Ega see mingi suur saladus ju pole, et elame üsna lollidel aegadel. Lollidel ja veidratel. Mingis mõttes on see väsitav ja mingis mõttes õnn, sest pakub tohutus koguses absurdi, veidrust ja ilmselt ka nalja.

Olen mõelnud, et parema päevakajalise ülevaate elust kui sellisest saab pigem Hillar Kohvi blogist kui „Aktuaalsest kaamerast”, sest viimane oma staatilises korralikkuses ei tundu suutvat käia kaasas nüüdisaegsete turbulentsidega. Selle nõtkusaste ei ole piisav, et imenduda kõikidesse idiosünkraatilistesse pragudesse. Tänapäevaste uudiste lähtepunkt ning tootja on pigem ikka väändunud ja kuidagiviisi hallutsineeriv aju. Nagu räpigrupp Public Enemy nimetas end omal ajal The Black CNNiks, tulevad nüüdsed uudised mingist kapillaarsel printsiibil isetekkeliselt ülesehitunud para-CNNist. Mõni on öelnud, et tegelikult oleme jõudnud alles nüüd postmodernsetesse aegadesse, kus tõepoolest pole enam mingisugust keset, ja seda meelt on ka hispaanlasest filmirežissöör Miguel Llansó.

Tema teine täispikk, osaliselt Eestis üles võetud film „Jeesus juhatab sind kiirteele”, mis on juba festivalidel linastunud ja kiitagi saanud, jõudis selle kuu alguses ka Eesti kinodesse ning paneb proovile, kui kange ikkagi on publik ühe kinematograafilise deliiriumi vastuvõtmisel. Linateost reklaamitakse kui esimest Eesti-Etioopia ühisfilmi. Eestiga seob Llansót ka asjaolu, et ta on BFMi õppejõud. Filmi kohta ütleb üht-teist juba pealkirigi, mis lubab nihestavat kogemust. Režissööri esimest täispikka filmi „Crumbs” (2015) kirjeldati tutvustuses muide kui postapokalüptilist afrofuturistlikku seiklust Etioopias. Ega „Jeesuski” sellest kaugele jää.

Hallutsineeriv masin

Llansó filmi peategelane on kääbusest CIA agent Gagano (Daniel Tadesse), kes satub suurvõimude mõõduvõtmise hammasrataste vahele, proovides selles kõiges ka mingisugust enda jaoks arusaadavat pilti kokku panna. Samas on agendi unistus pidada hoopis rahulikumat ja konkreetsemate eesmärkidega ametit ehk olla pitsameister ja nii ühtlasi oma elu peremees. Tegevus toimub kirjade järgi justkui 90ndate lõpus, aga kuna filmi selgroo moodustavad paljuski veidrad ja hallutsineerivad masinad või tegelikult pigem üks tsentraalne masin nimega Psychobook, siis ei saagi täpselt aru, mis, kus, kes ja kuidas. Mul on hea meel, et mul pole mingisugustki võimalust n-ö spoilida.

Ometi pole see film kaootiline segadus, vaid loojutustus haarab kaasa ja hoiab pinget kuni lõpuni. Ühe osa pingest moodustab muidugi ka see, et tahaks aru saada, millega siis ikkagi tegu on. Mainisin ennist postmodernismi ja Llansó film on nii postmodernne, kui miski üldse saab olla. Esteetilises plaanis rakendab ta erinevaid B- või trash-filmi võtteid ja žanritest leiab siit kung fu’d, superkangelasfilme, madaltehnoloogilist ulmet, blaxploitation’it, 60ndate head-filme ja ilmselt üht-teist veel, mille tuvastamine seisab mul vast alles ees. See on rikkalik kompott, mida tõesti annab seedida. Olen vaadanud filmi korduvalt ja kasu on olnud igast korrast, mõistatuse piirjooned on muutunud üha selgemaks, kuid see pole õnneks päriselt lahenenud. Kas kunsti ülesanne peakski olema laheneda ja saada mõistetud?

Võim ja science fiction

Maailm maailma taga ja võim võimu taga – üks kirjanduse suurkuju on olnud ameeriklane Philip K. Dick, kellest Llansó väga lugu peab ja ka julgelt snitti võtab. Näiteks on ta nimetanud ühe oma karakteri Palmer Eldritchiks (Agustín Mateo) (Dickil on romaan „The Three Stigmata of Palmer Eldritch”). Ja ühe teise Alfons Rebaseks (Lauri Lagle). Rebane pole küll Philip K. Dicki karakter, vaid hoopis prominente II maailmasõja aegne Eesti SSlane, kes töötas pärast sõda hoopis Briti salateenistuse MI6 ridades ja liitus niiviisi algava külma sõja tandritega. Kuna film on ingliskeelne, hääldatakse Rebase nime muide kui „Alfons Ribein” ning seegi lisab pisut veidrat ja spioonifilmile kohaselt rahvusvahelist nüanssi.

Llansó räägib, et science fiction’i puhul huvitab teda, kuidas võimumehhanismid on seal sageli peidetud ja kulisside taga. Pealtnäha on asjad lihtsad, kuid tegelikult keerulised. On ju räägitud sellestki, kuidas näiteks ulmeromaanide kirjutamine on muutunud tänapäeval aina keerulisemaks, sest meie ümber ongi ulme. Pole enam midagi välja mõelda ja fantaseerida, vaid piisab ekstrapoleerimisest ja osutamisest. Võimumehhanismide omamoodi ulmelise toimimise praktilise näitena toob Llansó kas või tänapäevase reklaami või poliitreklaami kampaaniad sotsiaalmeedias ja küsib mult, kas ma olen näinud sotsiaalmeedias viimaste USA presidendivalimiste käiku mõjutanud Cambridge Analyticast tehtud filmi „The Great Hack”. Vastan, et olen.

Istume Miguel Llansóga poolpimedas kinos Sõprus. Just on lõppenud filmi „Jeesus juhatab sind kiirteele” pressiseanss, mis toimus varasel novembrikuu hommikul. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas on üldse võimalik hommikul filmi vaadata, kuidas on võimalik siseneda unepimedusest kohemaid kinosaali pimedusse. Enne kohtasin veel seansilt tulnud Müürilehe kultuuritoimetajat, kes ütles, et hommikuse vaatamise jaoks on see film ikka natuke liiga mindfuck. Tühi ekraan seisab meie taustal nii tuimalt, et projitseeri sinna kas või enese mõtteid.

Llansó räägib võrdlusena 1960ndatel toimunud sotsiaalsetest katsetest, näiteks Milgrami eksperimendist, mis korraldati Yale’i ülikoolis Stanley Milgrami juhatusel ning kus inimesed pandi sooritama tegusid, mis olid vastuolus nende isikliku tahte ja südametunnistusega. Milgrami eksperimentide taustaks oli holokaust – see, kuidas kurjuseprojektis hakkasid osalema tavalised inimesed. „Neid eksperimente tehti 100–150 inimesega, aga praegu osalevad sellistes eksperimentides sotsiaalmeedia vahendusel katseisikutena miljonid. Toimub tohutus mõõtkavas inimkäitumise analüüs. Firmad ja poliitikategijad teavad praegu meist rohkem kui me ise,” räägib ta. See on mingisugune taust, mida filmi „Jeesus juhatab sind kiirteele” vaataja võiks isegi teada, arvab režissöör. Ka filmis kujutatud virtuaalne reaalsus nimega Psychobook tegeleb inimeste reaktsioonide uurimise ja selle kohta andmete kogumisega.

Iseenesest tõsised teemad – vandenõud, paranoiad, võim, tagatoad, mõistuse kontroll, manipuleerimine jne –, aga selline camp vorm. Uurin (ma tõepoolest uurin, uurin, nagu üks uuriv ajakirjanik võiks uurida) Llansólt, kui tõsiselt ta oma filmi võtab. Ta ütleb, et huumor avab mõtlemiseks huvitavaid võimalusi ja on alati värav filosoofiasse. „Mida huumor teeb? Huumor muudab kõik suhteliseks ja meid ilmselt skeptilisemaks. Vaatame näiteks vandenõuteooriaid. Donald Trump ja paremäärmuslikud parteid tunduvad võtvat vandenõuteooriaid tõe pähe. Teine variant on aga läheneda neile läbi huumori ja sellisel juhul muutuvad need teooriad hüpoteesideks. Ja selliste hüpoteeside üle saab ka naerda. See on hea viis mõelda reaalsusest, mõelda reaalsusest kui millestki hüpoteetilisest. Äkki on, aga äkki ei ole. Huumor muudab asjad alati sõbralikuks, see ei hirmuta. Hirm teeb meid väga dogmaatiliseks.”

Etioopia sidemees

Llansó on teinud oma filmid peamiselt Etioopias (lisaks kahele täispikale on ta filmograafias ka lühifilme). „Jeesus juhatab sind kiirteele” jagas võtteplatse Eesti, Läti, Hispaania ja Etioopia vahel.

Ma ei tea Etioopiast suurt midagi peale selle, et kunagi tungisid sinna Itaalia fašistid; et seal on olnud vägevad pikamaajooksjad; et nende kunagine keiser on Jamaica rastade jumal; et kommunistide valitsusaeg viis nad ühte meie aja suurimasse näljahätta, mille leevendamiseks korraldati suurkontsert „Live Aid” ja mille eest Bob Geldof pälvis omakorda rüütliseisuse; ja et eksisteerivad etioopia juudid, kes on mustanahalised.

Miguel Llansó nimetab elu Etioopias imeliseks ja riiki lasanjemaaks. Mitte põhjusel, et seal söödaks palju lasanjet, mis pole ju tänu Itaaliaga seotusele võimatu, vaid ikka selle muu kihilisuse pärast. Niilus, kõrgmäed, kõrb, metsad, loetleb ta teiste hulgas seda maad iseloomustavaid loodusfenomene. Linnast välja minnes võib seal näha metsikuid maastikke ja inimesi, kes elavad, nagu elati umbes tuhat aastat tagasi, linnad aga üritavad astuda kõrgtehnoloogilisi samme, ütleb Llansó ja lisab, et talle sellised kombineeritud kohad meeldivad, need on sürrealistlikud – käid ringi ning mõtled samal ajal keskaja, 19. sajandi ja tänapäeva peale.

Režissöör räägib, et etiooplastele meeldib väga kinos käia, nad armastavad oma kino. Pole mingit probleemi viiesajakohaline kinosaal täis saada. Kuna kinos käib palju rahvast, on ka piletid väga odavad. Ja ega filmegi kalli raha eest tehta. Nagu etiooplased armastavad oma kino, armastavad nad ka oma staare. Kuid nende staarisüsteem on teistsugune kui USAs või Euroopas. Etioopia staar ei ole keegi kauge ja kättesaamatu nagu Iisraeli jumal, vaid pigem ikka inimene rahva seast. Etioopia staar ei ole elitaarne, ta on su naaber, ütleb Miguel Llansó. Üks filmi „Jeesus juhatab sind kiirteele” osaline, superkangelase keebiga ringijooksev Solomon Tashe olevat tuntud ka kui Etioopia Bud Spencer. Seal teavad teda kõik, räägib Llansó. „Sõitsime kuhugi pärapõrgusse võtetele, kuhugi, kus pole isegi kinosid, aga inimesed teavad Solomoni. Solomonile omakorda meeldib, et inimesed teda teavad.”

Populaarsus ja päris inimesed

Näitlejatena kasutab Llansó peamiselt tavalisi inimesi, ta ütleb, et päris inimene on ilus ja päris inimese vastu tekib vaatajal suurem empaatia. Ta mainib jutu sees ka seda, kuidas näiteks Harmony Korine otsib oma näitlejaid supermarketitest, McDonald’sist või muudest perifeerse olekuga kohtadest. „Mu filmid pole näitlejafilmid, need on pigem ikoonid, ikoonid keskaegse maalikunsti tähenduses, arvan, et nad on pigem sümbolistlikud.” Filmi peategelast, CIA agenti Gaganot mängiv Daniel Tadesse on küll professionaalne näitleja, kuid tema puhul köidab Llansót pigem see, mis on näitleja taga, see, et ta on kuidagi päris. „Ta on selline traagiline, mitte eepiline kangelane.” Mr. Sophisticationi rolli täitva Carlo Pironti leidis ta näiteks Addis Abeba itaalia linnaosast. Naispeaosalist Malinit mängiv Gerda-Anette Allikas on aga Renate Keerdi trupi tantsija ja kuna tema lavaline tegevus on Llansóle korda läinud, kutsuti ta ka filmi. Professionaalsetest eesti näitlejatest kohtame lisaks Lauri Laglele veel episoodiliselt ka Taavi Eelmaad.

Kui filmide puhul mainitakse sümbolismi, viitab see pigem sogasele elitaarsusele. Tunnen režissööriga rääkides huvi, kas ta film ei nõua mitte keskmisest suurema filmialase haritusega inimest, kedagi sellist, kes oskab vastata küsimusele, mis on giallo või mis on pinku, ehkki kumbki neist žanritest ta filmi viiteväljas ei esine. „Loodan, et ma ei tee filme intellektuaalidele, vaid kõigile avatud meelega inimestele. Loodan, et siin ei ole küsimus mitte niivõrd selles, kui palju keegi on filme näinud, vaid pigem ellusuhtumises üldisemalt,” räägib ta. Festivalidel saavatki ta aeg-ajalt paremat tagasisidet just inimestelt, kes käivad kinos pigem vähe, ja nemad võivad leida asjadele lähenemiseks ka huvitavamaid viise. „Aga ka see on täitsa okei, kui see on kellegi arvates täielik jama.” Kriitikat on olnud nii head kui ka halba ja ehkki Llansó möönab, et igaühel on õigus filmist aru saada, nagu ta ise tahab, teeb halb kriitika ikka pisut haiget ka.

Populaarsusest. „Miks peavad filmi vaatama miljonid inimesed?” küsib režissöör. „Filmil võib olla kaks vaatajat, aga kui see inspireerib neid kuidagi, siis on juba tehtud väga head tööd.” Tema arvates ei olegi filmi puhul parim vastuvõtt see, kui sellest räägitakse, vaid see, kui linateos paneb seda vaadanud inimese hoopis enda filmi tegema.

Janar Ala keetis makarone ja pidi poti ära viskama.

„Jeesus juhatab sind kiirteele” (Hispaania, Eesti, Etioopia, Läti, Rumeenia, Suurbritannia), 82 min. Režissöör-stsenarist Miguel Llansó. Osades Daniel Tadesse, Augustin Mateo, Gerda-Anette Allikas jt. Kinodes alates 5. detsembrist. 8. detsembril toimub linastus ja kohtumine tegijatega kinos Sõprus.

Eksperimentaalmuusika ja -filmide austaja Miguel Llansó õppis enne filmitegemise lõpututesse seiklustesse sukeldumist filosoofiat. Tema jaoks on filmitegemise juures olulised sõprus, riskide võtmine, provokatsioon ja vaba üksikisiku suhe jõupositsioonidega ühiskonnas. Miguel on jäädvustanud oma filmid peamiselt Etioopias. Tema lühiteosed „Where Is My Dog?” (2011) ja „Chigger Ale” (2013), mis valmisid koostöös Yohannes Feleke ja Israel Seoanega, esilinastusid Rotterdami ja Locarno filmifestivalidel. Esimene täispikk mängufilm „Crumbs” (2015) esilinastus Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil. „Jeesus juhatab sind kiirteele” on Miguel Llansó teine täispikk linateos.