Miks ei taheta rääkida luudest, mis on maetud progressi kiirtee alla, kuidas unistada rahvustejärgsest maailmast ja kuidas tehnoloogia meid tagasi hoiab? Need on vaid mõned teemad, mis intervjuus joruba rahvusest mõtlejaga jutuks tulid.

Ökopsühholoog, filosoof, poeet, õppejõud ja aktivist – heal mõtlejal peabki olema mitu nime. Kui hakkan pool ajast Indias ja pool ajast Ameerika Ühendriikides elava, kuid Nigeeriast pärit Bayo Akomolafega intervjuud ette valmistama, kohtan teatavat keerukust fookuse seadmisel. Mõnel tema kasutataval teoreetilisel mõistel lihtsalt polegi eesti keeles vastet ja mina pole ammugi filosoof, kes neid kodustama hakkaks. „Ontofugitivity”, „Afrocene”, „paraterranean” või „weird politics” on vaid mõned näited terminoloogiast, mis Akomolafe kirjutistest ja esinemistest läbi jooksevad. Õnneks võimaldab meie piiratud ajaga videointervjuu – mina Tallinnas, tema Hamburgis – osadele neist lähemale jõuda. Niisamuti saan ma vastuseid sellele, mida võiks ennustatava huku poole liikuv inimkond oma mõtlemises, tajudes ja tegudes muuta, et tehnoloogilise kiirtee lõpus ei ootaks meid vaid purukssõidetud autovrakid. Akomolafe on vestlejana ülimalt soe ja artikuleeritud, isegi kui tema väike poeg vahepeal ukse vahelt sisse silkab ja tähelepanu nõuab, juhatab ta poisi ülima rahuga teise tuppa. Tundub, et ta on suutnud sõlmida rahu paljude asjadega siin elus, mis võivad olla kahtlemata päästikuks ärevusele või meeleheitele. Ja kuigi jutt keerleb meil nii mõnelgi korral ikka surma ümber, ei sõua see paat üheselt morbiidsetele lainetele, vaid kulgeb pigem võimalike lahenduste poole. Aga nüüd, daamid ja härrad, mittedaamid, mittehärrad ja mitteinimolendid, je vous en prie, Bayo Akomolafe!

Kas kirjeldaksid lühidalt, kuidas oled jõudnud oma eluga praegusesse punkti ning kuidas on sinust saanud kirjutaja, mõtleja, õppejõud ja poeet?

Olen pärit Nigeeriast Lääne-Aafrikast. Teatud elusündmused on mõjutanud ja suunanud mind just sellele rajale, kus ma praegu olen. Ma ei hakka kõiki neid juhtumisi üksikasjalikult lahkama, aga olulisim neist oli kindlasti mu isa surm. Ma arvan, et surm võib paljud asjad käima lükata. Kas pole? Surmast võib täiesti ootamatult midagi produktiivset välja kasvada. Kui mu isa suri, ärkasin järsku kogu maailma rabeduse sees justkui ellu. Kõik oleks nagu paika nihkunud. Enam ei olnud olulised jäätised ja hot dog’id ja kõik see kraam, mida mulle võimaldati, sest mu isa töötas diplomaadina. Varem elasime maailma eri paikades, aga tema surm muutis mu korraga ootamatult paikseks. Hakkasin igasuguseid küsimusi küsima ja filosoofilistel teemadel mõtisklema. Need rännakud viisid mind psühholoogiat õppima ja jätkusid ka väljaspool ülikooli. Ma ütleks, et selle kaotuse trauma tekitas küsimusi, millele ma praegugi vastuseid otsin, kuigi nüüdseks olen nendega juba sõbrunenud. Need küsimused on nagu koletised, keda ma ei taha ära ajada; mul on vaja kodus ehk minu enda kehas ja perekonnas nendele ruumi jätta.

Surma ja surelikkuse teemad on sinu tekstides tõesti sees. Oled kirjutanud, et meie tsivilisatsioon on juba surnud ja mida kiiremini me mõistame, et meil ei ole võimalik end enam kuidagi päästa, seda varem saame sureliku alandlikkusega kohanemise raske ülesande juurde asuda.

Lugesin hiljuti, et bioloogidel on keeruline aru saada, mida siis ikkagi täpselt eluna määratleda. Võiks ju arvata, et nii lihtsa asja nagu elu määratlemine on juba mitu sajandit tagasi selgelt paika pandud või siis see on saanud võimalikuks tänu tehnoloogia arengule. Aga paistab, et isegi elu kui selline on raskesti defineeritav. Me püüame endiselt aru saada, mis see elu siis ikkagi on. Kuidas defineerida elu näiteks viiruste puhul? See ei sobitu meie definitsioonidega selle kohta, mis omadused peaksid elusolendil olema. Sel puudub aju, kuid ometi käitub see väga elavalt. Nii et kuhu me siis peaksime elu ja surma vahelise piiri tõmbama? Mulle tundub, et tsivilisatsioonina uitame me päris ohtlikult elu ja surma piiril. See teema on meil pidevalt kuklas, isegi kui me sellega parajasti aktiivselt ei tegele. Võtame näiteks kliimamuutuse. See on tervet planeeti hõlmav probleem, millest on kasvanud välja lood, mis hoiatavad meid läheneva huku eest. Ja minu jaoks on see väga põnev. Need on ju lood sellest, kuidas me kõik ära sureme. Varem või hiljem. Ja see pole meile esmajoones pähe tulev tavapärane surm, kus sind maetakse maha ja korraldatakse matusetseremoonia – see surm on ootamatu, dramaatiline ja selline, mida on ju võimalik vältida. Surm, mis varitseb meid kiirtee lõpus. Nii et ärme siis lähe sellele kiirteele. Aga kas pole mitte kummaline, kuidas me kiirteel saabuvast surmast mõtleme – näib, nagu see oleks juba kohal. Ometigi jätkame oma elusate inimeste toimetustega – hingame ja käime kaubanduskeskuses. Samal ajal aga tunneme, et oleme surmarattale pöörlema jäänud. Putukamaailmast võib siin tuua paralleeli sipelgatega, kes võivad vahel ringiratast keerlema jääda, seda nimetatakse sipelgaveskiks ehk nad jäävad feromoonide tõttu justkui vangi, suutmata sellest ringist väljuda. Ja nii nad kõnnivad, kuni surevad kurnatusse. Ükski sipelgas sealt enam välja ei pääse.

Mulle tundub, et tsivilisatsioonina uitame me päris ohtlikult elu ja surma piiril.

Mulle tundub, et mingis mõttes oleme meiegi juba saabuva huku vangid. Isegi lahendused, mida välja mõtleme, on ikkagi veeks sellele veskile. Oleme justkui NASCARi võidusõidul ja jagame samal ajal surres üksteisega ressursse. Nii et küsimused, mida mina küsin, püüavad alati leida vastust sellele, kuidas surmarattalt maha saada. Iroonilisel või paradoksaalsel kombel arvan, et tõeliselt saame elada alles siis, kui hakkame surma tõsiselt võtma. Ma ei pea silmas surma mingis kauges tulevikus, vaid surma, mis on juba praegu meie hulgas. Me ei ole elanud kunagi surmast kusagil kaugel eemal, oleme alati elu ja surma vahel balansseerinud ja ma arvan, et surma tõsiselt võttes saame hakata elama palju täisväärtuslikumalt.

See meenutab mulle üht meemi, mille kohaselt on söömine lihtsalt surnuks nälgimise taimeri uuesti ära nullimine. 

Umbes nii, jah. Tsivilisatsioon on justkui eeldus, et me oleme valmis saanud. Oleme kõik vallutanud. Oleme allutanud surma või seda vähemalt piisavalt kauaks edasi lükanud, keskmine eluiga on pikenenud jne. Aga mina küsiks, et mis siis, kui surm on juba selle Trooja hobuse sees, mida me nimetame eluks, ja kõikjal meie ümber. Ja me elame seda välja üksteisega suheldes. Me elame sellega koos ühiskonda ehitades. Mis siis, kui me pole surma üldse edasi lükanud?

Inimese suhe surmaga on ju ajas olulisel määral muutunud. Surm on muutunud peaaegu nähtamatuks, vähemalt sellistes riikides nagu Eesti. Inimesed surevad haiglates ja hooldekodudes. Me näeme surnuid vaid korra matusetseremoonia ajal. Sellest on saanud peaaegu et virtuaalne kogemus.

See tähelepanek meie muutuva suhtumise kohta surma ja suremisse on ilus. Sest ka maailm on pidevas muutumises. Me mõtestame surma ümber vastavalt sellele, kuidas me elu elame ja sellest mõtleme. Nii et surm ei ole midagi lõplikku; surmal ei ole kõikide inimeste jaoks ühte kindlat tähendust. Kuigi me ei saa väita, et minu ehk Lääne-Aafrika kultuuris on hakatud surmast tingimata niimoodi mõtlema, võib siiski öelda, et surmast on tekkinud üle kogu maailma teatavas mõttes ühetaoline arusaam, narratiiv, et surma tuleb iga hinna eest vältida. Aga sellisel vältimisel on oma hind. Oleme hakanud elama niisugust elu, kus surma patologiseeritakse ja peetakse vaenlaseks, kes tuleb minema peletada või enda poole võita.

Meenuvad transhumanistlikud ideed – soov elada igavesti, säilitada keha krüogeenselt ja muu säärane.

See on ülim eesmärk. Kuidas surma üle võit saavutada. Tänapäeval tahavad kõik igavesti elada. Aga keegi ei tea, kuidas olevikus elama peaks. 

Sa räägid aeglasemalt elamisest. Mida see sinu jaoks tähendab? Aktseleratsionistid usuvad näiteks, et aktseleratsionism toob kaasa kapitalismi kokkuvarisemise ja pärast seda on meil võimalik otsast peale alustada. Kas aktseleratsionismi ja aeglasemalt elamise vahel on sinu silmis vastuolu?

Minu meelest on probleem selles, et kui ma räägin aeglasemalt elamisest, siis inimesed arvavad, et ma räägin kiirusest. Ja siis nad toovad vastukaaluks selliseid teooriaid nagu aktseleratsionism (millega ma olen vaid põgusalt kursis). Kui lisame kiirust, jõuame kiiremini kapitalismi lõppu. Kui aeglustame tempot, jõuame sinna ehk aeglasemalt. Aga mis mulle nende kahe mõtte puhul silma hakkab? Need kaks ajaloo mõtestamise viisi on mõlemad teleoloogilised. Mõlemast vaatest on olemas ettemääratud tulem; mõlemad viivad kuhugi välja, justkui oleksime rongi peal. 

Kui lisame kiirust, jõuame kiiremini kapitalismi lõppu. Kui aeglustame tempot, jõuame sinna ehk aeglasemalt.

Aga kui mina räägin aeglasemalt võtmisest, siis räägin millestki, mis on sellisele suunalisusele risti vastupidine. Ma ei räägi rongiteekonna jätkamisest. Ma räägin millestki, mis sellise jätkuvuse üldse ära katkestab. Kujuta näiteks korra ette, kuidas oled teel kontorisse, aga siis jääd seisma, et hoopis lilleõit nuusutada. Mitte et sul oleks olnud plaan seda lille vaadata, vaid selle külgetõmbejõud lihtsalt võlus su ära. Ja sul ei olnud muud valikut kui seisma jääda. Siin tekib konflikt täpsuse, varem kontorisse jõudmise ja lille imetlemise soovi vahel. Sel ei ole mingit eesmärki. See ei aita sind su töös mitte kuidagi. Sa ei saa sellest luuletust kirjutada, sest sa ei mõtle selle hetke peale. Aga mingil põhjusel jääd sa sellesse hetke ikkagi viibima. Aeglasemalt elamise all mõtlen ma just seda – kui miski jääb ette. Kui miski jääb meile teele ette, mida me siis peale hakkame? Minu poliitiline seisukoht on, et me teadvustame seda hetke, et me peatume selles ja leiame vahendid, et saaksime teisedki kogukonnaliikmed sellesse kutsuda, ning eksperimenteerime selle hetkega. See ongi minu jaoks poliitika – piiridest ristsuunas väljumine, kusjuures pole oluline, kas teha seda kiiresti või aeglaselt.

Oled kirjutanud ka rahvustejärgsest eetosest. Oleme ajaloost näinud, kuidas kogukonnad on püüdnud leida eri reaalsusi, alternatiive ning kokkutulemise ja koos töötamise või teistest eraldumise viise. Millest sina unistad?

Suhtun oma rahvustejärgsetesse unistustesse väga skeptiliselt. Ma ei usalda neid. Vähemalt mitte täielikult. Sest mul on vaid kogemus Vestfaali mudelil põhinevas rahvusriigis elamisega. Meie kõigiga on sama lugu. Me ei tea, kuidas mõelda rahvusriikidest kaugemale. Ma ei tea, kuidas saada üle mõttest, et olen nigeerlane. Kõik, mida ma rahvustejärgsest maailmast räägin, kõlab nagu rahvuslane tulevikust mõtisklemas. Sest mina olen rahvusliku ühiskonnakorralduse produkt, kes mõtleb tulevikust. Nii et mulle tundub, et rahvustejärgse maailma soovimises on midagi kandvat. Mind tõmbab nende ideede poole, kuna neis on mingi igatsus. Ma igatsen millegi järele. Seetõttu räägingi poliitikast, mis ei ole üheselt loetav. Ma ei taha manifesteerida, et kõik peaks olema rahvustejärgne, et kõigil peaks olema ravikindlustus. Pigem viitab niisugune poliitika paljude võimaluste ajastule. Ja see ongi aeg katsetamiseks. Võimalik et midagi puruneb, kuid see ei tähenda, et asjad jäävad juhuse hooleks, pigem on see ettepanek katsetamiseks, et avastada uusi tajusid, visandada uute mõtte- ja rääkimisviiside kaudu kujutelmi, et saaks üldse midagi uut juhtuda. Minu unistused on jätkuvalt vägagi rahvustejärgsed. Igatsen maailma, kus mul poleks vaja liikumiseks viisat. Ma räägin endast, kuna Nigeeria pass on üks keerulisimaid dokumente maailmas, millega reisida. Ma tean, kui raske on seista saatkondades järjekorras, et saada reisimiseks viisa või tõestada, et mul on doktorikraad, et ma ei tule teie riiki varastama või mingeid salatoimetusi tegema. Ma tean seda hästi. Nii et ehk soovin teistsugust maailma rohkemgi kui mõni teine inimene.

Kuulasin paar päeva tagasi ühte taskuhäälingut, kus rääkisid tervenemisest. „Tervenemine” ja „hool” on praegu tohutult ülekasutatud mõisted, mida heaolu- ja farmaatsiatööstus armastavad kasutada turunduses võlusõnadena. Kas räägiksid pisut, kuidas sa suhtud tervenemisse ja sellesse, kuidas me tervenemisest räägime?

Mulle meeldivad ulme antoloogiad. Netflixis on näiteks sari „Love, Death & Robots”. Selle üks osa räägib tulevikuühiskonnast, kus inimene on lõpuks surmast jagu saanud. Oleme sellest vabad, mitte keegi ei sure enam, sest inimestel on masin, mis meid lihtsalt terveks ravib, see on üks lõputa ahel. Aga niisuguses ühiskonnas tekiks ju probleem ülerahvastatusega, kas pole? Kuidas me kõik ära mahutame? Uutel inimestel pole maailmas, kus keegi ei sure, ruumi. Nii et laste sünnitamine muutub karistatavaks. Keegi ei tohi sünnitada. Tekib politseiühiskond, kus igast lapsega inimesest saab tagaotsitav. Kõnealune osa räägib loo detektiivist, kes hakkab kahtlema ühiskonnas, mis on ohverdanud sünnid pikaealisusele. Ta saab aru, et surmas on isegi rohkem elu. Ta ärkab ka ise justkui esimest korda ellu, olgugi et ta on elanud sadu aastaid, ja otsustab, et ta ei taha, et teda tervendataks, ning lõpuks ta sureb.

Tervenemine tagab stabiilsuse. Tänu sellele taasluuakse samasugusust, samasuguseid kehasid.

Ma arvan, et teatud mõttes on võimalik rääkida tervendamisest positiivses võtmes. Me kujutame ette, et see on midagi ilusat, me tahame terveneda, taastuda, loodame, et meie lähedased saavad terveks. Aga sellele saab läheneda kahetiselt. Tervenemine tagab stabiilsuse. Tänu sellele taasluuakse samasugusust, samasuguseid kehasid. Ja kui mõtleme, et maailm muutub aina enam jälgitavaks, inimeste kehade üle valitsevad kapitalistlikud algoritmid, siis võiks öelda, et tervendamisest saab vesi süsteemi veskile, mis on seda ülal hoidnud. Kujuta ette, et ärkame mõlemad üles ja leiame end maatriksist. Et oleme üksteise kõrval kapslites. Me näeme, et kõik teised, miljonid ja miljonid kehad on tegelikult lihtsalt tohutu suure süsteemi patareid. Siis tahaks ju end lahti ühendada, et see süsteem kokku kukuks. See tundub olevat tervenemise vastand või vähemalt sellise tervenemise vastand, millest me tänapäeval räägime. Sest praegu on eeldus see, et me lihtsalt peame pidevalt oma keha tervendama, aga mulle tundub, et me peame seda ümber mõtestama, et veidi kiirust maha võtta.

Inimesed on ületöötanud, pidevalt mitmel rindel rakkes, teevad 12-tunniseid tööpäevi ja lisaks on meil veel 24 tundi avatud spordisaalid, et saaksime end „taaselustada”. Mäletan, kui üle kümne aasta tagasi São Paulos olin, kuidas inimesed kell kolm öösel jooksulindil jooksid. Nüüd võib sellist elu igal pool näha.

Mingis mõttes pean ma ennast materjalide filosoofiks. Me tahame end vormis hoida ja kindlalt rajal püsida. Aga samas mõtlen sellest, kuidas produktiivsuse nõue käib ühte jalga suuremate ühiskondlike nõudmistega ja kuidas need nõuavad meilt omakorda veel suuremat produktiivsust, nii et oleme pidevalt justkui tippvormis. Aga milleks see hea on? Kas see sobitub teistsuguste reaalsustega? Kuidas see kõik toetab rõhuvaid süsteeme?

Kas peaksime siis hoopis veidra poliitika (weird politics) poole vaatama? Oled rääkinud kummalistest ja pehkinud radadest ning veidrast poliitikast. Mida sa veidra poliitika all mõtled? Mis teeb poliitika veidraks? 

Iiri keeles on sõna „wyrd”, mis annab edasi vanemat tähendust tänapäevasele sõnale „weird” ehk „veider”. See ei ole inglise keeles harjumuspärane sõnakuju, vähemalt inimestele nagu mina, kes räägivad inglise keelt teise keelena, ja see ei tähista üksnes kummalisust. See viitab mingile kummalisusele, aga samas ka metsikusele. Sel on metsikuse konnotatsioon. Ja ka spirituaalne konnotatsioon, selle tähendus on tihedam kui tänapäevasel sõnal „weird”. See sõna on spirituaalselt võimas. Kui ma räägin veidrast poliitikast (olen seda nimetanud ka teisiti, näiteks „autistlikuks poliitikaks”), püüan viidata poliitikale, mis teeb midagi sügavalt poliitilist, sest see hõlmab endas suhestumist ja suhtlust ning veel palju enamat. Oluline on just see, kuidas me jätame ruumi uut tüüpi elukorralduse järele igatsemisele, nii et see igatsus ei sumbuks juba institutsionaliseerunud struktuuridesse, nagu partisanipoliitika, institutsionaliseerunud poliitiline seadusandlus. Kas oleks kuidagi võimalik teadvustada neid molekulaartasandi sündmusi, mittekontseptuaalseid ja -väljendatavaid ideid, ilma et tuleks panna kokku nõudmiste nimekirjaga manifest? Kas oleks võimalik lasta niisugustel ideedel lihtsalt enda juures eksisteerida? Ma mõtlen sellest kui animistlikust poliitikast, mis nõuab meilt, et moodustaksime taas liidu ka mitteinimolenditega. Just selles see veidrus peitubki, sest poliitikat on aetud traditsiooniliselt ikka inimeste vahel, see on jäänud inimeste ja nende ühiskonna pärusmaaks. Aga „inimene” kui autonoomne ühik enam ei päde. Meil on vaja laiendada arusaama poliitikast nii, et see hõlmaks ka selliseid kehasid, mis on enamasti sellest sfäärist välja jäetud. Nii et sõna „poliitika” püüab raamistada siin seda, kuidas teha ruumi uuele ja võrratule perspektiivile, mida vana definitsioon ei võimalda.

Ma mõtlen animistlikust poliitikast, mis nõuab meilt, et moodustaksime taas liidu ka mitteinimolenditega.

Ka Biotoopia üks eesmärk on lõhkuda antropotseeni jäiku piire. Samas, kui räägime posthumanistlikest ideedest, peaksime käsitlema ka tehnoloogiat. Inimestele meeldib uskuda, et tehnoloogia on justkui mingi võluvahend. Tuleb ainult piisavalt rahastust leida ja targad inimesed tööle panna ja kõik probleemid saavad lahendatud. See on peaaegu nagu religioosne vaade – kunagi tulevikus on tehnoloogia jumal, mis meie eest hoolt kannab. Mida sa sellest arvad?

Väga hea tähelepanek – siin on mingi religioonisarnane suhe, nagu oleksime selle preestrid. Pean just silmas mõtet, et kui paneme geeniused tööle ja anname neile raha, lahendab uus tehnoloogia kõik probleemid ära. Ma arvan, et see on inimkesksusest tingitud harjumus. Selline mõtteviis näeb kogu ümbritsevat maailma kui meile kasutamiseks mõeldud ressurssi. Me ise asetseks justkui väljaspool tehnoloogiat ja muud materiaalset sfääri. Aga mis oleks, kui märkaksime, et oleme põimunud kokku tehnoloogiaga, mille me ise justkui lõime, ning et see kasutab meid sama palju kui meie seda? Niisuguseid lugusid räägime ju ulmes. Ilukirjanduslikud lood robotitest ja tehisintellekti maailmavallutustest. Samas ei ole tarvis, et tehisintellektil põhinevad robotid meie vastu sõja kuulutaksid, nägemaks, et Facebook, sotsiaalmeedia algoritmide võrgustikud, maailm meie ümber kujundavad meid ja seda, kuidas me oma keha mõtestame ja suuname. Nii et küsimus ei ole selles, et meie peaksime tehnoloogia abiga maailma päästma, vaid laiemalt selles, kuidas ümbritsev tehnoloogia meid kujundab. Kuidas me oleme sellega kokku põimunud? Ja mida see meid tegemast takistab? Kuidas tehnoloogia meid tagasi hoiab? Kuidas see suunab meid silmi sulgema? 

Kas peaksime asendama sõna „antropotseen” millegi muuga, mis rohkem selle algoritmilisele risoomile viitaks? 

Me teame antropotseeni kui geoloogilist ja kogu planeeti hõlmavat hoiatuslugu tööstuse tõusu ja selle mõjude kohta keskkonnale. Sellel, mida nimetatud lugu saab öelda selle kohta, mis meil olemas on, kus me oleme ja mida me peaksime tegema, on kindlasti omad piirid. Aga antropotseeni poliitika pole just eriti võimalusterohke vaade, kuna selle keskmes on jätkuvalt inimene. See pole kuigi kõnekas selles, kuivõrd inimene ja tehnoloogia on omavahel põimunud. Sel ei ole piisavalt haaret, et rääkida kõigest sellest, mis antropotseeni sünniga kaduma läks. See ei räägi orjalaevadest, orjandusest, modernsuse kiirtee alla maetud kontidest. See pigem üldistab. Mis tähendab, et lugu saab räägitud ainult osaliselt. Mina näen oma tööna selle loo laiendamist, et meil oleks navigeerimisruumi ning võimalik küsida uusi küsimusi ja katsetada uute elus olemise viisidega. Minu meelest meile ei piisa ühest lahendusest.

Küsimus ei ole selles, et meie peaksime tehnoloogia abiga maailma päästma, vaid laiemalt selles, kuidas ümbritsev tehnoloogia meid kujundab.

Meie vestlemise aeg hakkab otsa lõppema, nii et viimasena palun sul rääkida veidi afrotseeni ideest.

Minu jaoks on afrotseen Aafrika kosmoloogiast lähtuv viis kriisiga tegelemiseks. See on ettepanek luua teist laadi külalislahkus. Tunnetada, et oleme Maa peal paigal, ei kiirusta, ei lahenda probleeme nii nagu tavaliselt ehk lükates neid lihtsalt silma alt ära, et meil endal oleks mugav olla. Mulle tundub, et meil pole probleeme enam kuhugi lükata. Me ei saa seda rohkem teha. Maailm võitleb vastu. Ja just seal, kus maailm annab tagasilöögi, saabki end ilmutada tõeline tarkus.

Keiu Krikmann on kirjutaja, tõlkija ja kuraator. Alates 2021. aastast töötab ta kunstiajakirja A Shade Colder toimetajana.

Bayo Akomolafe esineb 11. mail Biotoopia konverentsil Tallinna Botaanikaaias. Rohkem infot programmi kohta: biotoopia.ee