Sõnad „üksindus” ja „üksinda” ei ole sünonüümid, küll aga omistatakse neile tihti sarnane tähendus. Kuigi sotsiaalsete olenditena tunneme vajadust teiste inimeste olemasolu järele, saab mõttemustreid muutes avastada iseolemise võimalikkuse ja võlud.

„Lähed reisima, üksinda?!” „Peole, üksinda?!” „Kinno, üksinda?!” „Kas sa ei tunne end… üksikuna?” Jah, ma lähen. Aga ei, ma ei tunne.

Üksindus on Russelli et al. (2012) uuringute kohaselt seotud indiviidi sooviga omada enda ümber teatud arvu inimesi. Kui see ei õnnestu, tunneb inimene end üksikuna. See tähendab, et igal indiviidil on ideaalpilt endast ja sellest, missugune on tema sõpruskond. Ideaalsõpruskonna omamine tähendab aga, et mõte, missugune peaks lähedaste ring olema, on kopeeritud teiste inimeste pealt.

Sotsiaalse võrdluse teooria toob välja, et indiviid õpib ennast defineerima ning kujundama oma seisukohti teda ümbritsevate isikute järgi. Niimoodi vähendatakse ebakindlust ühiskonnas funktsioneerimiseks. Kuidas saada aga aru oma tõelisest minast, kui see on seotud teiste tõekspidamistega? Kas see mitte ei tee indiviidi sõltuvaks kõrvalistest hinnangutest? Seega võib arutleda, kui väga teadvustatakse tegelikult üksiolemise võimalikkust või vajalikkust.

Winnicott (1958) leiab, et üksiolemise oskus ulatub kaugele lapsepõlve. Vanemate kaastundlik, lohutav ja armastav kohalolek vormib väikesest inimesest suurena iseseisvalt hakkama saava kodaniku. Kuid kas see on ikka nii? Kindlasti leidub inimesi, kelle perekondlik taust on ühiskondlikus mõttes eeskujulik, kuid kelle kohta ei saa sellest hoolimata öelda, et tegemist on üksiolemise nautijatega. Pigem isegi vastupidi.

Siinkohal võtaks appi ühe filosoofilise tsitaadi. Guru Osho ütleb, et suutlikkus olla üksi tähendab võimet armastada tingimusteta. Eelkõige peab laskma lahti mõttest „ma vajan” – tundest, mis tekitab kellegi järele igatsuse, sest tähelepanu koondatakse tema puudumisele. Tegelikult ei vaja inimesed enda ümber pidevalt seltsi, vaid nad ei oska olla sõltumatud. Ning just oskus olla sõltumatu on võtmeks õndsale üksiolemisele.

Kuidas aga saavutada iseseisev kulgemine? Mõtlemine on siin üks võimas vahend, mis eristab inimest teistest elusliikidest. Osho sõnul tuleb inimesel mõtestada üksiolemise talumiseks lahti enda olemus. Teades enda tugevaid ja nõrki külgi, osatakse need suunata iseseisva isiksuse väljatöötamisse.

Siinkohal meenub mõni aasta tagasi PÖFFil nähtud film „Frances Ha”, mille peategelases Franceses oli midagi nii paeluvat, et see jäi tükiks ajaks kummitama. Tagantjärele mõeldes oli selleks naise vabameelsus ning oma unistuste pimesi tagaajamine. Kõige tragikoomilise taustal näitas film aga eelkõige ühe inimese individualiseerumist ning seeläbi eluküpsemaks saamist.

Kusjuures, „Frances Ha” stseen, kus peategelane ärkab Pariisis ning tunneb hetkeks, et on jäetud üksi kõigi ja kõige poolt, oli üks huvitavaim – parimast sõbrannast eemaldumine ja elu keerdkäikudele üksinda vastu vaatamine hakkab kohale jõudma, hirmu külvab teadmatus, mis saab edasi. Winnicott (1958) toob välja, et lähedasi suhteid omades on indiviid siiski võimeline pikalt üksi kulgema, sest tema sotsiaalsus on eksisteerivate suhete kujul rahuldatud. Tal on juba koht teiste seas ning see lisab kindlustunnet.

Inimese kui sotsiaalse elusolendi heaolu mõjutab teiste liigikaaslaste eksistents – kuidas küla indiviidile, nii indiviid külale. Kuid just „küla”, mis indiviidi raamistab, teeb asja keeruliseks. Piiravateks faktoriteks on tihtilugu ühiskonnas olemasolevad sotsiaalsed normid. Näiteks ise peole, reisima või kas või kinno minnes küsib keegi alati „miks?”. Need on ju „seltskondlikud tegevused”. Sellised küsimused suurendavad aga inimeses tunnet, et tal on vaja teisi enda ümber justkui õigustuseks, et käitutakse normikohaselt. Kuid mis on üldse tänapäeval normaalne ja mis mitte? Mõtestades lahti, miks kuhugi minnakse, on võimalik külastada ka „seltskondlikke” kohti ilma kaaslasteta. Seda muidugi juhul, kui tegevuse eesmärgiks pole konkreetselt sõpradega ajaveetmine.

Kunagi hakkasin ka ise mõne olukorraga katsetama, millest on saanud nüüdseks minu jaoks norm. Näiteks filmi „Frances Ha” käisin kinos üksi vaatamas, rääkimata paljudest teistest PÖFFi linateostest. Kaaslasteta väljaskäimise praktiseerimine oli aga veidi keerulisem ning meenutas alguses kunagise bändi Ursula laulu sõnu: „Istun üksinda, teised tantsivad /…/ pilgu maha löön ja taskust vahvleid söön.” Mõtestasin aga enda jaoks lahti, miks peaks keegi end muusika pärast peole minnes naljakalt tundma. Vastuseks oli muidugi, et teised on ju kellegagi koos. Seega, selleks et muusikat nautida, sulgesin tihtilugu silmad, unustasin kõrval olevad inimesed ja tantsisin üksi omas mullis. Tantsisin pidudest pidudeni, kuni suutsin juba silmad avada ja tunda end vabana, ükskõik kes mu ümber olid. Pilku ma enam maha ei löö.

Kui võtta taaskord arvesse sotsiaalse võrdluse teooriat, siis tihtilugu on ebamugavus seotud just mõtlemisega, et mis on normaalne ja mida teised arvavad. Teiste arvamuse tähtsus on paljudesse sisse kodeeritud. Eriti kipub see esile tulema pisikese riigi esindajate seas, nagu seda on eestlased. Nähtust soodustab ka tõsiasi, et Eestis n-ö tunnevad kõik kõiki ning paljusid on kasvatatud nõukogude aja mentaliteedis, kus pole kohta nii mõnelegi vabameelsele mõttemustrile.

Kui rääkida sotsiaalsetest normidest ühiskonnas, siis parim viis nende enda peas lõhkumiseks on puutuda kokku teistmoodi kultuuri ja mõtlevate inimestega. Mäletan esimesi Amsterdamis elatud kuid. Kõik, mida nägin ja kogesin, tundus tihti vastupidine sellele, millega olin varem harjunud. Selleks et suhestuda uute inimeste, rahvuste ja subkultuuridega, pidin loobuma senisest mõtlemisviisist ja jäigast kehahoiakust.

Seljatades sotsiaalse võrdlemise vajaduse, mis on tegelikult kultuuride virvarris pea võimatu, muutusid „ebanormaalsused” mingil hetkel tavaliseks. Mis aga peamine – saabus mõistmine, et tegelikult ei eksisteeri erinevaid vabadusi aktsepteerivas ühiskonnas sellist asja nagu normiväline või lubamatu. Kõik on suhtumises kinni. Nagu ka üksi peole minemine, reisimine või mis iganes muu tegevus, mida seostatakse „seltskondliku toiminguga”.

Inimesed on erinevad ning kõigile ei sobi pikemaajaline üksiolemine. Samas tuleb mõista, et üksindus on hoopis teine asi. Ka sõprade keskel võidakse end eraldatuna tunda, kõik taandub vaid mõtlemisele. Kui aga suuta varuda aega enda lahtimõtestamiseks ning olla sotsiaalsetest normidest prii, aitab see sammu üksiolemisele lähemale ning kasvatab sõltumatust teistest. Igati kasulik omadus, mis avab maailma väljakutsuvatest vaatenurkadest.

Ja tegelikult, kui üksi kokkuvõttes siiski tänapäeval ollakse? Reisides puututakse alati kokku uute inimestega, pidudel ühendavad tantsimine ja muusika ning kinoelamusi saab vahetada hiljem teistega, kes on sama filmi näinud. Võib-olla peaks hakkama mõtlema üksiolemisest kui kaduvast luksusest ja hetkest iseenda jaoks.