Raul Oreškin meenutab, kuidas lapsena puumajast paneelikasse kolimine teda vanu maja pani armastama.
Sündisin Valga linnas Sõpruse tänaval, mida poolitab senini väike Konnaoja, mis on ühtlasi kahe linna piir. Elasime kanalisatsioonita puumajas, köögis oli muldpõrand ja talvel pidid raudahjud huugama, et sooja saada. Polnud siis mingi ime, et vahetult enne kooli minemist kolisime Pärna puiesteele, värskelt ehitatud paneelmaja viimasele korrusele, mille aknast paistis juba märksa suurem jõgi.
Kui olime end sisse seadnud, algas kohe järgmise korrusmaja ehitus ja siis ülejärgmise, kuniks jõe parempoolsel kaldal oli välja arendatud terve mikrorajoon. Osalt ehitati paneelikad kuivendatud sooalale, aga mõned leidsid koha vanade puumajade asemele. Iga korrusmaja valmimine tõi juurde uusi, peamiselt lastega peresid ning nõnda oligi meid ühel hetkel õue peal igavuse peletamiseks tegevusi otsimas juba korraliku klassitäie jagu.
Puumajades elanud pered jätsid välja kolides tihtipeale maha tarbetuid esemeid, mis olid meile omakorda väga vajalikud uute mängude väljamõtlemisel. Ega me tohtinud neis majades ringi hulkuda, aga just seal sai kõige paremini realiseerida Blomkvisti ja Holmesi lugudest alguse saanud krimisugemetega peitmis- ja tagaajamismänge. Vahel segunesid mängud reaalsusega, kui pööningutelt leitud vanad kirjad või fotod andsid ainest uutele krimijuhtumitele. Tagantjärele tundub isegi kummaline, et minust detektiivi ei saanud – kõik eeldused ja kuhjaga praktikatki oli mul ju olemas.
Kui ühel päeval sõitis majade vahele suur buldooser, mis hakkas vanu puidust maju maha lükkama, polnud loomulikult kellelgi mängutuju. Seisime seal ja mõtlesime, et kuidas nüüd küll kõik need juhtumid ära lahendatakse, kui asitõendid mattuvad rusude alla. Järgmisel päeval olid meil aga juba uued kangelased, kellega kaasnesid uued mängud, mis sobitusid hoopis pooleliolevatesse paneelmajadesse, kuhu me tegelikult samuti minna ei tohtinud, või lõpututele jõeäärsetele aladele ning sealt edasi raudteetagustele liivaluidetelegi. Kasvades avardus maailm.
Kui saabus aeg vanematepesast välja kolida, sai mu oma pere esimeseks koduks samuti Sõpruse tänav, nüüd küll muldpõrandaga puumaja kõrvale ehitatud hruštšovkas. Puumaja ennast enam polnud ja oma lastele ma ei saanudki näidata, millises majas olen sündinud. Võimalik, et seepärast ongi mulle saanud eriti armsaks hääbuvad ja kaduvikuhõngulised hooned – soovides leida seda, kus olen üles kasvanud või kus sai õuelastega omal ajal pööningul salapäraseid kaste avatud. Mul ei ole meeleheitlikku tahet vanu maju päästa, nad meeldivad mulle just sellistena, nagu nad on, tuhmunud ning pisut räsitud ja väsinud – selle varjus on aimata kunagist elegantsi, mida oleks ehk isegi võimalik taastada, aga ilmtingimata ei pea.
