Nähes Facebooki profiilipiltidel Prantsuse lippu või märki „KOOS” tundub, et paljud usuvad tehnoloogia võimesse sotsiaalseid muutusi esile kutsuda. On’s see aga nii? Sotsiaalmeediaajastul on ühiskondlikud liikumised paradoksi ees – tähelepanu saavutamine ja massideni jõudmine käib näiliselt lihtsalt, kestvaks muutuseks Facebooki meeldimised ega digiallkirjad enamasti aga ei teisendu.

Usun, et paljud inimesed on mõelnud vähemalt korra, mida ja kuidas nad teeksid teisiti, kui oleksid ise võimul. Võim paistab nagu kõrge mäetipp, mis on nähtav juba kaugelt, kuid kuhu valdav osa meist ronima ei kipu. Distantsilt jäävad nägemata ka kõik need raskused, mis mäejalamilt või mõnelt keskmiselt harjatipult paistavad. Enamiku jaoks jääbki mõte võimutipul olemisest „köögilaua” taha, sest ei olda valmis investeerima aastaid selleks, et hierarhias ülespoole liikuda, ega taluma kõike negatiivset, mis võimuga kaasneb – alustades vastutusest tingitud stressist ja lõpetades Delfi kommentaaridega oma ema kohta.

Inimeste jaoks, kellele võim kogemata sülle kukub, on see aga justkui ootamatu loteriivõit (või õnnetus, kui nad tähelepanu ei talu). Sotsiaalmeediast võib saada sellise kogemuse viraalseks läinud postituse järel, kuid nagu päris lotovõitjatega, kellest paljud on lühikese aja pärast uuesti vaesed, ei oska ka ühiskondliku tähelepanu keskpunkti sattunud seda sageli pikaajalise mõjukuse saavutamiseks kasutada. Enda särava idee unikaalsust ei tasuks ülehinnata ega ajaloo ja konteksti osa alahinnata.

Liidriks sattunud peavad mõistma, et kui nad tahavad saavutada kestvaid ja fundamentaalseid muutusi, siis on vajalik pikk ja pidev töö organisatsiooni ehitamiseks ning kogukondade hoiakute ja praktikate muutmiseks. Masside kokkutoomisest ega ühekordsest tehingust või kokkuleppest võimulolijatega ei piisa. Isegi aasta parim seadus võib jääda täitmata, kui puudub surve selle rakendamiseks, nagu juhtus avaliku teabe seadusega.

Mida õppida SAPTKilt?

Üksnes klikkidest ei piisa liikumise loomiseks ega käigus hoidmiseks. Tulemuste saavutamiseks on vaja muuta võimatuks asjade senine seis. Erinevus sotsiaalmeediaeelse ajastuga seisneb selles, et varem oli avalikkuse ette jõudev pilt vähem kirju. Suure kampaania käimalükkamine näitas juba iseenesest teatud püsivust ja jõudu. Võimaluste piiratuse tõttu praagiti riskantsemad ideed ja kehvemad juhid varakult välja. Kiiret aegumist ja juhuslikkust on Eestiski näha. Pärast uue valitsuse ametisse nimetamist tekitas pahameelt valitsuse plaan tõsta kütuseaktsiisi – nüüd aga pole see enam meeleski.

Inimeste tähelepanu lühiajalisus ja üldine süvenemisvõime kriis tekitab organiseerijatele raskusi. Meediatsükli kiire ringlus ei aita kaasa „oma teemade” pildis hoidmisel. Raskused muutuste esilekutsumisel ei tähenda aga, et tehnoloogia oleks lahendus, pigem vastupidi – edukamad on need ühendused ja liikumised, kes ei loo mitte ainult tugevaid suhteid enda ja liikmete vahel, vaid ka liikmete endi vahel. Siinkohal on asendamatud füüsilised kokkusaamised. SAPTK ja EKRE on paremini organiseeritud kui kooseluseaduse pooldajad või Sõbralik Eesti. Nende kogunemised on üle-eestilised, visuaalselt köitvad (tõrvikud), regulaarsed, kampaaniad uuenduslikud, aga seaduse mõtet eiravad – näiteks hiljem erakondade rahastamise järelevalve komisjonis hukka mõistetud poliitkampaania riigikogu valimiste ajal, millega soovitati valida inimesi, kes kooseluseadust ei toeta. SAPTK ja EKRE püüavad endale vastuvõtlikke kogukondi ühendada ja koostööle innustada. Mille taha jäi kooseluseaduse pooldajate sihtasutus? Kas tundus, et aktiivse organisatsiooni järele polnud vajadust?

Laiad koalitsioonid

Ühekordse aktsioonina lillede toomine Toompeale, et tänada kooseluseaduse vastu võtnud riigikogu, on positiivne näide, kuid üldiselt on pooldajate kogukond liiga killustunud. Nad kas omavad erinevaid taktikalisi vaateid või neil puudub piisav koostöötahe. Ka kooseluseadust toetavalt lugejalt võiks küsida, kuidas tema on aidanud kaasa sellele, et seadus vastu võetaks? Poliitikud kipuvad tegema täpselt nii palju, kui survet tunnevad. Või näide hilisemast ajast: Prantsuse lipuvärvides profiilipilt on muude meetmetega koos hea vahend, kuid kindlasti ei peaks see olema ainus ega kõige tähtsam, mille järgi kampaania edukust hinnata. Veelgi enam, mõeldes tagasi juhtunule, tekib küsimus, kas võõraviha pigem suurenes või vähenes? Ka paljud pagulaste ja sisserände vastased kasutasid lippu sümbolina oma ideoloogia huvides.

Eesti-spetsiifiline mure on kodanikuühiskonna liberaalsema poole nõrkus ehk osalt ka seetõttu, et meil on liberaalid pikalt võimule lähedal olnud. Efektiivsuse ja võimu asemel tähtsustatakse eriarvamustega arvestamist. Liberaalsem osa kodanikuühiskonnast on püüdnud olla mittepoliitiline, teadvustamata, et kui konservatiivne vastaspool on aktiivne, siis nende hääle mõju vaikides kahaneb. Adekvaatselt informeeritud rahvas, kes teeb teadlikke valikuid, on liberaalses ühiskonnas hädavajalik. Nähes valitsuse suutmatust kooseluseaduse eeliseid paarkonnaeelnõuga võrreldes kirjeldada, langeb kohustus ka neile, kes teemast huvituvad. Poliitilisest sfäärist eemale hoides ja ainult „oma teemale” keskendudes võidakse maha mängida tulevik. Miks kõheldakse osaleda laiades koalitsioonides? Kui utreerida, siis võrreldes intellektuaaliga ei kõhkle rassist üldse, kasutades vajadusel argumentide asemel populistlikke kampaaniaid. Martin Helme vastas sügisel, kui osutati EKRE levitatavas pagulasvastases bukletis esinevale hirmutamisele ja selgetele valeväidetele: „Ärge ajage segamini, see ei ole ajakirjandus. See on propaganda trükk. See teeb väga hästi oma tööd, nii et ärge palun heitke mulle midagi ette.” Liberaal midagi sellist öelda ega teha ei saaks, aga samuti ei ole tal oma põhimõtteid oluliseks pidades võimalik vaikida.

Selleks et saavutada kestvat mõju, on sotsiaalsel liikumisel vaja keskust, kus saaks päris oma kultuur tärgata ja areneda. Pelgalt virtuaalruumis õiget kogukonnatunnet ei teki. Tõsi, mingil määral võib suhtlus sotsiaalmeedias kompenseerida füüsiliste kokkusaamiste nappust, aga mõne aja pärast on ikkagi kasulik kohtuda, et taastada lähem kontakt – kõigest ju ei jõua või ei saa kirjutada. Kirjapildis pole sageli näha tundeid, võidakse üksteist valesti mõista, mõnest naljast, mida tõsiselt võetakse, võib tulla tüligi.

Füüsilistel koosviibimistel, eriti kui need toimuvad oma ruumides, võib olla viljastav mõju: need pakuvad kokkukuuluvustunnet ja sümboolset tähenduslikkust ka siis, kui liikmed omavahel sõnu ei vaheta. Rääkimata siis ad hoc ajurünnakutest kohviautomaadi ees või võimalusest leida kiiresti abi. See, kuidas #Occupy kogunemised lagunesid laiali pärast seda, kui politsei meeleavaldajad Zuccotti pargist välja ajas, on vaid üks näide „oma” ruumi tähtsusest.

Tasakaalupunkti otsingud

Progressiivsest entusiasmist tiivustatud algatused laenavad tihti mudeleid võrgu loogikast, lootes vältida nõnda eelkäijate vigu. See võib tähendada paljudele potentsiaaliga ettevõtmistele hoopis hukku korralduslike murede tõttu või tekitada uusi riske. Alljärgnevalt tahan rääkida kahest algatusest, mille vigadest tasub teistel õppida.

Esimene on kohalikel valimistel kandideerinud Tartu valimisliit Vabakund. Nende algseks ühendavaks jõuks oli vastuseis Reformierakonnale ja sumbunud erakonnamaastikule üldisemalt. Neid kannustas tunne, et kohalikus elus peaks kohalike elanike hääl palju jõulisemalt kõlama. Võeti üle tegutsemisprintsiipe internetist, tauniti hierarhiat, praktiseeriti ühisloomet ja oldi formaalsete liidriteta. Loodeti, et vormi muutmisega kaasneb automaatselt ka sisuline muutus. Hiljem tekkisid mured, sest puudusid sisemised hoovad liikmete arvamuste ühildamiseks. Kasutatud konsensusprotsess nõudis aega ja palju omavahelist suhtlemist, mistõttu vähem panustada suutvad mõttekaaslased jäid inforinglusest välja ja Vabakunnal tervikuna hakkas kaduma võrgustiku- ja kogukonnalähedus, mida väärtusena hinnati. Leidus neid, kes ei soovinud protsesse sujuvamaks muuta. Väiksel tuumikul, kes ei ole suutnud eestvedajate ringi laiendada, on olnud nii koormavas raamistikus juhtimisraskusi.

Vabakunda ei hoidnud ülal mitte ainult Facebooki kommuun ja meililist, vaid ka pidevad füüsilised kohtumised ja igapäevane suhtlus tuumiku vahel chat’is. Hierarhiline ja formaalsem protsess oleks võinud vähendada nii juhtide koormust kui ka hoida aktiivsena tuumikuga vähem seotud liikmeid, võimaldades neile paremat ülevaadet olukorrast. Aktiivne tegevus valimistevahelisel ajal tooks legitiimsust ja toetuspinda juurde, kuid nii kommunikatsiooni kui ka oma tahte maksmapanek on osutunud uustulnukatel Tartu volikogus raskeks. Ka vabariiklik tasand on jäänud just nõrga organisatsioonilise võimekuse tõttu kättesaamatuks ja nõnda irdusid ja parteistusid üksikud soovijad.

Teine hea näide on Interneti Kogukond, mis korraldas massiproteste ACTA vastu. Skype’i ühisvestlused nii laiema kogukonna kui ka juhatusele lähemal seisjate vahel ei suutnud tasakaalustada ei juhtide oskamatust ega vajakajäämisi isikuomadustes, teadmine tehtud vigadest oli aga nähtav alles tagantjärele pärast organisatsiooni põhimõttelist lagunemist. Sisuliselt ei kasutatud tähelepanu organisatsiooni ehitamiseks, ei püütud kogukonda kokku tuua või seda laiendada, ühiste väärtuste levitamisest rääkimata. Tähelepanu keskendus poliitikute ja ametnikega suhtlemisele ning seda liikumist ei aidanud taastada ka pärast juhatuse laialiminekut saadud auhinna- või katuserahad. Tuleb ka tunnistada, et kokkutoodud massi tegelik motivatsioon ei huvitanud juhte – tähtsam oli vanade vaenude „lahendamine”. Selleks et eelnev ei tunduks liiga süüdistav, siis ma ise olin üks neist vigu teinud juhtidest, nii Interneti Kogukonna tipphetkel kui ka Vabakunna juures (vähemalt valimiste ajal ja mõnda aega pärast seda).

Nende kahe näitega ei taha ma öelda, et valitud suund oli vale, vaid et organisatsioonikultuuri arendades tuleb hoolikalt mõelda, milliseid uudseid printsiipe rakendada ja kuidas tasakaalustada neid traditsioonilisemate formaatidega. Ma arvan, et Vabakunna ja Interneti Kogukonna probleemid tulenesid vähemalt osaliselt sellest, et ei osatud leida sobivat tasakaalupunkti. Teiseks, hierarhiate ja võimukeskme tekkimist on pea võimatu vältida ja seetõttu on kasulikum formaalsete protseduuride olemasolu, millega vajadusel juhtkonnavahetust või muudatusi organiseerida. Kolmandaks, kõige olulisem on kogukonna loomine, grupi huvid ja suhete hoidmine.

Mitte eesmärk, vaid vahend

Ka ebaõnnestunud kampaaniatest ja liikumistest on võimalik õppida. Mina isiklikult tunnen siiani vastutust Rahvakogu ettepanekute saatuse pärast riigikogus ning mõtlen tihti, kas tollal oleks saanud midagi rohkem teha või tehtut parandada. Karusloomakasvanduste vastastel ei õnnestunud avalikkust ega võimu koheselt veenda, aga iga aasta on enda poolehoidjate hulka kasvatatud, samamoodi on nendega, kes nõuavad kanepi reguleerimist. Rail Balticu vastastel on õnnestunud osaliselt trassi kulgemist mõjutada.

Iga õnnestunud Hooandja projekt (Kliimabuss, „sugu: N”, Uue Maailma Festival ja Arvamusfestival) või petitsioon.ee algatus (Pühajärve põhikool, ACTA, Kalaranna detailplaneering) ärgitab aga osalisi teinekordki sarnast meetodit kasutama. See on ka põhjus, miks lääneriikides on tarbijakaitseühendused või kodanikuühiskonna valvekoerad sageli tugevad – inimesed on neid varem toetanud ning näinud nendest sündivat kasu. Edukate petitsioonide taga olevad kodanikud mõistavad, et asi ei ole selles, mis on kirja pandud, vaid selles, kuidas ühendada eesmärgi täitmiseks suur hulk erinevaid inimesi. Nad vajavad rohkemat kui vaid allkirju – olulised on sidemed, vahendid, abi ja aeg, mida toetajad suudavad pakkuda. Petitsioon on vaid vahend, mitte eesmärk.

Kui rääkida sotsiaalsetest kampaaniatest, siis need ei ole iseenesest halvad, aga neist üksi ei piisa. Hiljutine välismaiste kaubanduskodade üleskutse rassismi- ja võõravihavastaseid kampaaniaid teha toimib tegelikult ainult siis, kui sellega kaasneb koolides ja ühiskonnas laiemalt tolerantsema maailmavaate eeliste selgitamine riigi tulevikku või ühiskondlikku heaolu silmas pidades. Rahva harimiseks on aga vaja ette näidata positiivseid kogemusi, jutust või pildist sageli nõnda sügavate veendumuste kõigutamiseks ei piisa. Võib küsida ka provokatiivselt, kumb pool oma maailmavaadet praegu edukamalt levitab?

Iga maailma muuta tahtev inimene on teatud mõttes poliitiline. Ta eelistaks elada teistsuguses maailmas ja rõõmustaks, kui ka ülejäänud temaga nõustuksid. Mõnikord on selleks vaja võimulolijatega koostööd teha, mõnikord nad välja vahetada. Väga oluline on ka laiema kogukonna toetuse saavutamine. Need, kes on teistele oma visiooni edukalt maha müünud, saavad vajadusel ka võimuesindajatelt tuge, aga olulisem on osata kiirendada ühiskondlikku veenmisprotsessi, olla võimeline kaitsma oma põhimõtteid ning teha selle nimel teadlikku ja pidevat tööd. Vedajad peavad olema oma nägemuse elluviimisel kannatlikud, lootes, et ühel päeval on maailm valmis nendega kaasa tulema. Ebaõnnestumised ja poolõnnestumised ei ole alati takistused eesmärgini jõudmisel, vaid annavad tagasisidet valitud taktikate otstarbekuse kohta. Sotsiaalmeedia ja tehnoloogia laiemalt, nagu ka võimupositsioon, on siinkohal vaid vahendid ja viisid millegi tehtud saamiseks, millest olulisem on see, kelle ja mille nimel tegutsetakse. Kõige tähtsam on tugevate suhete loomine inimeste ja kogukonnaga. Ainult vastastikuse usalduse pinnal saab ühiskonnas muutusi esile kutsuda.