Maailmas astub umbes iga 40 sekundi tagant keegi vabasurma. Enamasti on see isik meessoost. Millest selline tendents?

Protsessid, mis tõukavad valgeid mehi lõpetama enda elu palju suurema sagedusega kui näiteks mustanahalisi naisi, lükkavad ümber teatud eeldused õnnelikkuse, elutahte ja sotsiaalse positsiooni seoste kohta. Miks ei taha need, kelle teele on antud sünniga kaasa rohkem rabelemist, vähem raha ning võitlus stereotüüpide ja diskrimineerimise vastu, nii suurtes numbrites vabasurma astuda? Miks on nii Eestis kui ka mujal maailmas meeste enesetappude arv mitu korda naiste omast suurem?

Sotsioloogia isa Émile Durkheimi raamat „Le Suicide” pani aluse enesetappude sotsioloogilisele uurimisele ning on üks suitsidoloogia põhitekstidest. Tema selgitus soolisele suitsiidilõhele ei ole minu jaoks aga väga veenev. Durkheim kirjutab: „Mehest instinktiivsema olendina peab naine ainult enda vaistu järgima, et meelerahu leida.”[1] Nüüdisaegne teadus läheneb küsimusele õnneks veidi komplekssemalt.

Ennetatav epideemia

Kui palju mehi me igal aastal suitsiidi tõttu kaotame? Selle kümnendi esimesel viiel aastal on statistikaameti andmetel olnud Eestis 1058 meessoost ja 256 naissoost suitsiidiohvrit.[2] Maailmas sureb keegi enda käe läbi keskmiselt iga 40 sekundi tagant, kusjuures naised moodustavad nendest surmadest ainult ühe neljandiku.[3] Need numbrid on suured ja kurvad, eriti kui võtta arvesse ekspertide konsensust suitsiidide ennetatavuse kohta.

Surmasoovi tekkeks on vaja täita palju eeldusi. Inimene vajab hiiglaslikku tahet, et lakata elamast. Ta vajab vahendeid, et enda elu võtta, ning ta vajab usku, et kõikidest võimalikest tulemustest on surm kõige parem. Motivatsioon on nendest kolmest tegurist kõige mõistatuslikum, kuna peame ellujäämisinstinkti inimloomusele olemuslikuks. Hämmastav lõhe meeste ja naiste suitsiidide sageduse vahel peaaegu kõikides maailma osades näitab, kuidas ühiskond vormib meie olemust sooliselt, ning ilmestab jätkuvat sugudevahelist ebavõrdsust, mis on antud juhul enesetappudest meeste hulgas ülemaailmse epideemia teinud.

Joonlaua ja konkurentsi tulem

See, mis naisi valitsusest, suurfirmade juhtkondadest või „Kuldvillakust” eemale hoiab, on loonud distantsi ka naiste ja vabasurmade vahele. Sotsioloog Chris Girard kirjutab, et meeste suitsiidiriski tõstavad kaks faktorit: ohustatud identiteet ja isiklikele ootustele mittevastav karjäär.[4] Kujuta näiteks ette, et alates üheksakümnendate algusest oled sa pidanud Tallinna vanalinnas üht baari, kus naistele on kaks jooki ühe hinnaga, kus sama DJ on mänginud igal nädalavahetusel aastast 1994 ning kus sina, baari omanik, oled kõigile tuttav just sellest positsioonist lähtuvalt. Veelgi enam, iga episood sinu lemmiksarjast „Kelgukoerad”, iga uudistesaade ning enamik lugusid, mida sa sõpradelt kuuled, kinnistavad sinu arusaama mehest kui peamiselt professionaalsete saavutuste ja erialase tegevuse kaudu oma identiteedi loojast. Mees on tema töö ning selle tulemustele on võimalik üsna täpne hinnang anda, kuna professionaalse edu verstapostid on kultuuriliselt jagatud ning selged, näiteks eurodes mõõdetavad. Ajad aga muutuvad. Kõrvale tekib palju seksikama atmosfääriga baar. Mõni tänav eemal on klubi, mille joogihindadega on võimatu konkureerida. Raha jääb vähemaks. Isegi kui sinu lapsed on oma tublidusega rõõmuallikaks, on sinu olemus professionaalse eduga (ja selle väljapaistmisega) nii seotud, et selle kadudes tekib kõrgendatud suitsiidirisk, mis vanemaks saades aina kasvab. Olgu mainitud, et Girardi järgi võivad needsamad ägedad, hakkajad ja naerukortse süvendavad lapsed samas olukorras oleva naise suitsiidiriski aga palju väiksemaks muuta.

Suitsiidilõhe seotust ohustatud identiteediga tõestab ka see, et vähearenenud riikides, kus töö mõiste on läänemaailmast erineva sisuga, näiteks peamiselt tööstuses või põllumajanduses, puudub karjeristlik ja pidevale tõusule orienteeritud elumudel, mille verstapostid on edutamised ja palgatõusud, ning seetõttu on meeste ja naiste vaheline suitsiidilõhe nendes riikides ka väiksem.

Hämmastav lõhe meeste ja naiste suitsiidide sageduse vahel peaaegu kõikides maailma osades näitab, kuidas ühiskond vormib meie olemust sooliselt, ning ilmestab jätkuvat sugudevahelist ebavõrdsust, mis on antud juhul enesetappudest meeste hulgas ülemaailmse epideemia teinud.

That’s the Spirit

Nicolas Cage mängib 1995. aastal valminud filmis „Leaving Las Vegas” alkohoolikust screenwriter’it, kes sõidab pärast tööst, sõpradest ja armastatust ilmajäämist kasiinopealinna end surnuks jooma. Film algab ägeda stseeniga, mis tundub suure tõenäosusega tuttav paljudele nädalavahetuseks valmistuvatele lugejatele: oma suitsiidijoominguks osteldes tantsib Cage erinevat sorti alkoholi täis riiulite vahel ja tõmbab sealt kümnete kaupa pudeleid, mille ta puusanõksude saatel kärusse topib. Alkoholitarbimine on üllatuslikult kolmas väga oluline faktor, mis põhjustab meeste ja naiste suitsiidilõhet.

Aastal 2007 avaldasid Eesti ja Rootsi teadlased artikli perestroikaaegse agressiivse alkoholipoliitika mõjudest enesetappude arvule. Nõukogude Liidus oli enne aastatel 1986–1988 kehtestatud kuiva seadust Vene Föderatsiooni ja Balti riikide alkoholitarbimine kuni üksteist liitrit puhast alkoholi inimese kohta.[5] Artikli autorid uurisid rohkem kui viit tuhandet enesetapujuhtumit enne kuiva seadust, kuiva seaduse ajal ning sellele järgnenud kolmel aastal. Kuiva seaduse ajal toimus 39,4% vähem alkoholijoobes sooritatud enesetappe, kuiva poliitika lõppedes tõusis alkoholijoobes sooritatud enesetappude arv aga peaaegu kolmandiku võrra. Uuringus märgitakse ka seda, et 1981.–1992. aasta ohvritest moodustasid mehed märkimisväärse enamiku.[6]

Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et kuni pool suitsiididest on sooritatud alkoholijoobes ning üks viiendik selle tõttu. Mehed ja naised joovad erinevalt ning antud juhul tundub olevat meeste alkoholitarbimine instinktiivsem, näiteks joob viina 1–3 korda kuus 36% Eesti meestest, aga 14% Eesti naistest.[7] Mis meeste ja naiste erinevuse tekitanud on? Alkoholitarbimine on soolise identiteediga meedia ja reklaami kaudu läbi põimunud ning selge on, et naistelt eeldatakse palju mõõdukamat suhtumist alkoholi kui meestelt. Komistasin ühe Saaremaa viinareklaami otsa, mis seob rahvusliku identiteedi, maalähedase Saare mehelikkuse ja viina. Reklaam lõppeb sõnadega „Kvaliteet, mis vötab sönatuks”. Suitsidoloogia kontekstis on tegemist üsna täpse hinnanguga, eriti võttes arvesse, et kange alkoholi tarbimine on seotud enesetappudega kordi tugevamalt kui lahja alkohol.[8]

Seksism on elu küsimus

Mehelikkuse diktatuur on kasvatanud inimesed, kelle jaoks võivad negatiivsed elusündmused ja ettekirjutatud ootuste mittetäitmine muutuda elu ohustavaks. Mehelikkuse diktatuuri osa on enese uimastamine ja julgustamine alkoholiga ning kohustuslik stoilisus elumerel seilates. Töötus kahjustab suitsiidiriski mõttes mehi rohkem, kuna töö omamine ja raha teenimine on seotud hegemoonilise maskuliinsusega. Lahutus või partneri surm tõstab meeste puhul riski enam, sest naiste suhtlusvõrgustikud on suhteväliselt keskmiselt tugevamad. Vaimse tervise probleemide korral otsivad naised suurema tõenäosusega abi. See, kui karmiks mehed kasvatatud on, maksab meile valusalt kätte. Seksism on surmav.