Viimased 30+ aastat on Eestis olnud võimalik olla tunnistajaks vaikse ja katsetusliku meeleavalduskultuuri tekkele, mille käigus on püütud eri viisidel oma soove kuuldavaks teha. Anname mõnest sellisest katsetusest lühiülevaate.

Meeleavaldus, protest, aktsioon ja muud sellised võimu või status quo kritiseerimiseks mõeldud tegevused ei saa läbi ilma keel-põses-kujundite, loominguliste ja absurdsete ideede ning poolkarnevallike meeleoludeta. Eriti juhul, kui ei proovita radikaalse revolutsiooni vaimus valitsust kukutada ega astuda ettekavatsetud füüsilisse konfrontatsiooni jõustruktuuridega. Taasiseseisvunud Eesti seni veel teismeeas vägivallatute sekkumiste kultuur alles otsib end ning katsetab skeemide ja taktikatega, mille hulgas on iseenesest vähe kohalikku ja originaalset, mida välja tuua, aga ometigi võime tagasivaatavalt juba leida vaimukaid, teravaid ja palju tähelepanu äratanud meelsusakte.

Kõik lilled ma kingiksin sulle

Eestis pole kombeks ehitada narrivaid üleelusuuruseid poliitikute puuslikke ja siin pole ka tehaseid, mis toodaksid avaliku elu tegelaste nägudega silikoonmaske, aga seda võib asendada edukalt ka sümboolne paroodia, nagu tõestas möödunud aastal saja sefiiritordi aktsioon superministeeriumi hoone ees. Jüri Ratta vabandustort Martin Helmele keerati klassikalise liialdustehnikaga absurditeatriks, kui veel peaministrina ametis olnud Ratas sai kingiks sada värvilist torti, mis osteti eraisikute annetuste toel ja rändasid hiljem Toidupanka. Aktsioon tabas Jüri naeruväärset žesti võimendades naelapea pihta, olles samal ajal nii efektne kui ka anekdootlik. Sarnases võtmes võib käsitleda ka kooseluseaduse vastuvõtmise laineharjal toimunud „Ütle läbi lillede” lillejagamist riigikogu liikmetele 2014. aastal, kui samuti annetuste toel koguti 6700 eurot, mille eest osteti terve lillemeri, mille kooseluseaduse pooldajad siis Toompeal rahvasaadikutele laiali jagasid. Mitmetasandiline kujund tõi tõenäoliselt muige suule nii pooldajatel kui ka vastastel. Kingitus kui taktika on olnud korduvas kasutuses. Näiteks 2019. aasta koalitsioonikõneluste aegu jagati saadikutele „Faktitäiuse” raamatuid, et aidata neil teha vahet väljamõeldistel ja tegelikkusel, ning samal aastal jagasid protestivad põllumehed neile mängutraktoreid. See on meeleavalduskultuuris suur muutus võrreldes varaste 90ndatega, kui pensionärid näiteks tollasel sotsiaalministril Marju Lauristinil jope küljest kapuutsi ära rebisid.

Kingitus kui taktika on meeleavalduskultuuris suur muutus võrreldes varaste 90ndatega, kui pensionärid näiteks tollasel sotsiaalministril Marju Lauristinil jope küljest kapuutsi ära rebisid.

Reformvoodi peaministrile

Kuigi üliõpilaste meeleavaldusi on viimasel ajal vähemaks jäänud, siis 90ndatel ja nullindatel toimus neid sagedamini. Suuremeelses „kinkimistujus” üliõpilased kogunesid 2006. aastal Toompeale, et nõuda ühiselamute kohest renoveerimist, skandeerides muu hulgas selliseid loosungeid nagu „Tudeng ei taha Voitkade kombel punkris elada!” ning tarides kohale ka kahekordse reformvoodi, mis oli mõeldud kingitusena Andrus Ansipile, kes selle loomulikult ära põlgas.

Hõbepaberiga lolluse vastu

Teine märgiline miiting, mis sai otseselt inspiratsiooni tollasest peaministrist, oli 2012. aastal toimunud ACTA ehk eelkõige intellektuaalomandit (internetist põllumajanduseni) käsitleva leppe ratifitseerimise vastane kogunemine Tartus ja Tallinnas. Suuremas jaos fooliummütse kandnud rahvahulgad said kostüümiinspiratsiooni Ansipi üsna arusaamatust sõnavõtust riigikogus, millega ta proovis tühistada vastuseisjaid kui marginaalseid vandenõuteoreetikuid: „Sõbrad! Põllumajandusega on nüüd täiesti läbi! Laar üritas, ei saanud hakkama, ACTA teeb selle asja ära! Teate, see, kes midagi taolist väidab, see on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse.”

Karusloomafarmide vastased on üldse olnud nõus igasugust ilma trotsima, sest nullindatel avaldati kõledas Tallinna sügisilmas meelt pea porgandpaljalt.

Aktivist puu otsas või puuris

Kõik meeleavaldused pole muidugi kaugeltki nii poeetilised ja leebed, aeg-ajalt on inimesed nõus sõnumi edastamiseks ka oma mugavustsoonist välja tulema, olgu selleks keskkonnakaitsjate Haabersti ringristmiku ehitusele ette jäänud hõberemmelga otsa ronimine 2017. aastal või protest karusloomafarmide vastu 2015. aastal Tammsaare pargis, kus loomaaktivist Allan Jürgens istus terve päeva puuris, et juhtida tähelepanu karusloomade ekspluateerimisele. Karusloomafarmide vastased on üldse olnud nõus igasugust ilma trotsima, sest nullindatel avaldati kõledas Tallinna sügisilmas meelt pea porgandpaljalt.

Tallinna kartulid ja tomatid

Omaette kestvusaktsiooni Tallinna linnavõimude vastu on võtnud käsile ettevõtja Heino Viik, kellele kuulub maalapp ajaloolisel Harju tänaval, mille taashoonestamisest Tallinna linn loobus. Selleks et mitte võlgu jääda ja rõhutada oma omanikuõigust, külvas humoorikat linnaruumilist sekkumist praktiseeriv Viik oma maalapikesele kartulid koos loosungiga „Kasvatame Tallinnale kartulit”. Pärast kartulivõttu lasi ta aga paigaldada Niguliste kiriku kõrvale nõukaaegse põllutöömasina, millelt ei puudunud meeleolu loomiseks ka jõulutuled. Kohaliku linnavõimuga on olnud kana kitkuda ka jalgratturitel, kes astusid möödunud aastal kurikuulsa Tomati-Talvo vastu plakatitega, mis kandsid kirja „Me ei ole tomatid”. 

Huumor päästab maailma

Protestikultuur armastab nalja, sest nalja kaudu saab ilmsiks probleemi naeruväärsus ning nali kergendab ka meelavaldajate ühtesidumist. Kuigi Eesti Vabariigi aastapäeval Lätti alkoholi ja kütuse järele suunduv autorongkäik on sündinud aktsiisitrotsist, siis ometigi saadab see akt protestisignaali, mida ka meedial on raske ignoreerida. Huumor on ventiil, mille kaudu trotsida läbi nalja ja naeru kas või korraks ülekohut, tunda end kas või hetkeks võimestatuna või pöörata tähelepanu jaburatele olukordadele. Miks muidu püstitasid irvhambad Jaak Joala kuju saaga tuules Viljandisse kiiresti kokku klopsitud Üllar Jörbergi kuju, kui mitte soovist illustreerida kogu Joala ausambaga seotud protsessi tühisust.