Mis seos on Roger Federeril ja uneleval sekretäril? Või kas neil ei olegi mingit seost? Ja kas just selles pole häda? Moodsa inimese „heitlik tähelepanu” ja „harali meel” eksleb siia-sinna ega lase enam keskenduda. Kuid see kõik polegi nii uus, kui paistab.

Mis seal salata, tähelepanu hajub juba enne, kui saan selle lausega algust teha. Mõtted triivivad aknast välja, telefonile, televiisorile. Mis seis seal tennises siis nüüd on? Kas suutis see Federer lõpuks ühe servi üle võrgu saada? Selline olevatki see meie aja koolera. Rahva tähelepanuraam muudkui kitseneda. Vähe sellest, et enam ei süveneta – ei suudetagi süveneda. Arenev tehnoloogia olevat meie ajusid juba taandarendanud. Väidetakse, et viimase kahekümne aastaga oleme kaotanud kaheteistkümnest keskendumise sekundist neli. Kuhu edasi? Quo vadis, attentio? Mis juhtub, kui jäänud kaheksast sekundist katkutakse veel kaks või neli? Mis meile siis veel üldse pähe mahub? Ennustatakse, et ega eriti ei mahugi. Ees ootavat suur vaimupimeduse ajastu.[1] Teavet on üha rohkem, aga kui vohavad pinnapealsus ja vilav meel, olevat ka demokraatial varsti lips läbi. Ühesõnaga, tõsised lood olla selle moodsa tähelepanupuudega.

Hajameelselt abiellu

Päris uus see jutt muidugi ei ole. Juba vanal heal Eesti ajal tõdeti, et koolilaste seas on pääsenud valla püsimatus ja hajameelsus. Mitmekülgsete lõbustuste tõttu ei suutvat nad enam „koondada oma mõtteid ega pühenduda järjekindlale tööle”[2]. Prantsusmaal avaldati 1960. aastatel raamat, milles hoiatati tähelepanu puudumise „hävitavate tagajärgede” eest. Häda johtuvat sellest, et ehkki peamine mõte on silmade ees, „tiirlevad kaks või kolm kõrvalmõtet selle ümber ning katkuvad ja nõrgendavad tähelepanu”[3]. Näiteidki oli mitu juures. Paluti kujutleda noort neiut, kes on saanud viimaks tööle sekretärina. Kõik paistab suurepärane. Ülemus on meeldiv, kolleegid sõbralikud. Neiule antakse midagi masinal trükkida. Ja siis… „Ta ei saa, ilma et uneleks… Kas temast saab juhatuse sekretär? Kas ta abiellub? Samal ajal kogunevad trükivead. Vajalikke tühikuid ei jäeta. Oh küll! On hilja, aga ometi peab kõike otsast alustama… Meie ees on väga selge vaimu hajumise juhtum.”[4] Selline neiu olevat oma mõtetega kogu aeg „kuu peal”.

Pühendugem siis! Mis see meie peamine mõte või küsimus oligi? Ahjaa, mida arvata kulutulena levivast kartusest, et meie tähelepanuraam kitseneb? Paistab, et ega siin suuremat vaielda ei ole. Uuringud kinnitavad, et meie meel on tõesti rohkem harali. Ka tähelepanupuude diagnoosi pandavat varasemast märksa sagedamini.[5] Harali meel pole muidugi sama mis hajameelsus. Pigem vastupidi. Hajameelse inimese tähelepanu on millelegi nii keskendunud, et muud ei panda tähelegi. Eriti hajameelsed olevat inimesed abielu sõlmimise hetkel. Vähemalt võiks nii otsustada kõige selle põhjal, mida perekonnaseisuametisse unustatakse. Isegi sõrmus jääb sageli suure ähmiga maha.[6] Kui peeti veel leiubüroosid, siis märgati, et iseäranis palju oli tegemist suvel. Asi olevat selles, et soojade ilmadega käiakse „laokil mõtetega ringi ja unustatakse igapäevased vajalikud esemed kas parkidesse, ametiasutustesse või rohelisse”[7].

1930. aastateks oli eesti arstidel selge, miks kimbutab hajameelsus eriti suvekuudel. Põhjus oli üldine närvilikkus ja verevaesus. Raviks soovitati teed ja 15 tilka palderjani enne magamaminekut.[8] See polnud siiski mõni värske avastus, sest juba 18. sajandil kirjutati, et tähelepanuhäiretega inimest aitavad tee, tinktuur ja külm vann. Tõsi, neid soovitati pigem liigtähelepanu (attentio acerrima) käes vaevlejatele – neile, kes on millessegi nii süvenenud, et ei suuda selt silmi kiskuda. Siis oli hädasti tarvis meele hajutamist. Kasu olla tantsust, muusikast ja iseäranis kurameerimisest. „Selleks et sügav mõtleja tema joovastusest välja tuua ja teda selle halbade tagajärgede eest kaitsta, sobib kõige paremini õigeaegne kallistus õrnalt hellitavalt naisterahvalt.”[9] Nõnda kirjutas Katariina Teise õukonnaarst Melchior Adam Weikard. Nagu näha, pidi kallistus tulema õigel ajal. Muidu oleks sügavat mõtlejat hoopis segatud. Ja kui ei lasta keskenduda, siis ähvardavat teine äärmus: heitlik tähelepanu (attentio volubilis). Väidetavalt oligi Weikard esimene, kes kasutas tähelepanupuude mõistet.[10] Tagantjärele on selline diagnoos pandud ka näiteks Mozartile. Weikardi arusaama järgi tähendas see, et Mozarti aju- ja närvikiud läksid liiga kergesti liikvele. Temasugune inimene tuli eraldada tähelepanu köitvatest kõrvalistest asjadest ja panna üksi pimedasse istuma.[11] Sama ravi pakkus Weikard ka pulbitseva kujutlusvõimega patsientidele. Juba sel ajal muretseti inimeste pärast, kelle on vallutanud ülesköetud isamaa-armastus: nende närvikiud olevat nii pingul, et veri valgub ajusse ja igal pool nähakse vikerkaarevärve.[12] Kui nii juhtus, siis tuli märg rätik pähe siduda.

Kuri tehnoloogia korilase kallal

Oli see nüüd üks neist segavatest kõrvalmõtetest? Ei teagi. Prantsuse autor hoiatas, et hajuva tähelepanuga inimese „peamise mõtte ümber, millega tema aru ainsana peaks tegelema, hiilivad märkamatult teisejärgulised mõtted, millel pole esimesega sageli seost”[13]. Jälle oli võrdpilt juures. Korralikult õlitatud auto sõitvat hästi. Kui aga sõiduga liiva ja kruusa sisse tuleb, siis mootor takerdub. Katsume oma masina uuesti käivitada. Mis meil siis ikkagi saama hakkab, kui tähelepanuraam kitseneb? Tehnoloogia mõjusid sarjav kultuurikriitika on kippunud võtma kahesugust kuju: öeldakse, et uus meedium moodustab filtri, millest keerulisem sisu ei pääse läbi, või – teine stsenaarium – vastuvõtja taju moondub nõnda, et keerukust ei osatagi enam vastu võtta. Kui tekkis kino, siis arvati, et liikuvate piltide rodu jälgiva inimese meel pikkamisi sõgeneb (seda arvati õigupoolest juba siis, kui saabus rong ja imestati mööda vuhiseva maastiku üle). 1980. aastatel lõi laineid väide, et televisioon katkub varjunditega mõtted lihtsateks lööklauseteks. Telestuudios olevat peaaegu võimatu kasutada fraase „Las ma mõtlen selle üle veidi!”, „Ma ei tea!”, „Mida te öelda tahate?”, „Kust te oma andmed saite?”. Sedalaadi laused aeglustavat tempot ja olevat seetõttu taunitud.[14] Ei saa eitada, et selles väites on tera tõtt. Isegi kui millegi ütlemist otseselt ei keelata ja pole ka tehnilisi takistusi, võib formaat üksjagu pärssida: nõrgeneb huvi või ajend niisuguseid lauseid kasutada. Sarnane lugu olevat nüüd rakendusega Spotify, mille algoritmid rikkuvat muusikat. Tuleb välja, et Spotify maksab tegijale tasu vaid juhul, kui tema lugu kuulatakse vähemalt kolmkümmend sekundit. Tagajärg olevat, et kogu muusikaline rikkus laotakse välja juba loo alguses. Muusika muutub lühemaks ja etteaimatavamaks.[15] Tuleb tunnistada, et mulle selline suundumus pigem meeldib. Loodetavasti ohjab see veidi viimastel aastatel levinud kommet alustada muusikavideoid minuti või paari pikkuse filmiga. Juba Balzaci ajal oleks võinud midagi sellist olla. Pikapeale muutub see ikka päris häirivaks, kui kõigis romaanides hakkab alles paarisaja lehekülje järel midagi toimuma.

Jälle see tiirlemine. Kuhu sai meie peamõte, tähelepanu hajumine?! Niisiis, kino saabumisel hoiatati, et sünnib heitliku meelega „vaatav inimene” (Jean Epstein). See ei kõla eriti hirmsalt. Aga kas nüüd sünnib pidevalt telefoni vaatav inimene? Milline võiks tema kultuur välja näha? Selles kipub valdama pessimism. Kui internet on aju ära rikkunud, siis ei jätkuvat näiteks enam kannatust lugeda „Sõda ja rahu”.[16] Balzaci vaevaliselt käivituvate romaanidega läheb küllap halveminigi. Tänapäeval hõljub selliste väidete kohal teaduslikkuse aura. Sest mida on tarvis paksu raamatu lugemiseks? Sama, mida iga keskendumist nõudva ülesande täitmiseks: kognitiivset kontrolli. Asjatundjad ütlevad, et meie taju pole passiivne, vaid on mõjutatud sihiseadest. Kui eesmärk on autoga turvaliselt sõita, siis tuleb silmad suunata aknast välja ja jätta tähelepanuta taskus surisev telefon. Teisisõnu olevat sihipärase tegevuse eelduseks ühelt poolt keskendumine (tundlik vastuvõtlikkus mõnele osale keskkonnast), teisalt kõrvaliste meeletajude (ülejäänud keskkonna) eiramine. Nüüd ei saavat me eiramisega aga enam hakkama. Tehnoloogia ründavat meie meeli sellise jõu ja salakavalusega, et peaaegu kellelgi ei jätku enam püsivust. Moodsat aega iseloomustavat „pidev poolik tähelepanu”.[17]

Näikse, et värske teadus on kinnitanud jälle Weikardi, tolle 18. sajandi õukonnaarsti sõnu. Temagi väitel oli heitlik tähelepanu tingitud tõsiasjast, et meeleorganid segavad meie tegemisi pidevalt uute muljetega. Pilt on siiski keerulisemaks läinud. Nüüd räägitakse, et on kahte sorti segajaid: sise- ja välissegajad. Uitmõtted kuuluvad esimeste kilda, kuna neid ei tarvitse liikuma lükata miski väline. Samuti rõhutatakse, et keskkonnataju valikulisus on tinglik. Kui eelajalooline korilane seadis eesmärgiks kustutada janu ja leidis allika, siis ta pidi end ometi tagasi hoidma, kui kuulis põõsastest kahtlast sahinat. Sellises olukorras pididki tema mõtted vee juurest võimaliku kiskja juurde kanduma. Moodne linnaelanik peab samuti valvel olema, mitte liiklust eirates oma sihi suunas aina edasi rühkima. Tõsi, kurdetakse, et „hajali kõndimine” põhjustab üha enam õnnetusi. Sellega tahetakse ilmselt öelda, et kõndija tähelepanu on vales kohas (nina on telefonis), mitte et tema tähelepanu on hajunud. Ratsionaalsus nõudvat aga just hajevilolekut. Teadlased kinnitavad, et aju hoiab meid pidevas valveseisakus, juhuks kui miski keskkonnas osutub ootamatult organismile tähtsaks.[18]

Valvetähelepanu välisele on mõistetav. Ent tundub, et uitmõtteid ja teisi sisesegajaid selle argumendiga kaitsta ei saa. Pole raske näha, miks trükkimishoos sekretäril ei tasu eirata kõrbelõhna, kuid mis kasu võib ta saada unelemisest? Kui talle torkab pähe võimalus, et ehk õnnestub tal abielluda, siis olgugi see tema organismile (või geenide kestmisele) tähtis, ometi ei ole tarvis mõelda sellele siin ja praegu. Mõtlemise seisukohalt paistab jäägitu keskendumine niisiis olevat ühemõtteline pluss. Ja polegi üllatav, et läänemaises filosoofias on ikka seatud mõistmise tingimuseks kõrvalise peast tõrjumine nõnda, et vaimusilma ees on selgelt ja eristatavalt üksnes see, mis asjasse puutub. Filosoofia on pandud lahutamatult paari kognitiivse kontrolliga. William James sättis end samale joonele, kui kirjutas: „Igaüks teab, mis on tähelepanu. See on olukord, kus vaim võtab selgel ja ilmekal kujul oma valdusse ühe mitmest samal ajal võimalikust mõtteesemest või -jadast. Selle tuum on teadvuse keskendamine, kontsentratsioon. Vaja on eemalduda mõnedest asjadest, tegelemaks tõhusalt teistega. Selle olukorra tõeline vastand on segane, uimane, hajameelne olek…”[19]

Teritagem tundlaid

James jättis siiski tähelepanuta veel ühe mõistmise eelduse. Selleks et süvenemine viiks asja tuumani, peame enne teadma, milline mõtteese tuleb meie teadvusel kontrolli alla saada. Kui võtame näiteks psühhoanalüütiku juurest abi otsiva inimese, siis temale kirjutas Freud ette just vaba mõttevoolu – sellises olukorras tulekski rääkida sellest, et tahetakse abielluda ja juhatuse sekretäriks saada. Uitmõtted on sel puhul kõnekad just seetõttu, et trotsivad kognitiivset kontrolli. „Mis see patsient siia puutub?” küsib ehk keegi. „Tema vastas on ometi analüütik, kes keskendub tähtsale ja paljastab nõnda unelemise tõe.” Freudi arvates polnud lugu päris nii. Patsiendi vaba mõttevool täitvat üksnes siis oma rolli, kui sellele vastab analüüsija hajunud, kõige kohal hõljuv tähelepanu (gleichschwebende Aufmerksamkeit). Praktiliselt ei saagi Freudi sõnul asi teisiti olla, kui psühhoanalüütikul tuleb võtta päevas vastu kaheksa patsienti ja kogu nende jutt ära kuulata. Tähelepanu hakkab paratamatult uitama. Ent niisugusel hõljumisel oli ka sügavam mõte. „Sest kui tähelepanu tahtlikult mõnevõrra pingutatakse, hakatakse pakutava materjali seast valima. Mõnele osale keskendutakse eriti pingsalt, miski muu jäetakse seetõttu kõrvale. Valiku tegemisel järgitakse oma ootusi ja kalduvusi. Just seda aga ei tohi teha, sest [muidu] on oht märgata üksnes seda, mida juba teatakse.”[20]

Mida siit moodsa aja tarbeks õppida? Torkab pähe, et äkki vajame me tõepoolest mingit skeptilist valvetähelepanu, et pakkuda vastukaalu keskendumisele, mida meilt pidevalt oodatakse. See oleks nagu vaimne paarik nendele tundlatele, mis ümbrust seiravad ja ohu korral meie tähelepanu eemale juhivad, näiteks olukorras, kus näiteks kõik süvenevad sellesse, mida mõni käemärk tähendab või kui suur nats keegi on. Paistab, et sel puhul peaks süvenema, semiootikat harrastama, küsimuse kognitiivse kontrolli alla saama. Liiatigi, kas skepsiski pole algse tähenduse järgi lähemalt vaatamine ja uurimine? Ent on teinegi, hõljuva tähelepanu loomuga skepsis, mis küsib, kas midagi jääb märkamata, kui nõnda üksteise võidu keskendutakse ja silmi teritatakse. Meelde tulevad Steve Bannoni kuulsad sõnad: „Mida kauem nad identiteedipoliitikast räägivad, seda kindlamalt on nad mul peos. Ma tahan, et nad räägiksid iga päev rassismist.” Ühelt poolt on siin asi hajameelsuses – selles, et opositsioon peaks keskenduma millelegi muule. Teisalt paistab Bannoni mõte olevat, et tema vastased on nii nõrgad, kuna usuvad vaid keskendumise voorustesse: nad mõistavad lahata ja kummutada, ent mitte teemat vahetada.

Ahjaa, praktilisi asju ka. Kas saab midagi teha, et oma tähelepanu koondamise võimet parandada? Öeldakse, et hingake sügavalt sisse, istuge murule, mediteerige. Võtke kätte mõni paks raamat ja katsuge rahulikult otsast lugema hakata. Veerige oma „Sõda ja rahu” kas või hambad ristis lõpuni! Üldse paistab, et mediteerimine aitab iga moodsa tõve vastu. Loodetakse, et nõnda saabub „tähelepanu renessanss”[21]. Et siis vana korra juurde tagasi! Kõigil see kahjuks ei õnnestu. Minul ajuvad mõtted hoopis vastutahtsi tagasi attentio volubilis’e juurde. See liblikana mõtteisse lendlev kujund tõotab paigalistuva mediteerimise asemel siia-sinna reflekteerimist. Meenub Mozart, too tähelepanupuudega, kuid ometi üksjagu võimekas inimene, tema „Gran Partita” – need kaks klarnetit, mis tulevad ja ripuvad vaheldumisi viivuks noodijoonte kohal, et sealt kohe hajuda… ja siis jälle tulla. Kas see muusika pole just nagu kaks või kolm kõrvalmõtet tiirlemas, võnkumas ühe peamõtte kohal ja ümber? Ja just need kõrvalmõtted teevad basso continuo’st muusika.

Nii et vahest ei tasugi metsa vaikust otsima minna, et seal end vana korra juurde tagasi mediteerida. Kes teab, ehk tuleb moodsa ajajärgu silmapiiri tagant – sealt kuu pealt, kus hajunud tähelepanuga inimesed oma mõtetega elavat – mõni huvitavam renessanss, mõni sootuks lendlevam kultuur.

Hent Kalmo on avaliku õiguse teadur Tartu Ülikoolis.

[1] Jackson, M. 2009. Distracted. The Erosion of Attention and the Coming Dark Age, lk 213.
[2] Kaja, 13.05.1935, lk 4.
[3] Saint-Laurent, R. 1967. L’attention, lk 8–9.
[4] Samas, lk 11.
[5] Gazzaley, A.; Rosen, L. D. 2016. The Distracted Mind. Ancient Brains in a High-Tech World, lk 152.
[6] Esmaspäev: piltidega nädalleht, 05.08.1929, lk 2.
[7] Sakala, 14.06.1930, lk 3.
[8] Maa hääl, 29.07.1933, lk 2.
[9] Weikard, M. A. 1799. Der philosophische Arzt, lk 46.
[10] Barkley, R. A.; Peters, H. 2012. The Earliest Reference to ADHD in the Medical Literature? Melchior Adam Weikard’s Description in 1775 of „Attention Deficit” (Mangel der Aufmerksamkeit, Attentio Volubilis). – Journal of Attention Disorders, nr 16 (8).
[11] Weikard, M. A. 1799. Der philosophische Arzt, lk 39.
[12] Samas, lk 32.
[13] Saint-Laurent, R. 1967. L’attention, lk 12–13.
[14] Postman, N. 1985. Amusing Ourselves to Death, lk 85.
[15] Hann, M. 2019. How Spotify’s algorithms are ruining music. – Financial Times, 02.05.
[16] Carr, N. 2010. The Shallows: What is the Internet Doing to Our Brains, lk 32.
[17] Gazzaley, A.; Rosen, L. D. 2016. The Distracted Mind, lk 109.
[18] Lachaut, J.-P. 2011. Le cerveau attentif. Contrôle, maîtrise et lâcher-prise, lk 163.
[19] „Principles of Psychology”, tsiteeritud raamatust Gazzaley, A.; Rosen, L. D. 2016. The Distracted Mind, lk 29.
[20] Freud, S. 1975. Ratschläge für den Arzt bei der psychoanalytischen Behandlung. – Schriften zur Behandlungstechnik, lk 176.
[21] Jackson, M. 2009. Distracted. The Erosion of Attention and the Coming Dark Age, lk 237.