Ken-Marti Vaheri maailmas on narkopoliitika selgelt piiritletud. Kanepiregulatsioonid jäävad nendest piiridest välja. Lihtsate lahenduste asemel soovib Vaher rääkida uimastiprobleemi kiretust argipäevast, mis panevat lugeja aga juba viiendal lausel haigutama. Tegime siiski proovi.

Eesti poliitikute seas on uimastivaldkond kuum kartul, mida keegi pikemat aega käes ei soovi hoida. Miks muidu on tekkinud mulje, et otsuseid teeb ja initsiatiivi näitab üles eksklusiivselt ainult IRL ja veel kitsamalt kunagine Res Publica poistebändi liige Ken-Marti Vaher. Esmalt lõi ta justiitsministrina karistuspoliitikas korra majja, pidades maha kohaliku miniversiooni narkosõjast. Toona võetud kursi tõttu süüdistatakse IRLi mõnes ringkonnas tänini mendiriigi kehtestamises.

Ekslik oleks siiski arvata, et Vaheri nägemus uimastiprobleemi lahendamisest koosneb üksnes piitsast ja trellidest. Mantrana jooksevad tema jutust läbi nii ennetus, ravi kui ka kahjude vähendamine. Teadjamad räägivad, et siseministrina uimastitarvitamise valge raamatu koostamist juhtides toimus Vaheri mõttemaailmas muutus. Nüüd on tema salasooviks hoopis Itaalias nähtud San Patrignano rehabilitatsioonikeskusega sarnase asutuse loomine Baltikumi.

Te olete üks väheseid poliitikuid, kes on selle ebapopulaarse valdkonnaga Eestis tegelenud. Millest see huvi ja aktiivsus?

Kui mina tulin aastal 2002 poliitikasse, oli narkokuritegevuse teema kuum. Eelkõige olid sel ajal naeruväärsed karistused – ka suurte uimastikoguste vahendajad pääsesid tingimisi karistusega, kohtupraktika ei kannatanud kriitikat. Justiitsministrina vaatasin karistused üle ja eluaegse vanglakaristuse kehtestamine 2004. aastal oli üks nendest hoobadest, mida sai vajutatud pakkumise vähendamiseks. Kuigi sõnades räägivad paljud, et narkomaania on kole nähtus, millega tuleb tegeleda, on enamiku poliitikute huvi olnud lahja. Olen püüdnud jõuda sõnadest tegudeni ja jäänud siiani valdkonnaga seotuks, olles muu hulgas üks teravaimaid kriitikuid. Ma ütlen seda ka praegu, et pakkumise vähendamises on Eestis saavutatud tänu politsei ja prokuratuuri tugevdamisele edu, aga probleem on olnud läbi aastate see, et ravi ja ennetusega on tegeletud vähe, sinna on suunatud vähe raha, see on olnud sotsiaalala juhtide jaoks viienda või kuuenda järgu teema. Tegelikult peaks seda küsima endistelt sotsiaalministritelt, miks ravisse ja ennetusse on nii vähe raha suunatud. Olen omalt poolt püüdnud neid aidata näiteks seeläbi, et 2014. aastal sai valitsuse heakskiidu „Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat”. See oli väga tugev pingutus eri osapooltelt, et üldse saaks kokku lepitud, millised on põhimõtted ja poliitikasuunad uimastivaldkonnas. Näiteks see, et ennetus on tõhusam kui tagajärgedega tegelemine, või see, et uimastisõltlast tuleks aidata – tegemist on haigete inimestega, keda karistamine ei aita.

Samas ei ole te nõus, kui nimetan teid Eesti narkopoliitika peaarhitektiks?

Peaarhitekti nimi kõlab küll magusalt, kuid laseb siiski märgist mööda, sest asju ei saa juhtida üle peade. See tähendab, et tegelikult peaks uimastitarvitamise vähendamist juhtima peaarhitektina sotsiaalminister või praeguses valitsuses tervishoiu- ja tööminister.

Ometi anti 2012. aasta lõpus uimastivaldkonna koordineerimine sotsiaalministeeriumist üle siseministeeriumile. Miks?

Uimastitarvitamise vähendamine ühiskonnas vajas selget eestvedamist ja siseministrina pidasin seda tööd oluliseks. Uimastisõltuvusele suurema tähelepanu juhtimiseks poliitilisel tipptasandil algatasin ka valitsuse uimastiennetuskomisjoni, kuhu kuuluvad viis ministrit. Siseministeerium võttis üle ühtse poliitika suunamise ja selle seire, mitte aga sotsiaalala meetmeid narkomaania vähendamiseks ega nende rahastamist. See kohustus peab olema selgelt sotsiaalministeeriumil.

Minu põlvkonna Zeitgeist’i esindav väljaanne Nihilist.fm on kirjutanud konkreetselt teie ja IRLi nimele sajad Eesti narkosurmad. Kuidas te sellistesse väidetesse suhtute?

Säärane absurdsus ei vääri kriitikat, sadu elusid on säästetud. Üledoosi surnute elud on nende kätel, kes on Eestis raskeid narkokuritegusid korda saatnud. Kui 2002. aastal pääsesid inimesed, kes vahendasid suuri heroiini, kokaiini või amfetamiini koguseid, tingimisi karistusega ja irvitasid Eesti õigus- ja kohtusüsteemi üle, siis 2004. aastast alates sai hakata sellele piiri panema. Tänu sellele on mitmed näitajad, mis peegeldavad narkomaania levikut riigis, hakanud paranema.

Millised need näitajad on?

Kui süstiva uimastisõltlase keskmine vanus oli veel kümme aastat tagasi 24 eluaastat, siis praeguseks on see märgatavalt tõusnud, nimelt 31–32 eluaasta juurde, st noori tarvitajaid tuleb vähem peale. Samuti oli süstivate uimastisõltlaste arv kümme aastat tagasi hinnanguliselt umbes 15 000–17 000, nüüd on neid TAI hinnangul Eestis kuskil 8000–9000.

Avalikkuses on ringelnud ka number 20 000.

Jah, sest müüte, emotsioone ja kirgi on selle teema ümber rohkelt. Seepärast on ka lahmimist ning moonutatud fakte ja kriitikat. Selleks et saada narkomaania seisust terviklik pilt, on vaja rääkida väga mitmete erinevate ekspertidega ning võtta arvesse, et tegemist on äärmiselt keeruka ja mitmekihilise nähtusega, kus tulemuste saavutamine võtab aastaid aega. Samuti tuleb aru saada, et puudub võluvits, mis kõik narkoprobleemid korraga ära lahendaks. Kevadisel justiitsministeeriumi korraldatud uimastikonverentsil ütles professor John Strang tabavalt: „Igale keerulisele probleemile leidub selge, lihtne ja vale lahendus.”

20 000 süstiva narkomaani numbrit kasutanud Kaur Kender maalib Eesti narkoprobleemist laia joonega väga traagilise pildi: esikoht narkosurmade edetabelis, miljonid eurod musta raha, sajad süütud kanepisuitsetajad trellide taga, põhjuseks IRLi koordineeritud narkosõda. Teie jaoks on pilt teistsugune?

Selleks et Eesti narkoprobleem laheneks, peab tegelema korraga nii pakkumise vähendamise, nõudluse vähendamise kui ka ravi ja rehabilitatsiooniga. Kõik kolm taburetijalga peavad kandma. Praeguses Eestis on kandnud ainult üks jalg – uimastite pakkumise vähendamine –, ülejäänud tuleb alles järele aidata. Seda on püütud järk-järgult teha, kuid vaevaliselt. Näiteks alates 2002. aastast ei kohelda uimastisõltlasi Eestis kui kriminaale. Toonase dekriminaliseerimisega loodi oluline eeldus selleks, et saaks sõltlasi aidata. Nende jaoks on näiteks süstlavahetuspunktid ja neid püütakse suunata ravile. Täpselt sama asi toimub ka vanglates, kuid on selge, et neid tugistruktuure on Eestis märgatavalt vähem kui arenenud riikides.

See kandev jalg või sammas vermiti ajal, mil Res Publica tuli poliitikasse. Teil olid väga tugevad sõnumid, nagu „Vali kord!” ja „Nulltolerants”. Kas selliste sõnumite ja sellise poliitikaga on lihtsam välja tulla, sest rahvas olemuslikult leiabki, et narkokuritegude eest peaksid olema määratud hästi karmid karistused?

Peab möönma, et selle põhimõtte omaks võtmine, et uimastisõltlast vaadatakse kui haiget, mitte kui kurjategijat, käib ühiskonnas vaevalisemalt. Vaevalisemalt kui arusaam, et narkokurjategijate suhtes peab olema range ja ühemõtteline hoiak ning politseile tuleb anda raha juurde, et neid raskeid kuritegusid avastada. Seda on kindlasti lihtsam rahvale öelda.

Kas meie poliitikud on seda piisavalt rahvale öelnud, et narkomaanid on haiged inimesed, kes vajavad ravi? Miks selliseid sõnumeid reeglina valimisprogrammidest ei leia?

Ütlemisest ei piisa, vaja on tegusid. Kiratsev sõltlaste ravi ja rehabilitatsioon ning praegu veel vaevaliselt edenev ennetustöö näitavad seda. Samas on selge, et sõltlaste raviga lahendame probleemi, mille põhjused peituvad eelmise sajandi lõpu narkoepideemias, ja see on maksumaksjatele kordades kallim kui uimastite tarvitamise ennetamine. Valimisprogrammidest saan tuua välja IRLi oma, mille kohaselt on uimastisõltuvuse vähendamisele pööratud seni vähe tähelepanu ja raha. Seetõttu tuleb jätkata 2014. aasta uimastitarvitamise vähendamise valge raamatu elluviimist ning suurendada vahendeid narkomaania ennetamisele ja sõltlaste ravile.

Minu hinnangul on IRLi programmi keskmes olnud ennekõike see esimene sammas ehk pakkumise vähendamine. Kas ma eksin?

IRL on pidanud ennetust alati tähtsaks ning siseministrina tegin ma päris hulga samme, et ennetusse raha suunata – kokku ligikaudu miljon eurot. Algatasin mitmed programmid, mis on suunatud noortele ja lapsevanematele, näiteks portaal tarkvanem.ee või riskiperedest pärit noortele suunatud spordiprogramm SPIN, mis toob noored tänavalt trenni, kusjuures mitte selleks, et neist saaksid tippjalgpallurid, vaid selleks, et nad saaksid endaga paremini hakkama. Need on konkreetsed tegevused, mis puudutavad meie programmi ja näitavad, et olulised on erinevad sambad.

Lihtsad lahendused ja arusaamad, näiteks arvamus, et legaliseerimine aitab kaasa narkomaania ja uimastisõltuvuse vähendamisele, on lapsemeelne illusioon, millel ei ole reaalse eluga midagi pistmist.

Statistika näitab, et keskmine narkomaan on istunud vanglas viis korda, enim levinud kuritegude seas on narkokuritegudes süüdimõistetud ainus kategooria, kus vangistuste arv on kasvanud. Kas see näitab seda, et praegune poliitika toimib või, vastupidi, et ei toimi?

See näitab, et meil on vaja selget tugistruktuuri nendele inimestele, kes vanglast vabanevad, et aidata neid tunduvalt paremini tavapärasesse ellu tagasi. See on üks poolik lahendus, mis pole hakanud toimima, sest vanglates on päris mitmeid programme, mis sõltlasi aitavad (näiteks metadoonravi saab vanglates ligi 250 isikut), kuid kui inimene vabaneb, siis sotsiaalset tuge sõltuvusega toimetulekuks on väga vähe. Küsimus on ka selles, mida me käsitleme narkosüüteona. Nende isikute suhtes, kes lõikavad kasu teiste kahjustamisest, nende sõltuvuse suurendamisest ja on osalised organiseeritud kuritegevuses, peab olema ühemõtteliselt range. Kes aga on ise hädas uimastisõltuvusega ja vajavad oma kroonilisest ajuhaigusest tulenevalt ainet, vajavad riigilt abi, mitte karistust.

Kas Eesti karistussüsteem teeb nende kahe vahel piisavalt vahet?

Ma arvan, et alates 2002. aasta dekriminaliseerimise otsusest on juba see hoiak võetud. Näiteks Soome, kes on meile väga suur eeskuju mitmes valdkonnas, jõudis sellisele otsusele alles paar aastat tagasi. See on ilmekas näide sellest, millised on arusaamad olnud arenenud riikides ja milline on olnud Eesti valitud kurss. Küsimus on nüüd, kas minna siit veel samm edasi.

Mis see samm edasi oleks?

Kui meil on defineeritud väärteona väikeses koguses narkootilise aine käitlemine, mille eest on määratud rahatrahv või arest, siis küsimus on, kui tõhus on aresti kohaldamine ja millistel juhtudel peaks seda rakendama. Me ei räägi siin tingimata mingist seadusemuudatusest, vaid politsei hoiakutest. Näiteks olgu seesama Portugal, kus on olemas toimiv tugistruktuur, kuidas uimastitarvitajatega edasi toimida, eriti kui tegu on noortega. Nad suunatakse eraldi komisjoni, kes hindab ning annab soovitusi ja suuniseid, kuidas hoida inimest eemal või võõrutada uimastisõltuvusest. Kusjuures Portugalis kaasatakse noorte puhul sinna protsessi ka pere ja vanemad. Samm edasi olekski tugistruktuuri ülesehitamine, mis puudutab ennekõike esmaseid uimastitarvitajaid, eelkõige noori inimesi, et hoida neid sõltuvusteele kaldumast.

Andres Anvelt on esinenud ühes artiklis seisukohaga, et karmid karistused narkoparuneid ei hirmuta. Nad saavad oma tulud kätte ka vanglas istudes. Kas te nõustute selle seisukohaga?

Ei nõustu. Selle võimekuse ülesehitamine, et narkokuritegusid oleks võimalik tõkestada ja avastada, on võtnud aastaid aega. Siseministrina panustasin palju sellesse, et tugevdada nii keskkriminaalpolitseid kui ka narkoüksusi. Raske kuritegevuse avastamine on riigi jaoks kulukas ja palju energiat nõudev üritus. Kui me räägime fentanüülist, siis üks kilo fentanüüli on nagu jahupakk ning sellest jagub kuni 50 000 doosiks. Kujutame ette, kui keeruline on säärase kuriteo avastamine, sest koguste liigutamine on nende väiksuse tõttu lihtne ja konspiratsiooni aste samas kõrge. Seega võtab politseil väga palju aega, et tõendada ära kuritegelik tegevus. Politsei eksperdid on mulle väitnud, et narkokaubitsejad ei taha Eestis vahele jääda, sest teatakse, et selle eest võidakse panna trellide taha pikaks ajaks. Musta äri üritatakse ajada pigem Eestist väljaspool. Seda näitavad viimaste aastate tulemused ja mitmete krimitippude tabamised, näiteks kas või Assar Pauluse juhtum. Kindlasti ei saa nad sellist tulu vanglast kätte.

Fentanüüli kogus, mille politsei aastas konfiskeerib, on umbes üks kilo. Kaur Kender väidab, et see on Eesti fentanüülitarbijate hulka arvestades umbes päevane kogus.

Need on suvalised väited. Ühest kilost saab umbes 40 000–50 000 doosi olenevalt sellest, kui palju on puhta aine sisaldus ühes grammis. Kuskil viis-kuus aastat tagasi oli puhta aine sisaldus ühes grammis ligikaudu 7%. See on viimastel aastatel väidetavalt vähenenud ja jõudnud 4–5% peale. See kõik on varjatud maailm, mille kohta täpset statistikat ja täpseid numbreid esitada on ülimalt subjektiivne.

Kui tuttav olete te sellega, mis toimub praegu näiteks Šveitsis, Taanis või Portugalis? Kas ja mida saaks sealt Eestisse importida?

Kindlasti on meil paljudest kohtadest õppida, eelkõige nendest riikidest, kus on tähtsustatud ennetust, rehabilitatsiooni ja ravi. Ma käisin 2014. aastal Itaalias Euroopa ühes hinnatuimas ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses San Patrignanos. Itaalia on üks riike, millest tasuks eeskuju võtta – nad on suutnud vähendada viimase kahekümne aasta jooksul oma uimastisõltlaste arvu ligi kaks korda. Eelkõige tänu sellele, et ligikaudu pool uimastisõltlastest on suunatud ravile. Nad on tegelenud palju noorte ja nende teadlikkuse kasvatamisega. Eriti sellega, et ei ole olemas ohutuid narkootikume. Kui rääkida sellisest substantsist nagu kanep, siis neuroteadlane Giovanni Serpelloni tõi välja, et kanepi kahjulik mõju noore inimese ajule on ilmne. See kahjustab sarnaselt alkoholiga eesajukoort. Erinevad uuringud on näidanud, et iga kuues noor satub kanepist sõltuvusse nagu ka iga kümnes täiskasvanu. Seega peame tegema tööd, et tekiks üldine arusaam sellest, et ohutuid uimasteid pole olemas, ja seetõttu peaks kokkupuute nendega, kui üldse, lükkama võimalikult hilisesse ikka. Mida nooremas eas toimub kokkupuude ükskõik mis uimastiga, seda suurem mõju sellel aju arengule on.

Nii et kanepi mingilgi kujul reguleerimine või suisa legaliseerimine on teie jaoks päevakorrast maas teema?

Toome siia Hollandi näite: see on praktiliselt ainuke Euroopa riik, kus on selle aine kasutamine väga kindlate reeglite alusel väga kindlates kohtades lubatud ehk legaalne. Aga Eestil ja Hollandil on üks väga suur erinevus – Hollandis on panustatud aastakümneid ravisse, rehabilitatsiooni ja ennetusse. Eestis seda tehtud ei ole, meil on väga suur lünk selles valdkonnas. Eksperimenteerida sellises olukorras rahva tervisega on minu jaoks täiesti vastutustundetu.

Aga kas te seda seisukohta ei jaga, et erinevatesse uimastitesse võiks seadus siiski diferentseerivalt suhtuda?

Ma arvan, et Eesti põhimõtted on mõistlikud ja neid muuta ei ole põhjust. Me saame olla kõrvaltvaatajad nende eksperimentide puhul, mida mõnes riigis korraldatakse. Kindlasti on meie kohustus analüüsida ja jälgida, koguda statistikat ja teha mõju-uuringuid. Meie kõige tähtsam ülesanne on panustada neisse kahte sambasse, kus meil on kõige suuremaid vajakajäämisi, ehk ravisse ja ennetusse. Eesti ei peaks olema katselabor ega polügoon. Lihtsad lahendused ja arusaamad, näiteks arvamus, et legaliseerimine aitab kaasa narkomaania ja uimastisõltuvuse vähendamisele, on lapsemeelne illusioon, millel ei ole reaalse eluga midagi pistmist. Ma proovin sellest lapsemeelsusest inimlikult aru saada, sest need on lihtsad mustvalged valikud, millega kaasneb emotsioon ja kirg. Seal aga, kus on emotsioon ja kirg, on ka klikid. Aga nendes diskussioonides ja intervjuudes, kus räägitakse raskest igapäevatööst, mida on tarvis narkomaania leevendamiseks teha, väsivad lugejad viienda lause juures ära. Nende silmad vajuvad kinni, sest see on nii keeruline jutt, mille tulemusi näeme alles 10–15 aasta pärast.

Teie hinnangul on siis kogu selle diskussiooni fookus, mis meil Eestis narkomaania teemadel lahti on rullunud, väga vales kohas?

Fookus on nihestunud, jah. Samas olen ma kohanud ka inimesi, kes tahavad viia fookust õigesse kohta ehk kajastada näiteks seda, mida teevad paljud eksperdid ja vabatahtlikud, mida tehakse nendes vähestes rehabilitatsioonikeskustes ja ravikohtades. Samuti arutada seda, kuidas luua Eestisse või Baltikumi meie enda San Patrignano. Need on arutelud, mida tuleks edendada ja mille suhtes peaks inimeste teadlikkust tõstma.

Lõpetuseks, kas te usute narkomaaniavaba ühiskonna võimalikkusesse?

Mina usun tervemasse ühiskonda, millesse kuulub palju väiksem hulk sõltuvusi kui praeguses Eestis. Ma arvan, et erinevate sõltuvuste vähendamine on üks olulisimaid väljakutseid. Ma ei räägi siin ainult narkootikumidest, vaid ka alkoholist, tubakast ja teistest sõltuvustest. Sellesse, et me kunagi jõuame nullpunkti, ma ei usu. Ma ei ole sellist ühiskonda maailmas näinud.