„Tuvi”, žanrimääratlusega katastroof kolmes vaatuses, on Andri Luubi näidend, mis esietendus paari nädala eest Ameerika Ühendriikides Louisiana Swine Palace teatris (lavastaja Sean Daniels) ja mille Eesti esietendus toimus 29. novembril Tallinnas Kinomaja saalis. Komöödia tegevuskoht on sõnateater Hermes, kus teatri juht ja näitlejad tegelevad igapäevaselt küsimustega, millisesse nišši peaks teater kuuluma, kellele mängima ja mida mängima. Ju on näidendis midagi universaalset – see sobitub samal ajal kahte täiesti erinevasse kultuuriruumi. Andri Luubiga vestles „Tuvi” kodumaise esietenduse eel Keiu Virro.

Kuidas see nüüd nii juhtus, et näidend „Tuvi” esietendus just USAs?

See tekst sai valmis 2008. aastal ja ma mõtlesin, et ehk see võiks rännata, teistele inimestele huvi pakkuda. Ma olen otsapidi seotud sellise töötoaga, mis on omakorda seotud Eugene O’Neilli keskusega New Yorgis, mis on üks USA tähtsamaid teatrikeskusi. Nad valivad näidendeid üle maailma ja loevad neid nii, et tagasiside käib elavas esituses, autor kuuleb näitlejate ettekandes reaalselt teksti puuduseid ja voorusi. Minu teksti lugesime samuti ja see hakkas kuidagi kõlama. Tekst sattus lavastaja Sean Danielsi kaudu ringiga Louisianasse, kus sealse ülikooli draamakateedri juhataja George Judy haakus selle näidendiga ja mängib nüüd ise üht peaosa. „Tänu” orkaanile oli ta Louisianas oma kodus vangis ja luges näidendeid ja nii ta „Tuvi” avastas.

Kuidas esietendus läks?

Väga hästi. Käisime seal koos lavastaja Maria Petersoniga. Väga head näitlejad olid ja lavastus oli tempokas. Lavastaja oli kärpeid teinud ja see oli minu poolt täiesti okei, ma usaldasin teda. Kujundus oli hoopis rikkalikum kui minu kujutluses. Nad püüdsid lavale luua postsovieti õhkkonda. Mul oli seda päris punk vaadata. Lahe oli see, et nad laulsid eesti keeles ja muuhulgas ka „Tuljakut”. Seda küll ilma sõnadeta. Mina avastasin, et „Tuljak” on päris hea laul, varem oli sellest totaalne tüdimus.

Siinne lavastus tuleb täiesti erinev?

Kindlasti. Kuigi seda tükki ma ei saa enam distantsilt vaadata nagu USA oma, sest olen siin ise kunstnik. Lahe oleks kunagi neid kaht lavastust koos vaadata ja kultuuride erinevusi võrrelda.

See lavastus pole ühegi konkreetse teatriga seotud.

Meil oli mõte, et ei tahaks seda ühegi teatri alt teha. Lavastaja pani näitlejad mõttes kokku, kõik olid väga erinevatest teatritest. Kõige mõistlikum oli lavastust teha täiesti neutraalsel pinnal.

Tekst hakkaks vist ükskõik millises teatris eneseirooniliselt kõlama?

Ta hakkab liiga statement’ina kõlama – parem, kui ta on pigem kõrvaltpilk.

Kas statement oleks halb?

No ta on seda tegelikult nagunii. Ameerikas küsiti minu käest, kas ma olen selle teksti elust maha kirjutanud, aga ma ei ole. Ma olen vaid võimendanud teatud kilde.

Kui kriitiliselt näidend kirjutatud on?

Üsna kriitiliselt ja isegi üsna enesekriitiliselt. Kõik tegelased elavad ju minu enda sees. Praeguses protsessis tunnen ma end paljudes tegelastes ära, näiteks tegelases, kes muudkui korraldab ja ringi sahmib. On ilmselt raske kirjutada midagi, mis poleks üldse kriitiline.

Oleks see võinud ka varem lavale jõuda?

Mul on isegi mitu korda tekkinud kiusatus „Tuvi” ise lavastada, aga mulle tundus, et oleks ikkagi lahe, kui seda teeks keegi teine, täiesti teistsuguse nägemusega. Mina osalen protsessis praegu kunstnikuna.

Näidendis on üks tegelane, kes plaanib kõike süüdata. Minu jaoks tekkis väga tugev seos „Härra Biedermanni ja tulesüütajatega”.

Sellist seost tegelikult ei ole, tutvusin selle näidendiga hoopis hiljem. Aga miks see tegelane seda teeb – no kui praegu on teatrisaalides kõik hästi, inimesed on saalis, siis kunagi oli see seisukord nukram. Meil on tegelikult olukord nagu Nõukogude armee lahkumise aegu. Meile on jäänud vanad hooned nagu need, mis asuvad Telliskivi loomelinnakus ja meile on jäänud ka vanad teatrihooned, mis nii mõneski maakonnakeskuses on kuidagi üksi. Neid tuleb siis muudkui programmiga täita. Loomulikult on paljud neist leidnud uue elu ja toimivad hästi, aga sellegipoolest tekkis mul mõte, et kui neid maju ei oleks, ei oleks ju tegelikult ka probleemi. Eestis tegeletaksegi koguaeg majadega. Kui see allegooriasse tõlkida, siis see tähendab, et tegeletakse hirmus palju kehaga, aga see, mis maja sees on, muutub turundustingimustes teisejärguliseks.

Turundus ja reklaam on läbivad teemad ka näidendis.

Loomingus ja kunstis häiribki mind kõige rohkem just turundus. Reklaamist ma saan aru, see on vajalik. Ma ütlen, et mul on selline asi, tulge vaatama. See on selgelt sõnastatav. Turundus on aga nii hämar valdkond – ja nii paljud inimesed on hakanud sellega tegelema, aga keegi päris täpselt ei tea, mis see on. Kas ei saaks piirduda sellega, et mul tuleb idee, mis on nagu omamoodi plahvatus, ma püüan viia selle idee teatud järku ja kutsun inimesi vaatama. Kuidagi nii. Turundus on aga ehitatud üles kasumi peale, sellele, kuidas ennast ja oma toodet koguaeg müüa.

Seda lavastust on ju ka ometi tarvis müüa? Mina istun praegu siin ja olen justkui osa sellest.

Ma olen enese jaoks need asjad selgelt lahutanud – ma ei turunda, vaid reklaamin. Ma tean, mis reklaam on ja ma tean väga hästi, kuidas seda teha. Tegin ka ülikooli ajal reklaame. See on tegelikult väga kihvt valdkond – plakatikunst, raadioreklaamid. Aga turundus on minu jaoks halvamaiguline, selles puudub huumor ja tahetakse lihtsalt kelleltki raha kätte saada. Üsna ükskõik, millega. Majanduslik mõtlemine on kunstis väga ohtlik. Mulle tundub, et tänu turunduspõhisusele kontrollib ka meedia liialt kunstivaldkonnas toimuvat. Kes on pildil ja kes seal ei ole. Või siis on ise taolise turunduse ohver, keda küüniliselt ära kasutatakse teadmisega, et skandaal müüb kenasti. Mul ei ole skandaali praegu kuskilt võtta. Ja loodan, et seda ei tule ka.

„Tuvi”
Autor Andri Luup
Lavastaja Maria Peterson
Kostüümid Maarja Naan
Kunstnik Andri Luup
Helikujundus Tõnis Leemets
Valguskujundus Helvin Kaljula
Osades Indrek Sammul, Aleksander Eelmaa, Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro, Mare Peterson, Kaspar Velberg, Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel.

Esietendus 29. novembril. Etendused: 8., 29., 30. detsembril ning 8., 19., 26. jaanuaril.

Kinomaja saalis = kohvikus Sinilind.