapilgul teostamatutena tunduvad ideed, aga ka igapäevased ruumilised praktikad eneselegi usutavad tunduksid, ent piisavalt väike, et aeg-ajalt hädavajalikku kvaliteetset igavust tunda.