Kas tuvi on lind või midagi hoopis enamat? Ühest vastust küsimusele muidugi ei ole, kuid tuvientusiastist autor püüab lahata seda meie lugejatele võimalikult ammendavalt, uurides, miks liitusid tuvid pärast Kommunistliku Partei II kongressi (1903) bolševike ridadega ning miks muutus tuvide renomee 20. sajandil ajaloo halvimaks.

Kui ma mõne aasta eest Eesti Ornitoloogiaühingusse helistasin, et uurida kuumimaid kõlakaid kohaliku tuvipopulatsiooni kohta, öeldi mulle, et ornitoloogid ei tegele tuvidega. Kuivõrd „ornitoloogia” tuletub kreekakeelsetest sõnadest ornis ja logos ning ornis tähendab lindu, siis selle järgi tuleb justkui välja, et tuvi ei olegi lind. Asja lähemal uurimisel selgus, et tuvil on küll linnu tunnused (nokk, tiib, teatud kõnnak ja (s)ilmavaade), aga ta kujutab endast hoopis midagi enamat, kui ühelt linnult eeldada oskaksime.

Ladina keeles on „tuvi” sõnakuju columba, see on feminiinne vorm, meesvorm samast sõnast on columbus. Columbus on tegelikult kreeka laen (κόλυμβος), mis tähendas algselt sukeldujat. Tegusõna, mis tuletub verbist κολυμβάω, tähendab „sukelduma, pea ees sööstma, laskuma, ujuma”. Nime „ujuja” sai tuvi Aristophanese kaasaegsetelt, kuna väidetavalt teeb tuvi lennates ujumisliigutusi. Eesti sõna „tuvi” juured on aga seotud alamsaksa sõna duve ja ingliskeelse sõnaga dove, mõlemad on omakorda suguluses meile tuttava ingliskeelse sõnaga dive (sukelduma). Ka ingliskeelne sõna pigeon on seotud mingisuguse vana prantsuse sõnaga, mis tähendab ujumist.

Tuvisid on hinnatud ammustest aegadest kui osavaid sõnumitoojaid. Columba oli see, kes Noa laevalt esimesena õhku tõusis ja, õlioks noka vahel, sõnumi uputuse taganemisest tõi. Mäletatavasti kordas ta sama trikki hiljemgi, kui ta napilt enne Columbust Ameerika avastas. Just tuvi oli see, kes Jumala sõnumiga pärast Jeesuse ristimist Jordani jões viimase õlale maandudes ristitu jumalikku päritolu kinnitas[1].

Teadupoolest kehtis keskaja Euroopas sunnismaisus ning liikumisvabadus oli vaid ülikutel. Töölistest oli vaba voli liikuda vaid tuvidel ja müürseppadel. Sealt ka nimetus vabamüürlane. Kui vabamüürluse ajaloost on meil fakte vähe, siis tuvidest on veelgi kõvasti vähem. Nii nagu müürsepatsunftides anti edasi salajasi teadmisi gooti ehituspõhimõtetest, nii kanti ka tuvide seas põlvest põlve tuvitarkust. Kui seniajani on mõistatuseks jäänud mõned gooti arhitektuuri ehitusprintsiibid, pole kunagi ära seletatud, kuidas tuvid alati oma kandamiga õigesse kohta jõuavad. On spekuleeritud, et nad lendavad alati koju! Aga ikkagi, kuidas? Ilma interneti ja GPSita!

Kui 19. sajandil telegraaf leiutati, jäid paljud tuvid töötuks. Tuvide tsunftid pandi kinni, tuvid visati nende uberikest välja ja aeti turuplatsile. Osa alistus varakapitalistliku kodanluse rõhumisele, teised liitusid sotsialistidega ning neist osa jätkas pärast Kommunistliku Partei II kongressi (1903) omakorda bolševike ridades kuni Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsioonini välja.

Miks tuvid liitusid kommunistliku liikumisega? Esiteks, radikaalsed vabastusideed lähevad alati rõhututele peale. Teiseks, nii tuvide kui ka KP programmis esines põhjapanevaid kattuvusi, nagu eraomandi ja klassierinevuste mitteaktsepteerimine. Kui KP jaoks oli see ideaal, mille poole liikuda, siis tuvidele oli see igapäevane praktiline eluviis.

Pärast Lenini surma 1924. aastal, kui partei ladvikus algas võitlus liidripositsiooni pärast, jäid tuvid oma eesrindlikkusega võistlejatele hambu. Mis lahkhelisid põhjustas, oli üldine töökohustus. KP järgi pidid kõik Nõukogude Liidu alamad tööd rügama, kuni jõutakse kommunismi. Mitu põlve ilma tööta olnud tuvid olid aga harjunud vaba graafikuga ja polnud nõus tehastes oma tunde täis tegema. Tuvid kuulutati rahvavaenlasteks ja visati parteist välja. Taaskord leidsid tuvid end tänavalt. Kuid ka siin on erandeid. Romain Gary andmetel oli veel 1930ndatel Moskvas tuvi, kes pidas kutsariametit, mis üllatas tugevasti sinna saabunud ameerika turiste[2]. Teadaolevalt teenisid paljud tuvid suures isamaasõjas sideohvitseridena. Eriti ohtralt hävis tuvisid Leningradi blokaadi ajal.

Möödunud sajandil langes tuvi renomee drastiliselt. Eriti sajandi lõpu aastakümnetel, kui kasutusele tuli mõiste „lendav rott”. Mõistet kasutati esimest korda ajalehe The New York Times artiklis (1950ndatel), kuid palju laiema kõlapinna saavutas see tänu Woody Alleni filmile „Stardust Memories” (1980), kus ühes stseenis aknast tuppa karanud tuvi paanikat külvas ning Woody Alleni kehastatud Sandy Bates kogu tuvide sugu põlastavalt tiibadega rottideks nimetas. See remark osutus tuvide renomee kirstunaelaks, sest mis võiks olla mainekujunduslikult veel hukatuslikum kui võrdlus rottidega. Varsti hakkasid levima kuuldused, et tuvid levitavad taudi ja muid haigusi.

On kinnitamata andmeid, et uuemal ajal on Taliban värvanud tuvisid enda teenistusse, kuna tuvi on jätkuvalt hea kommunikatsioonivahend, mida moodsad jälitusseadmed ei taba. On kinnitatud andmeid, et mõned tuvid on leidnud rakendust kulleritena rahvusvahelises narkokaubanduses. Enamik tuvidest kasutab aga oma loomupäraseid sukeldumisoskuseid prügikastidest nodi väljatõmbamiseks või trikkide tegemiseks (kahel jalal käimine ja samal ajal egiptlase stiilis peaga koogutamine), et turistidelt palukesi välja meelitada.

Kodanikuaktivistidele ei tähenda nad midagi. Isegi ornitoloogide jaoks on nad õhk. Tuvidel ei ole jätkuvalt õigust eraomandile ja haridusele, kodakondsust, valimisõigust, perearsti ega teisi elementaarseid kodanikuõigusi ning mugavusi. Ilmselgelt nad ei igatse neid ka taga. Võib-olla on neil kaotada rohkem kui võita. Võib-olla on nad selleks liiga iseteadlikud ja anarhistlikud, et oma isiklik vabadus süsteemi altarile ohvriks tuua.

Lõppeks võiks küsida, mida oleks meil, ülereguleeritud kodanliku piiratuse kammitsais vaevlevatel noortel, tuvidelt õppida. Tuvid on meile eeskujuks elust enesest, kuidas on võimalik 21. sajandil ilma rahaorjuse, pangalaenude, pensionisammaste, odavate kiirmoekettide, hullude päevade, kivinägudega ametnikearmee, NATO- ja kapomentide ning poliitikute paatosliku ilata oivaliselt hakkama saada. Võib-olla on tuvid just see hindamatu reserv, kelle kogemused aitavad meid pasast välja, kui internet ükskord otsa saab.