Käisin möödunud laupäeval oma elu esimesel TED-konverentsil. Läksin TEDxTartule kerge eelarvamusega, sest USAs 1980ndatel algatatud konverentsisari, mille esialgseks eesmärgiks oli üllas mõte jagada erinevate teadusvaldkondade vahel ideid, on nüüdseks muutunud globaalseks brändiks. Kasutades teadusblogija Jevgeni Morozovi kujundit, on TEDist saanud omaette ökosüsteem, kus raamatutest saavad kõned, kõnedest meemid, meemidest projektid ja nendest omakorda uued kõned ning raamatud.

Seejuures pole TEDi ökosüsteemi sisenemise lävendiks pahatihti mitte idee väärtuslikkus, nagu slogan „Ideas worth spreading” märku annab, vaid kõneleja oskus seda auditooriumile maha müüa. Tõsiteaduslikkus on muutunud suitsukatteks, mis varjab „ideesid, mida ükski joonealune märkus ei toeta”, kui taaskord Morozovilt sõnu laenata. Tegu pole küll telegramliku soolapuhumisega, pigem vihjab Morozov siin TEDile kui 21. sajandi haibitööstuse ühele nurgakivile.

Lisaks olin ma eht-eestlaslikult pessimistlik selle osas, kas Eesti pinnal üldse leidub häid mõtteid. Retooriliselt oleme ju siiani kinni Lennart Meri küsimusepüstituses „Mis on Eesti Nokia?”. TED peaks olema idee poolest see koht, kus Eesti nokiaid avalikkusele esitleda. Kui tavaliselt ongi TED keskendunud kõige uuemale tehnoloogiale, nutikatele disainilahendustele ja meelelahutusele (Technology, Entertainment, Design = TED), siis selle aasta TEDxTartu oli seadnud sihiks liikuda lähemale meie argistele tegevustele. Püünele pääsesid tavalised inimesed ning inimlikud ideed, kuigi toimus see üritus siiski Eesti uues teaduspühamus, Ahhaa keskuses.

Niisiis, kas laupäeval nähtu suutis minu hoiakuid muuta? Kas ted.com lehelt saadud kogemus on võrreldav konverentsil osalemisega? Olles harjunud külastama pigem akadeemilisi konverentse, milles ettekannetest olulisemgi on kohvipauside ja järelpidude käigus loodud kontaktide hulk, on TEDi näol tegemist pigem kogemuskonverentsiga. Teaduskonverentse iseloomustab üldiselt kitsale kildkonnale suunatus. Interdistsiplinaarsus on küll kujunenud akadeemiliseks moesõnaks, mida reaalsuses on harva suudetud saavutada.

Seekorde TEDxTartu oli vägagi inter – interdistsiplinaarne, interaktiivne, internatsionaalne, intermediaalne. Interdistsiplinaarne, sest esinesid psühholoog, keskkonnaeetik, kolumnist, näitleja, ettevõtja, Maarja Küla vabatahtlik jne. Kokku oli neljaks sessiooniks jaotatud päeval kümme kõnet ja üksteist kõnelejat. Interaktiivne, sest sessioonide vahepeal said kuulajad osaleda töötubades, milles jagati näpunäiteid graafilisest disainist ühiskondlike muutuste esile kutsumiseni. Internatsionaalne, sest kõnede vahele pikiti videosid rahvusvahelistelt TED-konverentsidelt, kuid mitte ainult – kümnest osalejast kaks elasid küll Eestis, aga suhtlesid publikuga inglise keeles. Äsja Tallinna linnavolikogusse valitud Abdul Turay kõneles neoliberalismist taasiseseisvunud Eesti näitel. Kõige rohkem suutis aga publikut hämmastada Geert Bevin, kes tutvustas kuulajatele polüfunktsionaalset pilli nimega Eigenharp, mis pärinenuks justkui mõnest ulmefilmist. Tegu on instrumendiga, millesse on põhimõtteliselt mahutatud kogu sümfooniaorkester. Intelligentne instrument on ise võimeline helisid kalkuleerima ning andmeid sümfooniaks komponeerima, võttes Bevini metafoori symphony of data sõna-sõnalt.

Mis mind kuulajana konverentsikogemuse puhul üllatas, oli žanrite rikkus. Klassikalisi TED-kõnesid oli vähem, selle asemel võis lisaks Blevini muusikalisele vahepalale kuulata näiteks Aleksei ja Mattias Turovski sokraatilist dialoogi inimese ja looduse suhtest, vaadata Jordan Valdma videot Maarja Küla elanikest, kõige suurema aplausi teenis aga Janno Puusepa stand-up, milles kutsuti üles depressioonis eestlasi rohkem üksteist kuulama.

TEDi hardcore fännid võisid ehk pisut pettunud olla, et selle aasta TEDxTartu sõnumid üldinimlikult lihtsad (või hoopis keerulised?) olid. Tehnospirituaalsusest distantseerumist ja pehmete teemade puudutamist tajusin ma ajakohase ning õigustatud sammuna. Armastage loodust, esitage õigeid küsimusi, rääkige oma kodumaast lugusid, pange tähele, kui teid püütakse mõjutada – need on mõtted, millega ilmselt paljud kuulajad konverentsilt lahkusid. Lihtsad mõtted, mis vajavad samas aja möödudes taas ülekordamist. TED-kõned on paljude inimeste jaoks muutunud raamatute aseaineks ajastul, mil ajanappus paistab olevat sümptomaatiline nähtus. 18 minutit – ühe TED-kõne kestus – tundub olevat see ajaline maksimum, mis on tänapäeva hektilise elutempo juures lugude kuulamiseks saadaval, kui lugu ei pärine just Hollywoodist. Kõnede kompaktsuse tõttu on TEDi mõnikord võrreldud kiirtoiduga, aga kõnede esmane funktsioon ongi teadust populariseerida, st tekitada kuulajas esmast huvi, mille pinnalt on võimalik iseseisvalt uurimustööd jätkata. Hoolimata sellest, et TEDi kaubamärk eeldab ideede pakendamist kindlasse formaati, veendusin ma laupäeval, et hoolika brändimise kõrval on säilinud ka esialgne eesmärk, s.o demokratiseerida teadmisi moodsale ajale kohasel viisil. TED toimib samamoodi nagu salongid 17. sajandi Prantsusmaal või raamatukogud kogu oma ajaloo vältel. Muide, ka TEDxTartu lava kõrval asus kõnelejate poolt valitud teostest koosnev lugemisnurk. Konverents on seega korraga nii mõttevahetuse katalüsaatoriks kui ka selle füüsiliseks toimumiskohaks.

Eesti Nokiat TEDxTartu konverentsil ei leitud, ei leitud ka Sampot. Samas püsib lootus, et rohkem kui neljasaja osavõtjaga üritus andis vähemalt ühele osalejale piisavalt inspiratsiooni või arendas oskust esitada õigeid küsimusi, mis viivad tulevikus Eesti Nokia avastamiseni.

Vaata ka TEDxTartu Facebooki lehele.