Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Järgnev tekst on pühendatud kõigile korraldajatele.

Neid, kes midagi korraldavad, küll respekteeritakse, aga sellel respektil on alati mingi kõrvalmaik juures. Korraldamine oleks justkui vähem ajusid nõudev tegevus kui mittekorraldamine. Vaikimisi tundub olevat maha märgitud mingisugune piir: on need, kes teevad, ja siis on need, kes ei tee nii palju, aga see-eest mõtlevad, tootes muuhulgas ka esimestele sisu. Levinud on suhtumine, et neil, kes korraldavad, on midagi puudu, sest ega heast peast ei hakkaks keegi ju niimoodi rabelema. Võib-olla ei ole tal piisavalt sõpru? Võib-olla tahab ta tähelepanu? Skeenel paremat positsiooni? Raha? Tutvuda lahedate tüdrukute/poistega? Feimi, sulli, seksi? Igatahes, korraldajal on vaja midagi tingimata kompenseerida. „Ah, ta jälle sebib seal midagi.” Sellest pillatud lausest kumab läbi, et see „miski” ei tundu tegelikult piisavalt oluline, et suvatseda end kurssi viia, mis see siis seekord jälle on, miks seda teha on vaja, mis selle tulemusena peaks muutuma jne. Eelistatavam ja cool’im on mitte nii palju ringi tõmmelda.

Siin juurdunud ettekujutusel intelligentsest kultuuriinimesest, kes vaatab elu eemalt, end mitte tühja-tähja peale ringijooksmisega ära kulutades, on mitu allikat. Ega ca 700 aastat orjapõlve niisama kollektiivsest alateadvusest kuhugi ei haju – kui hakata valjusti omi mõtteid avaldama ja, veelgi hullem, nende järgi ka tegutsema, siis tõenäoliselt saab mõisatallis peksa. Vaikimine kuld, rääkimine hõbe. Nii selles ühiskondlikus korralduses kui ka palju lähemas nõukogude omas tähendas korraldamine kollaboreerumist, pealesurutud režiimi taastootmist – kupjad tulid ikka talurahva hulgast nagu ka kõikvõimalikud „täidesaatvad organid”. Nõukaajal oli intelligent ikkagi see, kes hoidis oma mõtetes ja ringkonnas teatavat kahetist arvepidamist, nii et enda ümber toimuva sagimise skeptiline jälgimine on olnud mõistlik nii ellujäämise kui eneseväärikuse säilitamise seisukohalt.

Lisaks üleelatud kollektiivsetele traumadele kummitab kusagil taustal jätkuvalt ihaldusväärsena ka müüt modernistlikust kunstnik-geeniusest, kes on küll geenius, eks ole, aga kelle sokid peab põrandalt kokku korjama tema naine ja loomingut vahendab maailmale tema diiler. Suured loojad ja mõtlejad peaksid justkui olema natuke võimetud „päriselu” triviaalsetesse pisiasjadesse süvenemise osas ning hoidma distantsi elu praktilise ja tüütu poolega, mida mingite asjade korraldamine endast kahtlemata kujutab. Asjaolu, et kaasajal tundub „aktivist” sõimusõnana, on osaliselt kindlasti tingitud ka kultuurivälja püüdlikust eristumisest majandusest ja poliitikast (toetudes Pierre Bourdieu ühiskondlike väljade teooriale nende pidevatest omavahelistest sõdadest piiritõmbamise ja autonoomia säilitamise nimel). Majanduses ja poliitikas on „tegija” kompliment, kuid kultuuri seisukohast vaadatuna tundub, et need, kes seal rokivad, on poliitbroilerid, jõmmid, kauboikapitalistid – mitte ülearu intelligentsed tegelased. Ja kui vaadata sealtpoolt piiri kultuurivälja poole, siis tundub see olevat täis udusid, kampsuneid, „kunstiinimesi” jne.

Ikka on tore, kui on olemas see teine, keda põrnitsedes või kellele ülevalt alla vaadates saab paika panna, mida kõike mina kindlasti ei ole. Probleem on aga selles, et ka kultuuriväljal tuleb mingeid asju korraldada, sest muidu korraldatakse need sinu eest lihtsalt ära. Jällegi Bourdieu – teised väljad suruvad peale oma toimimisreegleid ja mõelge ise, kui palju räägitakse loovuse „klasterdamisest”, infotainment’ist ja muust sellisest! Nõukogude aja pärand on see, et ühiskonda ei tajuta ühise tervikuna ning end distantseeritakse majanduses ja poliitikas toimuvast „mõtlevateks intelligentideks-kultuuriinimesteks”. Minu klubi on minu peas. Kuid ajad on muutunud ning tegelikult just nüüd vajame rohkem kui kunagi varem tegutsemist, aga tegutsemist kriitiliselt, et näidata alternatiivsete struktuuride võimalikkust ja potentsiaali. Tõsi on see, et korraldamisel on täiesti erinev drive näiteks lugemisest-kirjutamisest, aga see ei tähenda, et mõlemad pooled ei võiks ühes isikus realiseeruda. See, et sinu klubi on sinu peas ja seal mängivad laulud ja atmosfäär on kõige ägedamad, ei ole piisav. Mittetegutsemine on kõige turvalisem ja ka kõige mugavam, palju mugavam kui tunnistada, et võib-olla neid konkreetseid mõtteid tegelikult väga ei olegi – tõsiasi, mis tuleb välja just püüdes ise midagi konkreetset lauale panna. Vaikimine lubab jääda filosoofiks.

„Peaasi on aga: võimalikult vähe väljas käia. Seal hajub tähelepanu ja kõik muutub mõttetuks. Aknast kandub niigi elu hääli ja rändavaid pilvi saab ka vaadelda.”1