Mõni aeg on naljakam kui mõni teine ja mõnes ajas tehakse rohkem nalja kui mõnes teises, aga vist alati on naljast olnud raske naljakalt vestelda. Käesolevas surmtõsises intervjuus liigub jutt sujuvalt „Esto TVst” Trumpini (ja tagasi), Kusturicast põhjamaiste bergmanlike neuroosideni, EKREmentidest cringe-huumorini jne. Lõpus on puänt!

See intervjuu ebaõnnestus täielikult. Eesmärk oli teha selline, kus ei räägita otse naljategemisest, aga kus samas saab palju nalja; et muliseme rohkem niisama tühjast-tähjast, sekka ka ühiskondlikult olulistest teemadest, aga kokkuvõttes kerge ja lõbus intervjuu pidi see tulema. Välja kukkus muidugi täpselt vastupidi. Kohtume Andresega Antoniuse hotellis, kus ta põgusalt uue filmi „Minu näoga onu” monteerimise vahepausil koos tütre Miriam Miaga peatub. Miriam ongi ainus, kes nalja teeb, võib ilmselt öelda, et ebakonventsionaalselt. Aga Jaanus Adamsoni „Freudi häda” on laual, Andres ütleb (naljatamisi?), et inspiratsiooniks.

Meil on olnud selle huumorinumbriga muudkui probleem, et nalja saab vähe.
Naljategemise üks needus on see, et kui keegi ütleb sulle, et kuule, sa oled üks hea pullimees, viska üks kild, siis nali kuidagi ei tule. Seda ei saa kangutada. Mingi flow peab olema, mingi lõdvestus. Sa pead end kuidagi elementi viima ja lahti kruvima. Näiteks New Yorgi stand-up’i-tüüpidel läheb naljasoon eriti hästi lahti, kuna nad krutivad üksteist üles, avavad naljatšakrad sellise bravuuritsemise käigus, kus teineteist üle trumbatakse. Kuskilt see neil tuleb, ma ei tea, kas ajuripatsist või kaksteistsõrmikust. Nalja üks oluline funktsioon on, et see on ootamatu ja jabur ning tekitab ohoo-/ahaa-efekti. Tavaolukorras naljategemine ei funktsioneeri tellitult – sellisel juhul esitad õpitud teksti. Sest asine ratio represseerib alateadvust, mis on põhiline nalja võrsumise ookean, võiks nii öelda.

Kas mõni su film on tõsine ka?
Kas mõni mu film on tõsine… Ma ei tea. Ma arvan, et neis on tõsiseid allhoovusi. Mida küpsemaks ma saan – mida vähem filme lahutab mind Ööst –, seda tõsisemaks nad lähevad. Ja seda küpsemaks. Võib-olla ühel päeval on nad üle küpsenud, veidike ka käärima läinud. Aga ma loodan, et päris oma huumoritaju nad ei mineta. Kurt Vonnegut on öelnud huvitavalt, et pisarad ja huumor räägivad sageli ühest ja samast asjast. Ainult et tema eelistab nalja, kuna siis on pärast vähem koristamist. Ehk põhimõtteliselt sa saad kõneleda nalja vahendusel ka tõsistest asjadest.

Nalja on kahte sorti. Üks on väljanaermine, millegi üle naermine. Programmiline, sarkastiline, irooniline. Ja teine on kaasanaermine ehk empaatiline naer. Mulle tundub, et minu puhul on osuti liikunud väljanaermiselt rohkem kaasanaermise poole. Või millegi üle naermiselt millegi sisse naermisele või kuidagi nii. Tšehhov ju pidas ennast ka tegelikult huumorikirjanikuks. Praegu peetakse teda väga tõsiseks ja väga tšehhovlikuks, tegelikult oli tema huumoristiil lihtsalt natuke subtiilsem.

Kui rääkida väljanaermisest, siis olen paar päeva vanu „Esto TVsid” üle vaadanud ja mõelnud, et tänapäeval on kuidagi vähe sellist, mis niisugusel moel ja nii julgelt inimesi ja nähtusi välja naeraks. Miks see nii on? Kas kogu rahvuslik huumorimeel on muutunud nii palju paremaks või arenenumaks, et „Esto TVl” ei ole enam turgu?
Ausalt öeldes ma ei tea! Sel ajal olime ise nooremad ja ühiskond tundus kuidagi süüdimatum ja kuidagi… kaitsetum ja avatum. Sotsiaalsed kihid ei olnud nii paika loksunud, igasugused võisid ringi vänderdada (naerab põgusalt), tähtsaid tegelasi peatada ja kõikvõimalikke lolle küsimusi esitada. Gangster ja linnapea käisid sõbralikult käsikäes, läksid kuhugi stripiklubisse ja noh, ühesõnaga, kõik oli kuidagi metsikum ja idaeuroopalikum. Ka kõik tarad ja piirid olid rohkem lahti. Küll oli inimestel rohkem kurjasid koerasid, sest kõik pidid kaitsma ennast püssimeeste eest. Aga siukeste debiilsete reporterite eest ei olnud mingit PR-puhvertsooni. Kuidagi oli sellist karnevalimomenti, mida enam pole. Üleminekut ja määramatust. Praegu on kõik väga paika loksunud ja kõik on ka väga umbusklikud – rohkem kaitsepositsioonil. Kirbe meeleolu on ka, kõik on justkui pahurad.

Nii et tänapäeval ongi kõik tõsisem?
Nojah. Kui ühiskonna sees võitlevad suured ideoloogiad omavahel ja kõik kaitsevad oma positsioone, siis huumorile on võib-olla vähem kohta. Samas ega „Esto TV” ei ole ka klassikaline satiir, vaid üsna nihilistlik irvitamine kõige üle.

Sest kõik said võrdselt pihta?
Jah, nagu me ise ütlesime, et võtame rikkalt krooni ja vaeselt sendi. Igaühelt midagi. Selles mõttes väga demokraatlik nähtus. Meil ei olnud mingit programmilist eesmärki. Me ei olnud vasakpoolsed, kes irvitavad parempoolsete… ma ei tea, võimurite või kapitalistide üle. Aga see nihilism oli hea positsioon. Satiir iseenesest on hästi sümmeetriline asi. Ma just lugesin Freudi ka ja ta ütleb, et nali on nagu kahenäoline Jaanus, kes teenib kahte isandat. Ja mulle tundub, et klassikaline satiir ei aja naerma seetõttu, et… noh, ma ei hakka nüüd ülemäära teoretiseerima, aga ta on ideoloogiline, ta võitleb, aga ta võitleb samade vahenditega, mida kasutab see ühiskond, süsteem või võim, mille vastu ta võitleb.

Nali või iroonia on selles mõttes peenem nähtus, et ta on ebasümmeetriline. Ta libiseb käest, teda on raske vangistada. Kui sa kirjutad millegi vastu kurja paskvilli – mis oli 19. sajandil kombeks –, kannad ette, mõnitad kedagi, siis on lihtne sul natist kinni võtta ja sind kinnimajja virutada. Aga kui sa võtad iroonilise või paroodilise võtme, siis sa põhimõtteliselt räägid sama juttu, aga teatavate retooriliste nõksude ja ülepaisutustega. Siis on natist palju raskem kinni saada ja süüdi mõista. Ta on ebasümmeetriline, sisseimbuv. Nagu kunagi olid rändpoeedid ja vagabundid, kes imbusid õukonda, peetisid kuningat, magasid kuninganna ja printsessidega, aga kui tuldi pead maha võtma, olid nad juba üle linnamüüri minema kapsanud.

Triksterlik mõõde?
Jah. Sedasorti nalja – sellist triksterlikku või käest libisevat või õõnestavat või iroonilist – ongi kuidagi väheks jäänud. Kõik on kuidagi formaadistatud – igaüks tunneb oma kohta, igal saatel on oma aeg televiisoris. Ja iga huumorivõti vajab oma häälestust ja leiab oma publiku üles. Kes seal ajab stand-up’i, kes teeb sketše… Kõigil on oma publik ja oma kõneviis.

Aga „Esto TVl” oli ka ju oma nišš ja oma publik, mis oli muust eraldiseisev?
Ta oli ikka selline… ma ikkagi nimetaksin seda provokatsiooniks. Ta ei deklareerinud, ta ei võtnud oma kohta sisse või… tähendab, ta ei teeninud üldse seda kohta välja. Ta lihtsalt äkki ilmus kuskilt ja hakkas märatsema. Keegi ei olnud selleks valmis. Hakkas õiendama, võttis täiesti pahaaimamatuid poliitikuid, ärimehi, meediategelasi pihtide vahele, surus nad vastu seina, esitas õigetele inimestele valesid küsimusi ja valedele inimestele õigeid küsimusi (naerab). See tekitas hämmingut ja paljud mängisid kaasa – kuna nad olid harjunud meediaga kaasa mängima –, teadmata, kuhu see täpselt välja viib. Ja see oli meile nagu puhas nektar. Vastuvõtt oli selline, et meid peeti ikka täielikeks idiootideks, ka aastaid hiljem. Ja seda ei teinud mitte lihtsalt tühmimad vaatajad, vaid ütleme, et ka intellektuaalid pidasid meid täiesti ebakõlbelisteks ja vastutustundetuteks. Meie kohta kirjutas näiteks koolidirektorist psühholoog Tõnu Ots, et meiesuguste pärast tema koolis õpilased loobivad leiba ja luristavad kokakoolaga…

Nagu nad enne ega pärast poleks seda teinud!
Et sellised ahvid on kuskilt teleekraanidele pääsenud! Ta pani isegi oma analüüsi pealkirjaks „Paaviani sündroom”. Võib oletada, kes need paavianid on ja mis see sündroom endast kujutab. Inimesed ei olnud seda tüüpi mänguks valmis. Ja eks me ise tundsime ka sellist… joovastust. Et me trambime tundmatul territooriumil ja keegi meid otseselt siit ka kohe minema ei kihuta või meile koerasid kaela ei ässita.

Ma muidugi aiman vastust sellele küsimusele, aga küsin igaks juhuks ikka. Kas mingil hetkel hakkas tekkima skepsis teie suhtes konkreetselt? Et kui teie tulite kohale, siis oli kahtlane?
Nojah, kui me tegime filmi „Vali kord”, mis rääkis meie toonasest peaministrist Juhan Partsist, ka siis oli juba päris raske, sest kõik teadsid, kes need tüübid on ja mida nad seal ajavad. Või nad ei saanud täpselt aru, mida me ajame – me mängisime umbes seda mängu, et laulsime Respublicali hosiannat kaasa ehk kuidagi kõnelesime nende keeles ja alguses nad pidasid meid oma liitlasteks, arvates, et me teeme nalja nende vastaste, Keskerakonna üle. Esialgu. Meil oli Res Publicas oma informaator, kes varustas meid telefoninumbrite ja nimedega. Aga eks nad mingil hetkel said aru.

Huvitav, mis võiks olla „Vali korra” või üldse „Esto TV” tänapäevane ekvivalent. Olukorras, kus maailmapoliitiliselt on kõik üsna jaburaks läinud ja läheb ilmselt veel jaburamaks, inimesed on mures ja just nüüd võiks olla ju turgu sellisele absurdihuumorile. Või kas ongi nii, et reaalpoliitika on „Esto TV” ületanud ja asi ongi tõsine?
Satiiriga on veel see häda ka, et sageli on sellised tegelased nagu Donald Trump ise koloriitsemad kui need, kes teda parodeerivad, mistõttu tema üle naljaviskamine on nagu lahtisest uksest sissemurdmine. Põhimõtteliselt on see võimalik, aga see ei paku mingit uut kvaliteeti.

Mulle tundub – ja paranda mind, kui ma eksin –, et see, et tänapäeval niisuguse nihilistliku huumori tegemine on vähenenud, on seotud ka professionaliseerumisega. Ühelt poolt see, mida sa ütlesid ise, et ühiskonnas on reeglid rohkem paigas, ja teisalt on ka inimesed, kes omal ajal neid pööraseid nalju, reklaame, saateid jne tegid, jõudnud oma eluga järgmisse aega. Kas võib öelda, et see, noh, mõneti igavam huumor on mingisuguse professionaliseerumise negatiivne tulem?
Jah, seda võib nimetada küll professionaliseerumiseks. Või siis lihtsalt küpsemiseks.

Ühelt poolt on see ju täiesti hea asi. Inimesed saavad profimaks, leiavad oma nišid… aga midagi läheb kaotsi. (Mõtlikult) Jaaaa… sest me käisime „Esto TVd” ka Soomes näitamas. Ja nende jaoks oli täiesti ilmutus, et kuidas selline asi üldse võimalik on. Seal on teletegijal, mingisugusel reporteril raske isegi peatoimetaja jutule pääseda. Ja meie lähme lihtsalt peaministrile selja taha, koputame õlale, et Juhan, kuule, mis asja sa jamad siin, ja ta jääbki seisma ja hakkab meiega rääkima.

Ja tõesti, asjad on professionaliseerunud ja mingid ühiskonna hierarhiad on väga selged ja ära kristalliseerunud. Tarad on kenasti lukus, inimesed teavad, mis teed pidi käia. Igal pool pead parkimise eest maksma, igal pool pead aja kokku leppima. Ja see näitab, et ühiskond on küpsenud või professionaliseerunud…

Ja igav?
Ja igavaks põhjamaaks saanud! Metsikust Idast on saanud igav põhjamaa.

Meil oli veebruarinumber tervenisti Ida-Euroopa küsimusele pühendatud ja seal me üritasime peaasjalikult nihutada fookust – mis pole muidugi midagi põhimõtteliselt uut – Eestilt, mis vaid põhja poole vaatab ja püüdleb, Eestile, mis end lisaks ka idana identifitseerib. Praegu sinu juttu kuulates tundub, nagu me ikkagi oleksime jõudnud kuhugi kohale ja see koht on põhi.
Kui sa vaatad näiteks Ruben Östlundi filmi „Vääramatu jõud” („Force Majeure”), kus rootsi perekond on Alpides puhkamas, tuleb laviin ja perepea põgeneb, jätab oma pere ja siis pärast tegeleb sellega – see on selgelt põhjamaine mudel, kus mehed on natuke beetastunud ja heaoluühiskond on nad kuidagi ära pehmendanud. Ja naised on, vastupidi, maskuliinseks muutunud. Suhted on kõik kokkuleppepõhised, hästi palju räägitakse, aga samal ajal jäävad päris tunded neurooside lõksu. Ja lastest saab uus põlvkond neurootikuid, sest nad kasvavad allasurutud võimuvõitluse ja pingekollete keskel.

Ja võta siis teiselt poolt mingi Ida-Euroopa filmirežissöör, näiteks [Emir] Kusturica. Seal käib tohutu andmine! Mehed on kõik über-macho’d, kuldhambad suus, märatsevad ringi, elavad oma tundeid ekstravertselt välja, midagi ei jää sissepoole peitu. Kõik on nagu unenägu, kõik on nagu karneval. Kanad ja loomad elavad inimestega koos, keegi paugutab kuskil…

Ja siin on küsimus, et kummas maailmas me tahaksime rohkem viibida. Eks nad mõlemad väsita lõpuks ära. Mulle tundub Kusturica maailm elurõõmsam, aga ma ei tea, kas ma suudaksin seal elada.

Ehk see lihtsus ja robustsus teeb huvitavamaks just?
Ta on siuke… vana kool. Siin on slaavi või Ida-Euroopa metsikus. Kuskilt steppidest ja sõdadest kantud traditsioonid ja värgid. Teisel pool on heaoluühiskond, kus on nii palju reegleid, nii palju pehmendusi, kokkuleppeid… demokraatiat, arvestamist, liberaalsust. Nagu räägitakse, et Rootsis on soorollid juba lasteaias suhteliselt nii-öelda… tõrjutud teema. Ja siis on seal ka kärgpered, täiesti uutmoodi kokkulepped jälle. Kuigi inimesed lahutavad, peavad nad hästi sõbralikud olema, kuna pealekasvav põlvkond vajab samuti sõbralikku, heatahtlikku ümbrust. Siis tulevad kõik kärgpered kokku, eksid jõllitavad üksteist ja naeratavad magusalt, kuigi tahaksid rusikaga lagipähe virutada…

…ja suruvad enda sisse kõike.
Jah! Ja need muutuvad sellisteks bergmanlikeks neuroosideks, mis paiskuvad mingil hetkel välja. See on tegelikult üks kuradi sublimatsioon. Ja selle üle saab ka nalja teha! Nali ongi seotud palju teadvustamatu küljega, nii nagu unenägugi – sa ei saa teda lahti muukida, ta on seotud neuroosidega ja ta on seotud alltekstiga, sa räägid üht, aga mõtled ja tegutsed teistpidi.

Tegelikult saab sellise põhjamaise või euroopaliku üle palju nalja teha just seepärast, et seal räägitakse paljuski üht, aga tehakse teist, see on omamoodi liberaalsuse doktriin. (Hüüatab) Ma olen ise liberaal! Mulle meeldib see maailmavaade ja stiil. Aga ma tean, et selle varjukülg ongi see, et kui sa oled jube korrektne, jube viisakas, jube sõbralik kogu aeg, sa pead tegema head nägu, siis samal ajal sisemuses pöörleb. Sealt annab päris mõnusalt huumorit välja pumbata.

Mulle näib, et põhjamaise kino peavool on just hästi sünge, mitte isegi humoorikas. Kas see on siis selle ilming, mis sealt mitteteadvusest välja tuleb?
Täitsa võimalik. Ruben Östlund, kellest ma rääkisin, tegi enne seda tuntud „Vääramatut jõudu” ka filmi „Mäng” („Play”). Seal hakkavad araabia ja mustad kutid põhimõtteliselt mingeid teismelisi rootsi tüüpe kiusama ja neil järel käima. Kiusavad ja kiusavad, tahavad neilt asju ära võtta ning manipuleerivad. Ja need õnnetud rootsi tüübid ei tee midagi. See film kõnnib iseenesest piiri peal, ei anna kummalegi poolele õigust. Ühelt poolt näitab täiesti, et munad on maha võetud, teisalt näitab sissetungijat, kellel on nõrk vastane ja kes vajutab järjest rohkem pedaali põhja. See on päris huvitav, sarnaneb „Kärbeste jumala” fenomeniga. Ja see näitab just selle ühiskonna tumedaid hoovuseid, millest ei ole sobilik rääkida muul viisil kui kunstitekstis. Kunstitekstil on võime ületada ühelt poolt poliitkorrektsust, aga teisalt olla kriitiline vaenuliku või ksenofoobse vastu ja näidata olukorda oma paradoksaalsuses või keerulisuses. See võib-olla äratab inimesi rohkem.

Tegelikult on asi ju jumala lihtne. Noh, et millegagi ei tasu äärmusesse minna.
Ma mäletan, et meil oli üks workshop kunagi, kus käis Danis Tanović, kes võitis parima võõrkeelse filmi Oscari filmiga „Eikellegimaa” („No Man’s Land”). See on üks bosnia filmirežissöör. Sõjafilm oli – serblased ja moslemid, ühesõnaga Bosnia sõjast, vägivaldne film. Ja ta ise oli ka selline õudne macho’taja. Ma mäletan, et ta clash’is ühe taanlasega, kes oli seal tuutoriks. Taanlane oli läinud oma naisest lahku, aga jätnud endale naise perekonnanime. Ja siis abiellunud uuesti. Ja kui see bosnia mees sai teada, et see Skandinaavia mees on andnud oma uuele naisele oma eksnaise nime, siis ta reaktsioon sellele oli, et kui fucked up te seal Skandinaavias olete. Tõesti, tema mõistusesse ei mahtunud selline asjade käik. Ja siis ta ütles küll, et kurat, ainult meil siin Ida-Euroopas saab õigeid filme teha, õigest eksistentsiaalsest asjast, ma vaatan neid šveitsi filme, et kes kelle lillepeenra ära tallas – mis see üldse on?

Mul on „Kirsitubakaga” oma lugu. Nimelt ma vaatasin seda kunagi televiisorist, 1. jaanuaril ETVs näidati, ja mulle kohutavalt meeldis, ta tundus mulle umbes nagu eesti „Tõlkes kaduma läinud” („Lost in Translation”) või midagi säärast. Aga kui ma täpselt aasta pärast 1. jaanuaril seda uuesti vaadata üritasin, siis ma põhimõtteliselt ei suutnud. Huumor oli kõik nii awkward, paljud seigad ja repliigid nii piinlikud, et ma ei saanudki seda lõpuni vaadata. Kas sa saad aru, mida ma silmas pean?
Hmm. Awkward mis mõttes?

Näiteks olukord, kus peategelane on mingi omavanuse noormehega deidil, mida dikteerib üleni noormehe vanaema. Või piinlikud dialoogid, mis tipnevad selliste fraasidega noorelt tüdrukult keskealisele mehele („Ma ei oota sinult lubadusi, ma ei oota suuri sõnu” vms), mis liiguvad ju lausa banaalsusse. Kas see oli teil teadlik – teha mängufilm, mida inimestel on ebamugav vaadata? Või on asi lihtsalt minus?
Eei, see tegelikult, jah, ikka… ma arvan, jah, meil oli ikka teadlik see (naerab). Ma olen saanud päris palju mõjutusi sellisest asjast nagu cringe-huumor, mida viljelevad Inglismaal näiteks Stephen Merchant ja Ricky Gervais, aga ameeriklastest näiteks Larry David ja Christopher Guest, kui ta tegi „This Is Spinal Tapi”.

Võrdlus vist pädeb küll mingil määral. „Spinal Tap” mind nii ei kõigutanud, eks ta naljakas oli küll, aga ülejäänud nimetatuid, eriti just Larry Davidi „Curb Your Enthusiasmi”, on üsna talumatu vaadata jah.
Ja Louis C.K. konstrueerib ka selliseid kummalisi olukordi. See on üks huumori laad, mis mulle õudselt istub, kuna… Sageli me oleme ju sotsiaalselt suhteliselt saamatud, vähemalt mina olen! Mul endalgi elus juhtub kogu aeg, et ma ei leia õigel ajal õigeid sõnu; ma torman pea ees kuhugi situatsiooni, teadmata, kuidas ma sellest pärast välja ujun; ma hakkan kõnesid pidama, teadmata, kuidas ma lauseid lõpetan; ma olen käinud deidil ja järsku lõppevad mõtted ja sõnad otsa; ma olen lausunud tööintervjuudel kohatuid lauseid, mõeldes, et ma teen huumorit – sel ainsal tööintervjuul, kus ma olen käinud (naerab).

Aga see kõik on mulle nii tuttav, et kui üteldakse, et eksimine on inimlik, siis ma usun, et ma olen üks inimlikemaid inimesi. Ja kui ma alguses tajusin, et see on mu nõrkus – sotsiaalne oskamatus –, siis ma tegelikult olen õppinud neid olukordi nautima ja enda kasuks pöörama, kasutama neid oma isikupära väljendusena. Ma naudin seda, kui ma teen inimestele mingi olukorra jaburaks. Keeran midagi üle võlli, ütlen midagi kohatut… Ja samamoodi tõlgin ma seda oma loomingu keelde – mulle õudselt meeldivad olukorrad, kus asjad on imelikud. Kui näiteks suhtlus ei käi võrdsetel alustel, vaid kuskil keegi paneb hullu, keegi peab sellele reageerima, keegi tunneb õudselt piinlikkust. Meie uus film, mida me Katriniga lavastame, mängib paljus samadel klahvidel.

Ma tahtsingi küsida, et kas sa „Minu näoga onust” ka rääkida tahad.
Jah. Selle peategelane üritab pärast rasket lahkuminekut oma elu uuesti jalgadele saada ja tal tekib silmarõõm, aga siis ilmub ta ellu pealetükkiv ja patroneeriv isa ega lähe enam ära, sehkendab seal ringi, korraldab peategelasele tohutult piinlikke olukordi. Mulle kuidagi istub see žanr. Ma valdan seda. Iga inimene peab olema milleski andekas (naerab), ju ma olen siis andekas piinlike olukordade loomises.

Sel cringe-huumoril on ka mingid printsiibid. Tavaliselt, kui üks paneb hullu, siis teine peab olema normaalne – see, kes hullupaneku käes kannatab, aga kellega vaataja samastub… Kui võtta näiteks Ricky Gervaisi „Kontor” („The Office”), kus on kontoriülem ja tema kõrval normaalne tüüp, kel on kõige pärast piinlik. „Louie’s” on Louis ise tavaliselt normaalne, aga tegelased, kellega ta kokku satub, on kiiksuga.

Ma ei teadnud, et normaalsele peab pöialt hoidma!
Põhimõtteliselt see on nii, et noh, nagu me rääkisime Vonnegutist, et draama ja komöödia võivad samadest asjadest rääkida, aga erinevaid kanaleid ja erinevaid tehnikaid kasutades. Näiteks kui Martin Scorsese pikaaegsele monteerijale Thelma Schoonmakerile pakuti mingil hetkel tööd komöödiafilmide monteerijana ja ta sai aru, et ei oska seda teha, siis ta pidigi ümber õppima, sest komöödias on hoopis teised mehhanismid – väga lihtne on komöödiat vussi ajada, kui sa ei monteeri seda nii, et vaataja tajuks seda komöödiana. Öeldakse, et nali ei ole üldse naljaasi. Selle vormistamine nõuab päris kõva õppimist. On inimesi, kellel see tuleb loomulikult välja, aga neid tehnikaid on võimalik teatud maani ka õppida: kuidas monteerida, kasvatada ootust, luua aktsente, jaotada energiat.

Aga samas sulavad draama ja komöödia tihti ka kokku ja see ongi tegelikult kõige mõnusam. On üks filmirežissöör Alexander Payne, kes on teinud sellised filmid nagu „Schmidti teekond” („About Schmidt”) ja „Külili” („Sideways”) – need on väga inimlikult liigutavad filmid, aga samal ajal naljakad. Ta läheb just seda teed pidi, et võtab asjad, mis võiksid olla traagilised, nagu dementsus, ja suudab inimesed muigama panna, ilma et see naer muutuks rõvedaks.

Kas siin ühiskondlikus olukorras on mõni asi, mis ajab nii vihale või endast välja, et huumorimeel kaob ära? Või miski, mis on nii nõme, et selle üle ei tehta nalja?
See, millest me enne rääkisime – see uus Ameerika president. Ta võib ju naljakas olla, aga lõpuks ajab lihtsalt närvi. Tema arrogants ja sihipärane antiprogressiivsus. Kogu maailma teadlaste konsensus on, et maailm on persekursil, kliima soojeneb ja tohutud piirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuks, Vaikse ookeani saared upuvad ja see mees ütleb: „Aaa, aga mind ei huvita! Seda ei ole olemas! Teadlased ajavad mingit jampsi, nad on ära ostetud!”

Ja muidugi, kui siin mingid kohalikud tegelased hakkavad midagi seletama. Mõnikord need EKREmendid ujuvad mulle sotsiaalpõrgustikus ligi. Nad tulevad mul ekraanil esile. Siis ikka… vaatan. Ja jälle kõrvus hakkab kohisema.

Ma arvan, et mul on umbes samasugused nupud, millele vajutamine nii mõjub, SAPTK ja EKRE näiteks. Ja ma olen viimasel ajal aru saanud, et kui keegi tuleb umbes jutuga, et EKRE on ju ainus, kes siin midagi ära teeb, siis ma lähen nii vihaseks, et ma kaotan huumorimeele. Ja see on ju nõme! Ma võiksin ju sellest üle olla, aga ma ei ole.
Eino, aga teisalt siis vaatad, et see Varro Vooglaid sõidab oma jalgrattaga seal Telliskivis ja tundub täitsa inimese näoga, ei olegi sarvede ja sabaga. Noh, tegelikult… tegelikult neil on ka oma koht ju! Ajavad oma konservatiivseid väärtusi. No et ühiskonnas valitseb liberaalne diktatuur ja nemad on siis need, kes hoiavad päris väärtusi. Iidset tungalt! See kõik on ju romantiline ja las nad ajavad oma asju, aga kui tohutud massid kaasa karjuvad meedia kõlakambris, tekib ühiskonna hüsteeria, ja kui see on kellegi vastu, siis kuidagi kaob ära see empaatia.

Ikkagi kuidagi tõsiseks on kiskunud see intervjuu.
Aa, ma räägin siis mõne naljaloo!

Palun!
Mart Normet rääkis, kuidas New Yorgi juudid tegid meil ropu raha eest naljakoolitust, kus õpetati päris õigesti nalja tegema. Siis olid kokku kutsutud kõik vabariigi kõige kõvemad naljaninad, kes telesse huumorit provaidivad, Oja Pets oli seal ja Ruitlane ja igast rahvast. Istusid seal koos ja kuulasid ameerika professoreid ja nohisesid kaasa. Aga kõige naljakam tegelane oli sellel koolitusel olnud Indrek Hargla. Ma ei tea, mis vägi tema küll sinna kandis. Aga ta istus laua otsas ja põrnitses – ta vist on kunagi mingisuguses luureametis ka töötanud –, põrnitses siukse luuraja pilguga, altkulmu, ja tal oli kaasas klade, kuhu ta kirjutas üles kõik, kuidas need asjad käivad, samas võttis laua pealt järjest saiakesi, järas neid, need olid mingisugusest lehttaignast, mis pudises laiali, ja vahepeal tekkis tema ette sellest pudist kuhi ja siis ta pühkis selle kokku ja laksas endale suhu (naerab) ja kirjutas edasi. Kordagi ei naeratanud, isegi siis mitte, kui mingeid naljanäiteid toodi. Nali on tema jaoks tõsine asi.

See on ka üks, mis nalja käivitab, et teda peab tõsiselt tegema. Need, kes ajavad mingit asja tõsiselt – liigagi tõsiselt –, mõjuvad naljakamalt kui need, kes kuidagi poolmuigvel annavad mõista, et kuule, ma rebin sellise kärna, et vähe pole.

Kui ühel hoopis teisel õhtul, õigupoolest kell 2 hommikul, Andresega poolteist tundi kestnud Skype’i kõne lõpetan, olen esmalt üsna pahur, sest Andres on vähemalt püüdnud võtta intervjuust välja peaaegu kõik minu arvates paremad kohad (õnneks minu sõdimise peale jäävad mõned ikka alles), elavat ja huvitavat keelt ilusamaks (ja igavamaks!) lihvinud. Aga korraga saan aru, et eks seegi on justnimelt üks selle professionaliseerumise ilming, millest intervjuus kõnelesime – metsikut ja idaeuroopalikku, nihilistlikku ja pohhuistlikku on vähem, „Esto TV” on minevik, ettevaatlikum ja põhjamaisem on olevik. See on paratamatu ajastu ilming ja ei ole mul siin pahurdada midagi. Ja gangster ja linnapea ei lähe enam kunagi käsikäes stripiklubisse.