Selleks et klaarida müravaidlusi, mille ühel poolel seisavad kontserdikohad ja klubid ning teisel nende naabrid, on võetud mujal maailmas appi agent of change’i põhimõte. Kas sellest oleks kasu ka Eestis ja mis lahendusi see pakuks?

Õige eestlane elab ikka metsas. Vähemalt tegeleb ta seal vaikusturismiga. Linnas on liiga palju müra ja muid segajaid, mis takistavad endale näkku vaatamist. See antiurbanism peegeldub selgelt ka eesti nüüdisfilmis. Veel vähem tahab õige eestlane näha või kuulda oma põhivaenlast – naabrit. Metsast ei otsi ta aga mitte ennast, vaid teisestab kaaslinlasi, kes ei sobitu tema enesekonstruktsiooniga. Kui jätta kõrvale eestlaste kui metsarahva müüt ja sellega kaasnev ökonatsionalism, on aga just linn koht, kus kasvame ühiskonnana demokraatlikult ja vaatame kollektiivsema pilguga tulevikku. Kännu otsas on küll vaikne, aga edasi see meid ei vii.

Paradoksaalselt panustab linnamürasse enim seesama liiklusvahend, mis metsaeestlase vaikusesse viib. Autoliiklusest tuleneva müraga siiski tegeletakse aegamisi. Tallinnas alustati kesklinnas piirkiiruste vähendamisega, sekkuti Rail Balticu terminali planeerimisse Ülemistel, kus on niigi kõrge mürafoon, ja rekonstrueeriti Vana-Kalamaja tänav, järgides asumisisese tee põhimõtteid. Lahendamata on aga see, kuidas sobitada linna öö- ja päevaelu.

24-tunnise Tallinna idee peamine eestvedaja on olnud pikalt Natalie Mets, kes teab, et pidu on alati pandud ja pannakse edasi, kuid need, kes soovivad, peavad saama ka magada. Õige tüli tuleb aga teadagi sellest, kui mõlemal poolel on õigus. Esimese öölinnapeana tegi Mets algust katsega panna erinevad maailmad üksteist mõistma ning korraldas politsei, munitsipaalpolitsei ja öiste meelelahutuskohtade esindajatega kohtumisi, kus jagati probleeme ja võimalikke lahendusi. Kuigi koroonajärgsed suured isetekkelised kogunemised ja nendega kaasnenud probleemid on praeguseks vaibunud, vajab müramure[1] endiselt põhimõttelist lahendust.

Agent of change’i printsiip töötati välja Austraalias eesmärgiga kaitsta Melbourne’i kontserdipaikasid ja klubisid pealetungivate kinnisvaraarenduste eest.

Esimese õigus

Ühe variandina on mujal maailmas rakendatud hoidumisservituudi praktikat ehk agent of change’i (AoC) põhimõtet. Kui kontserdipaik luuakse elumajade juurde, vastutab uustulnuk selle eest, et heliisolatsioon oleks piisav. Kui arendaja ehitab aga eluhoone olemasoleva meelelahutuskoha lähedusse, on tema kohustus ennetada ja leevendada müraprobleeme. Tavapärased müranormid kehtivad igal juhul, kuid esimese õigus struktureerib lahendustee vaidlustele, mis võivad kerkida uusarenduste ja hiiliva keskklassistumise tõttu muutuva ruumijaotuse kontekstis. Kas AoC võiks ka Eestis juurduda ja mida see lahendaks?

AoC printsiip töötati välja eelmise kümnendi keskel Austraalias eesmärgiga kaitsta Melbourne’i kontserdipaikasid ja klubisid pealetungivate kinnisvaraarenduste eest. Algusest peale oli selge, et lähenemine peab olema juhtumipõhine. Kuivõrd lihtsam, odavam ja efektiivsem on piirata müra heliallika juures, peaks see olema esimene eesmärk. See tähendab, et eelistatult võiks uusarendus tasuda olemasoleva kontserdipaiga vajaliku ümberehituse. Kui see pole võimalik või sellest ei piisa, tuleb müraallikat võtta arvesse uusarenduse enda planeerimisel. Näiteks saab paigutada magamistoad maja vaiksemasse külge, parandada üldist heliisolatsiooni või isegi paigaldada elektroonilise müravähendussüsteemi[2]. Kuna tavalisem on olukord, kus kontserdipaik on olnud vaidlusaluses kohas esimesena (odav rent või vaba pind) ja panustanud ala populariseerimisse, on ainult aus, et konflikti vältimise vastutus lasub niigi sügavate taskutega arendajatel.

Kuigi AoC eesmärk on kaitsta elus muusikat, võib see ka kitsendada kontserdipaikade laienemist või uute teket, sest sel juhul põhjustavad nemad muutusi.

AoC tüüpi planeerimispõhimõtte edu näitena saab tuua ühe mu lemmiku Londoni pubi ja muusikameka. The George Tavern on tegutsenud Shadwelli linnaosas samal pinnal alates 17. sajandist ja on saanud viimastel kümnenditel heas mõttes kultuslikuks – muutumatu keset pealinna rappivat rahatormi. Kuigi ümberringi arendatakse büroohoonetest elumaju, õnnestus The George Taverni pidajal kaitsta end kohtu kaudu võimalike uuselanike mürakaebuste eest. Pubi kõrvale planeeritud Botanical Loftsi arenduse algstaadiumis uuriti ka arendaja kulul kontserdipaiga heliisolatsiooni parandamist, aga takistuseks sai hoone muinsuskaitse alla kuulumine. Ainus lahendus oligi arendajal ise vajalikke meetmeid rakendada, kuid võttes arvesse, et kaks maja on sisuliselt külitsi, pole see ilmselt piisav. The George Tavern võitis küll AoC toel õiguse edasi tegutseda, välistades uusarenduse elanike võimalikud kaebused, aga sedagi äärmiselt spetsiifilistes tingimustes ja vaid konkreetse arendajaga kokkuleppel. Aastaid kohtus käimist ning Kate Mossi, Sir Ian McKelleni, The Rolling Stonesi ja avalikkuse toetus ei kaitse pubi aga võimalike tulevaste arenduste eest. Oluline on veel ära märkida, et maja omanik on ise ka kontserdipaiga pidaja. Üürisuhte korral on konfliktis pooli rohkem ja positiivne lahendus sedavõrd keerulisem.

Kuigi AoC eesmärk on kaitsta elus muusikat, võib see ka kitsendada kontserdipaikade laienemist või uute teket, sest sel juhul põhjustavad nemad muutusi[3]. Näiteks kui olemasolev peokoht soovib avada suveterrassi või pikendada lahtiolekuaega, on tekkiva lisamüra piiramine nende vastutus. Sellegipoolest pakub printsiip üldist raamistikku võimalike konfliktide lahendamiseks, nii et kontserdikorraldaja pole vaikimisi öörahu vaenlane.

Elus muusika kultuurilise väärtuse tunnustamiseks võiks kaaluda Eestis peale AoC veel täiendavaid meetmeid, millega olulisi kontserdikohti toetada. Eriti just kohalikud ja pisemad klubid saaksid kasu sarnasest madala intressiga väikelaenuprogrammist, nagu on kasutusel Texase muusikalinnas Austinis. Seal lõi omavalitsus fondi, millest kontserdikorraldajatel on võimalik taotleda raha kvaliteetse helitehnika soetamiseks ja mürasummutuse väljaehitamiseks. See aitab eos võimalikke konflikte vähendada. Eeskujuks võiks võtta ka Prantsusmaal levinud praktika jaotada suurkontsertide maksutulu ümber pisemate lavade pidajate vahel. See aitab elus püsida lokaalidel, mis toetavad tulevaste staaride järelkasvu. Ka üleüldised madalamad maksumäärad tunnistaksid kontserdikohtade panust linnaelu rikastamisse ja aitaksid kesta sellistel skeeneülestel mekadel, nagu oli Sveta.

Eeskujuks võiks võtta ka Prantsusmaal levinud praktika jaotada suurkontsertide maksutulu ümber pisemate lavade pidajate vahel.

Pidu kestab veel

Neile, kel raha rohkem kui aru, on raske kaasa tunda. Näiteks Lauluväljaku piirkonna uusarenduste elanikud, keda üllatavad rahvarohked üritused. Kuigi Lauluväljak on olnud seal aastast 1928, müüakse piirkonna kinnisvara rahuoaasi pähe. Kallihinnalised magamistoad müraallika poole, on elanikel tihti valida tasuta kontserdi, magamata öö või strateegiliselt ajastatud väljasõidu vahel. Müügibrošüüris seda ilmselt ei mainitud – miks muidu on ähvardatud laulupeo keelamisega kohtu kaudu. Peale ostja lühinägelikkuse avaldub siin siiski ka arendaja tegemata töö materjalivaliku ja planeerimise vallas, mida võimaldab praegune planeerimisseadus.

Kaalutletud planeerimine, paremad arendused, läbimõeldumad otsused, kus elada ja kuidas kontserti pidada, on ühtmoodi tähtsad, et naabritega paremini läbi saada. AoC põhimõtte kasutuselevõtt planeerimises aitaks reguleerida paremini tulevasi mürakonflikte ja looks vajaliku pretsedendi võrdsema ruumipoliitika kujundamisel. Koos hakkamasaamisel on oma osa ka kontserdikorraldajatel, peokülalistel ja kohalikel elanikel, aga kuni seadustikul pole piisavalt selgroogu, pole ka arendajatel muud motivatsiooni peale puhta kasumlikkuse.

[1] Vt Malk, M. 2020. Tehased, väärtused ja tehislik väärtus. – Müürileht, 03.09.
[2] McArdle, S. et al. 2014. Live music and the ‘agent of change’ principle. – Inter-noise.
[3] Vt van der Hoeven, A.; Hitters, E. 2019. The social and cultural values of live music: Sustaining urban live music ecologies. – Cities, nr 90, lk 263–271.

Mattias Malk on urbanist, kes kirjutab doktoritööd Rail Balticust, veab SOFTacademy naabruskondliku renoveerimise projekti ja õpetab Eesti Kunstiakadeemias.